Nuestro piso.

Sünnipäeva puhul tegin korteri peaaegu täitsa korda, nii et enne, kui külalised suutsid selle uuesti ära lagastada, tegin pilte ka. Ja täna, kui lõpuks ka oma toa koristamise ette võtsin, tegin ka oma toast pilte, mille seinale on nüüdseks õnneks rohkem ilu tekkinud. Tükk aega chillis Mätti ja Marise pulmakutse seal täitsa üksinda. Aga siis vaikselt hakkas juurde tekkima pilte, postkaarte. Ja täna hommikul, kui hakkasin oma toa uksest välja astuma, oleks ma peaaegu millelegi peale astunud. Nimelt ootas mind ukse taga pakk Trinelt, Gerlilt ja Liisult!! Ja see oli lihtsalt nii äge!!!! Julie oli selle ilmselt vastu võtnud ja siis selle mulle ukse taha üllatuseks jätnud. Ja seal oli esiteks üks jube äge must pluus, mille alla äärde on kuldses kirjas kirjutatud Youth of the Nations. Nii äge. Ja siis terve ümbrikutäis pilte, millega ma oma seina nüüd täitsa ära kaunistasin. Või noh nii palju, kui mul knopkasid oli.

Meie kole köök. Seal kardinate taga on rõdu, kus me riideid kuivatame.

Meie elutuba. Ja need KOLEDAD diivanid, mis on tegelikult jube mugavad, nii et iga kord, kui keegi külas on, siis keegi tahab sinna magama jääda.

Meie elevandidužikardinaga vannituba.

Minu tuba koridorist vaadates.

Kirjutuslaud ja riiul. See suur punane chupa chups oli Victori geniaalne kingitus. Selle sees oli palju väikeseid chupa chupse.

Minu väike voodi.

Peegel ja riidekapp.

Ja seal nurgas on minu tegelik riidekapp ehk siis minu suurem kohver, kuna riiuleid kui selliseid mul siin ei ole, kuhu saaks riideid panna, nii et enamikku riideid ma hoiangi seal lahtises kohvris, see ongi nagu mu riiul.