Enamik Erasmuslasi muidugi kasutasid võimalust ja läksid vaheajaks kas koju või kuskile reisima või lihtsalt pidutsevad ja magavad selle maha. Minu vaheaeg on ilmselt kõigist kõige erinevam. Nimelt, juba ammu ammu (mäletan täpselt, et just tollel päeval, kui me Interneti saime) käis meil külas meie landlord Anselmo, kes pakkus mulle võimalust, et tal on üks sõber, kes elab kuskil Ciudad Realist eemal, tal on 11-aastane tütar ja ta tahaks, et ma läheks Semana Santaks nende juurde ja räägiks ta tütrega inglise keelt ja lihtsalt veedaks aega nendega. Asja tegi muidugi humoorikaks see, et ei see mees, Javier, ega see tüdruk, Angela, ei räägi eriti inglise keelt. Ja mina ei räägi eriti hispaania keelt, nagu me kõik teame, eksole. Aga kui Javier meil paar korda külas käis ja minuga tutvus, siis ta ütles, et ärgu ma üldse muretsegu, pole üldse probleemi, küll me saame hakkama. Et ma lihtsalt tuleks ja oleks ja tunneks ennast hästi ja räägiks inglise keelt. Miks mitte. Mul ei olnud muid plaane ja raha mul ka ei olnud, et kuskile mujale minna, nii et olin muidugi nõus. Millal mul veel tekib võimalus veeta nädal päris Hispaania perekonnaga, elades päris Hispaania kodus, süüa päris Hispaania toite, kogeda päris Hispaaniat, eksole.
Reedel tulid siis Javier ja Angela mulle Ciudad Reali järele ja hakkasimegi sõitma. Kuhu? Extremadurasse. Mis koht see selline on? See on regioon Castilla la Mancha kõrval. Mina elan Castilla la Manchas nagu te teate, eks.
Siin kaardi peal te näete ka seda, eks, kohe Portugali kõrval, sinine nagu Castilla la Manchagi. Ärge küsige, mis numbrid need sellised on, see on mingi suvaline kaart. Mina asun selle regiooni põhjaosas, Plasencia nimelise linna lähedal, Valdebispo nimelises külas. Oi ja missugune küla see on. Mina kujutasin muidugi endale ette, et ma peatun mingis tohutus Hispaania villas, kus on oliivipuu aed ja bassein ja nii edasi, teate küll, eks. Haahaa, I was so wrong. Maja on küll täiesti okei, tal pole viga midagi, aga see tõi mind täiesti reaalsusesse tagasi. Tänavad on siin väga kitsad, mingist aiast ega basseinist ei ole juttugi. Okei, külas on bassein olemas, aga mitte just maja taga. Jah, vingun veel. Appi kui nõme ma olen. Heheheehe. Igatahes, mul on oma tuba ja oma vannituba ja puha, nii et kõik on väga pro. Reedel siis sõime veel õhtust ja (muide, söögiga on nüüd küll pahasti natukene. Mul on siin oma toitumisharjumused kujunenud siin Hispaanias, oma süsteem, mida ma söön ja mida ei söö eks. Aga see aetakse siin nüüd täiesti sassi. Ma ei saa siin just eriti palju valida, mida ma söön, kõik tuleb ju viisakusest ära süüa. Sööme palju liha, palju kala, palju saia, kõik on väga suured no-no'd. Ja õhtul muidugi sööme hilja, kella kümne ajal. Kui paha. Kui ma Ciudad Reali tagasi jõuan, pean mingi korraliku paastu tegema. Ja kui ma eile Angelale rääkisin, et Eestis inimesed söövad õhtust kuue-seitsme ajal, siis tal läksid silmad suureks ja ta küsis, et mis ajal te siis magama lähete. Kuskil 11-12 ajal, mis siis? Angela: aga mis te siis vahepeal teete? Siin on täiesti normaalne minna suht varsti pärast sööki magama. No mina ei suuda täis kõhuga magada, ma ei saa aru sellest:D) läksingi varsti magama, sest hommikul pidime juba linnaga tutvuma minema.
Mina ajasin hommikul kargu alla alles pärast 11t, jube ebaviisakas, ma tean. Aga oli ju jutt, et ma tunneks end nagu kodus ja et ma võin ärgata millal tahan. Siis läks jube kiireks, sest Javier tahtis meid churrosid sööma viia. Oi ei, veel süüa. Aga õnneks jõudsime kohale piisavalt hilja, nii et churrosid enam ei pakutud, jess pääsesin. Aga selle eest võtsime Plasencia Plaza Mayoril kohvikus väikese kuuma shokolaadi ja röstsaia (hispaanlased teevad kõike vastupidi: hommikusöök on üliväike ja õhtusöök kolmekäiguline. Nt tõesti, eile oligi kogu minu hommikusöök röstsai ja kuum shokolaad ja kõik. Ja täna ka, mulle küll pressiti ikka palju röstsaia sisse, aga Javier ise nt sõi ainult viilu ananassi:D Naljakas ) ja nautisime seda mõnusat väikelinna kiiret laupäeva hommikut. Jalutasime Angelaga linna peal, ta näitas mulle väga ilusat, tohutut ja väga vana (12-13 sajandist) katedraali, ja jalutasime niisama. Katedraal oli väga ilus ja väga suur ja ma nägin esimest korda elus kirikus pihitoole. Tegelikult ka, ma ei ole kunagi kirikus pihitoole näinud. Ainult filmides:D See oli minu jaoks väga põnev. Kahjuks seal sees pilte teha ei tohtinud, aga pole hullu.
Pärast saime Javieriga ka kokku, kes saatis meid poodi, et me valiks, mis me tahame ja ta ostab meile. Kuna Javier ja Angela ema on lahus ja enamiku ajast on Angela oma ema juures, siis Javierile meeldib Angelat väga hellitada ja ta ostab talle suhtkoht ükskõik, mis Angela tahab. Ja siis ta ütles, et ma ka vaataks, mis ma tahan ja ta ostab. Nii et meid saadeti Benettoni poodi ja ma olin väga segaduses. Et nagu ta ostaks mulle asju? Mina pean tavaliselt küll oma issile väga pinda käima, et ta mulle midagi ostaks. No enam ei osta ta mulle eriti midagi, aga lapsepõlves ma küll kunag midagi eriti kergesti ei saanud. Igatahes, mina ütlesin viisakalt ära ja Angela ei leidnud ka endale midagi. Siis läksime koju, sõime tagahoovis (jah, tagahoov neil on, aga aeda ei ole) lõunat, milleks oli mingi läätse pajaroog (õnneks läätsed mind väga ei hirmuta enam, olen piisavalt palju pärslastega koos söönud:D) ja siis teiseks käiguks oli lihatükk. No oligi lihtsalt lihatükk. Ja sinna kõrvale närisin saia, mille olime Angelaga siit samast küla pagarikojast ostnud, nii hea, nii värkse. Aga tõesti, mitte mingit riisi ega kartulit ega salatit ei olnud kõrval :D Magustoiduks sõin pirni. Javier tõi mulle pirni ja mina kohe hammustasin. Oleks te nende nägusid näinud. Javier tuli võttis mult selle pirni käest ära ja viskas prügikasti. Ma sain päris vihaseks kohe, et mis mõttes sa viskad täiesti söödava pirni lihtsalt prügikasti. Siis tõi ta mulle uue ja noa ka. Okei, ma sain niimoodi aru, et see eelmine pirn oli pesemata. No ja siis, oleks võinud ka pärast minu esimest ampsu ta ju ära pesta. Igatahes, nende jaoks oli probleemne, et ma hakkasin seda pirni koorega sööma. Mina, maalaps (haahaa) nagu ma olen, ei mõelnud teist mõtet ka, hakkasin sööma kohe. Ja siis Angela vaatas jälle suurte silmadega, et mida ma teen :D Javier üritas talle seletada, et seal koores on palju vitamiine jne, aga siis nad rääkisid, et hispaanias ei sööda ei õuna ega pirni koorega, vaid kooritakse ära, sest koor on must ju. Eino tõesti. Igatahes, tuleb välja, et mitte ainult ameeriklased ei karda igast pisikuid jne, vaid meie oleme üksinda imelikud seal ida-euroopa metsade all, et me julgeme koorega pirni süüa ja (mis veel hullem) südamegi ära süüa :D
desayunar.
Plasencia Plaza Mayor.
Plasencia.
Plasencia.
Plasencia.
Plasencia.
Plasencia katedraal.
Õhtul käisime vanas Roman (Rooma?) linnas Caparras, kus olid selle vana linna varemed. St seda linna enam ei olegi, olidki ainult varemed, mis olid maa alt üles kaevatud. Väga ilus koht. Ümber igal pool mäed, milledest ühe tipp oli valge. Me asume siin (minu jaoks) väga kõrgete mägede vahel ja ma arvan, et me ise oleme ka suht kõrgel (ma ei tea, kui kõrgel), sest mul lähevad pidevalt siin kõrvad lukku, kui ringi sõidame. Ja hullemini on mul maapinnal kõrvad lukku läinud ainult tookord, kui me 2008. aasta suve lõpus USAs Smokey Mountains'ite tippu ronisime Kareli Nissan Sentraga. Vot tookord oli tõesti valus kohe. Praegu on lihtsalt pidevas lukus. Ja peas kumiseb imelikult kogu aeg. Ja hästi ei mõju ilmselt ka see, et mul on jube vastik nohu. Aga seda valge tipuga mäge oli nii hea vaadata kogu aeg, väga kodune.
Mina ja minu lapsed:D Vasakul on Angela ja paremal tema sõbranna Maria.
nägin elus esimest korda korgipuud.
Caparra.
See lumise tipuga mägi.
Caparra linna värav.
Caparra linna termid olid siin kunagi.
Caparra linna värav.
Õhtul vaatasin Eesti teatriauhindu, mis oli muidugi vahva. Lihtsalt neid inimesi näha oli väga meeldiv, ma Vanemuise korralduslikust poolest, st tseremooniast eriti ei vaimustunud...aga mis seal ikka. Tekkis tahtmine kõiki neid etendusi muidugi näha ka.
Ja siis sõime jälle...ja siis vaatasin mingisugust jubedat Eddie Murphyga filmi (ma jälestan eddie murphyt:D) ja tulingi magama ära. Sest väsitav on.
Mis on väsitav? See pidev mitte mõistmine ja mitte mõistetav olemine. Jah, kuidas me suhtleme üldse? Uskuge mind, on võimalik. Angela ikka natukene mõikab inglise keelt ja mina natukene mõikan hispaania keelt, nii et saame sõnaraamatu abiga täitsa hakkama isegi. Ja ta on tõesti nii tore.
Tundub, et siin külas elab terve nende pere. Nii et ma pidin eile terve pere, nii vanaisa, tädide, onude, naabrite, kõigiga kohtuma. Hola, mucho gusta jne jne jne. Ja Angela on nagu üks printsess, kes on kogu aeg tähelepanu keskpunktis, kellest kõik vaimustuvad jne. Ja Javieri tunnevad siin külas vist tõesti kõik. Või noh, kõik tunnevad vist kõiki. Ja ka kõrval külades.
Ja kui me siin nüüd ringi oleme sõitnud ja ma vahetevahel olen näinud ka noori inimesi, siin küla vahel ringi jõlkumas, selliseid enda vanuseid või pisut nooremaid, siis mul hakkab ikka väga kahju neist. Sest neil ei ole minu meelest just eriti suurt lootust siit minema pääseda. Aga äkki nad ei tahagi, äkki nad ei teagi, et teistmoodi saab ka elada, võib-olla neile nii meeldib. Aga mina küll sellises kohas elada ei suudaks, ma läheks hulluks. Sest siin on küll ilus jne, inimesed on super sõbralikud jne. Aga siin ei ole midagi! Minu jaoks peab olema see midagi, inimesed mu ümber, elu peab käima. Jah, ma tean, ma olen Tartust, mis ei ole just teab mis suur koht, aga ikkagi, suurem ja seal on elu. Mis toob mind selleni, et jumal tänatud, et Eesti on nii väike ja pmst kõigil on võimalus elule seal, kus nad tahavad, ei ole ju tegelikult mingit probeelmi kuskilt külast kolida Tartusse või Tallinna ja kõigil on võimalus. Aga siin, nii suures riigis nagu Hispaania ei ole see võimalus just eriti suur. Ma arvan, et enamik neist noortest jäävadki siiasamasse. Ja ausalt, ma ei teagi, kas see on hea või halb, ja kas mul on õigus, aga lihtsalt nukker oli neid vaadata.
Momendid autosõidult siia:
Javier näitab õue ja räägib, et vaata, kui palju puid. Mul oli nii, et ee, see on mets teie meelest või? Nende mõistes on mets see, mis meie jaoks on õunapuuaed pmst. St puud on siin sama tihedalt nagu õunapuuaias :D Ja tõesti, kuni selle ajani, kui me Valenciasse läksime, ei olnud ma siin üldse nn metsa näinud, igal pool on ainult viinamarjapuud ja oliivipuud ja mäed, muud midagi. Ja ma ütlesin Ievale ka, et jube imelik ju, et ei ole. Ja siis kui me lõpuks suht Valencia lähedale jõudsime, siis nägime ka natukene midagi metsa moodi asja, aga see oli ka nagu võsa. Niisiis, Hispaanias ei ole metsa. Ja isegi mina, nii vähe metsaneiu kui ma ka ei ole, igatsen metsa.
Javier ostis mulle ühest bensiinijaamast Hispaania klatšiajakirja, et ma saaks hispaania keeles lugeda ja siis lehitsesin seda, Angela rääkis mulle kuningaperest ja siis jõudsin leheküljele, kus olid minu lemmikhispaanlased Penelope Cruz ja Javier Bardem (gaash, mu ideaalmees) ja siis ma rääkisin, et mulle meeldib Javier Bardem väga väga väga ja siis Javier ütles, et jaa, aga tal on juba pruut olemas, et ma jäin hiljaks ja siis ta nii muuseas mainis, et ta käis Penelope Cruzi isaga koos koolis :D Kui väike on maailm.
selle tänava peal elame me.
täna hommikul läksime turule. Siia ühte kõrvalkülla. Sellist turgu nägin ma viimati vist Pariisis. Kuigi pildi pealt ei ole näha, siis see oli hästi hästi suur ja seal oli palju palju inimesi. Meiega kaasas oli muidugi ka Javieri sõber Lorenzo, kes meid pärast tagasi sõidutas, sest Javier had had one too many cervezas. No miks mitte, eks. Ei, mitte et ta nii väga tipsy oleks olnud, aga vähemalt hea, et ta suudab tunnetada, millal ta peaks sõitma ja millal mitte. Nii meeldiv on see, et Hispaanias on õllejoomine pigem tegevus, mida tehakse jutu ajamise kõrvale, mitte vastupidi nagu see väga tihti põhjas juhtub olema. Pärast jalutasime Angela ja tema sõbranna Mariaga Valdebispos ringi ja nüüd olen ma siin.
turg.
saiariiul.
tänavasildid on siin mu erilised lemmikud.
Valdebispo.
Valdebispo. Siin on selliseid suvalisi baare maja ümber palju palju. Ja inimestel endal on ka need asjandused kodu uste ees, kui nad tahavad välisust lahti hoida ja õhku sisse lasta.
siinsamas meie maja kõrval.
kohalik kabel.
täna hommikul nägin ma igal pool inimesi kõndimas oliivipuuokstega ja mina, võhik nagu ma olen, ei saanud mitte aru miks. Nii palju, kui ma Angela jutust aru sain, siis nad läksid nendega kirikusse Jeesust õnnistama. Vot nii.
Oi kui palju seda juttu sai. Üritan väiksemate juppidena seda asja nüüd kirjutama hakata.
Ja väga loodan, et ma saan siin puhata ka, sest ma laenutasin endale raamatukogust vaheajaks kolm raamatut ja ma loodan, et ma jõuan need ka läbi lugeda, pluss tahaks lihtsalt olla mitte midagi tegemata :) Aga täna õhtul lähme veel ka kuskile mingit põldu või karjamaad vaatama. Aaa, see on ka põnev, et isegi loomad on siin teistusgused. Eriti just lehmad. Appi, kui kondised nad on. Ja enamik neist on valget värvi. Ja siis siin on eeslid ja hobused jne jne, palju loomi.
Vabandust, et ma nii kohutavalt halvasti kirjutan. Lihtsalt palju muljeid, raske on endalgi neid vastu võtta, vähe sellest, et neid teiega jagada. Aga tahan jagada ja tean, et pärast oleks see veel keerulisem :D
Musid ja paid.
No comments:
Post a Comment