minu väga Lost in Translation seiklused Extremaduras osa 2.

Hola mis chicas y chicos? !

Te ei kujuta ette, kui jube koduigatsus mind praegu painab. Seda täpsemalt sellepärast, et ma olen vastikult haigeks jäänud ja haigena kodust eemal olla on teatavasti jube vastik. Ja sellele lisaks on mu ümber pmst ainult võõrad inimesed, kellele ma ei oska viisakalt selgeks teha, et mul ei ole hea olla, et ma tahaks ainult magada, et nii halb on. Üritasin selgitada, et quiero dormir, estoy enfermo(a?). Ja siis nad tahavad mind muidugi kuidagimoodi aidata, aga ma ei tahagi abi, tahan omaette olla. Tegelikult nüüd üritasin magada, aga magada ka ei saa. Nüüd mõtlen, et äkki saan kirjutamisega mõtted eemale. Mis mul siis viga on? ma ka ei tea. Mingi vastik väsimus, nohu, ja see, et kõrvad on lukus, ei mõju mu peakesele just eriti hästi, pea on sõna otseses mõttes umbes. Aga okei, aitab, ei vingu rohkem, sest tegelikult on siin Extremaduras ju ka äge.

Pühapäeva õhtul, kui pidime mingit põllumaad vaatama minema (nemad ütlesid mulle, et see koht, kuhu me lähme, on campo, mis tähendab field, ehk siis eestikeeli põld või heinamaa vms, eksole), tuli välja, et see ei olnud ikka kohe mitte mingi põllumaa vaid eee....midagi muud. Tee peal möödusime tõesti heinamaast, kus sõid lehmad, Javieri isa lehmad, tal on neid lehmasid lausa 200. Päris üks, eksole. Aga siis peatusime ühe suure silla juures ja kõndisime üle silla ja no näete, mida ma seal nägin. Nemad ütlevad selle kohta campo, aga noh, mina küll, ei ütleks, et see mingi heinamaa on. Igatahes, jalutasime seal siis niisama rongi, imetlesime neid mägesid...nagu vau. Ja siis läksime veel ühte heinamaad vaatama, jalutasime veel....heinamaad on nagu suvisel Eestimaal...ja lilled ka õitsevad. Kuigi tõesti, võililli, mis Eesti kevade juurde käivad, ma siin veel näinud ei ole.

no ei ole karjamaa ju.

ma olin just parajasti lõpetamas oma võikut, mille sees oli chorizo (pmst hispaania suitsuvorst, mis on niiiiiii hea) ja siis närisin seda ja Javier oli nii, et see chorizo on tema seast tehtud. Mul oli nii, et gaash, thanks for the image. Ja siis ta juhatas meid ühe tara äärde, vilistas ja mul oli nii, et no keda me ootame nüüd? ja siis äkki kuulsin suurt müdinat ja meie poole jooksid suure hooga umbes kümme siga. MUSTA siga. musta notsut:D Appi, kui hirmus see oli. Ja üks neist tuli kuskilt mujalt, ta ei olnud tara sees ja see oli minu jaoks juba liiga ekstreemne. Igatahes, sain teada, et sead on siin mustad ja minu chorizo oli mõnest nende sõbrast tehtud.

Eile oli hommikupoolik vaikne, lõunaks sõime paellat, mis oli tunduvalt parem, kui see paella, mis me seal Valencia bussijaamas sõime, aga ma usun, et see võiks veelgi parem olla. Pärast lõunat, ehk siis kuskil viie ajal:D, läksime ühte teise linna. Caceres (rõhk esimesel silbi, ma ei viitsi sinna a peale seda rõhumärki nikerdada) oli selle linna nimi. Seal on jube ilus vanalinn, st muu linn on ka muidugi vana, aga mingi osa linna keskel on kohe väga vana ja kuidagi ülejäänust müüridega eraldatud, selline vana vana vana. Gaash, ma olen kohutav giid, sest ma ei tea, kui vana see on. Aga ma sain sealt endale hispaania-inglise keelse raamatu Extremadura kohta, nii et eks ma vaikselt hakkan seda uudistama ja vahepeal jagan ka teile mõne fakti. Siiamaani olen teada saanud, et Extremaduras on 1,1 miljon inimest ja pindala midagi 40 tuhandega. Nii et peaaegu nagu Eesti, eksole. Ja see on kõigest üks Hispaania regioon. Jah.

Aga Caceres nt kandideerib Euroopa kultuuripealinnaks 2016. aastal. Sain uhkelt öelda, et aga Tallinn on juba järgmisel aastal kultuuripealinn. Vot, isegi Tallinnat olen hakanud siin hindama.

Caceres

seal vanalinna müüride sees oli mingi muuseum, kus oli näitus, mis mulle meeldis.

seal tohtis katedraalis pilti teha ja puha.

siin käivad väga tõsised ettevalmistused semana santa puhul. ma ei teagi, millal see kulminatsioon on, sest nagu ma olen aru saanud, siis siin on iga õhtu need rongkäigud vms, aga mina ei ole veel näinud. need asjad, jeesused jne võtavad nad õlgade peale ja marsivad sellega. Ja te ei kujuta ette, kui popp see on. Just siis, kui meie ka seal katedraalis olime, siis selle jeesuse ümber olid ka minuvanused poisid, kes sellega seal poseerisid ja nad tegid üksteisest mobiiltelefonidega pilte. Natuke erinev kaupsi juures või virus chillimisest.

selle onu varvaste pealt oli värv maha tulnud, sest neile on väga popp musi anda. ja Maria ja Angela andsid ka ta varvastele mõned besod.

koduteel tabas meid nii õudne vihmasadu. No tõesti, karmimat vihmasadu olen ma näinud ainult 2008. aasta suvel, kui USA lõunaosariike tabas troopiline torm Fay. Vot tookord oli vist pisut hullem vihm. Aga see oli ka ikka päris kõva vihmasadu. Aga pärast tuli ka ilus vikerkaar. So there IS light at the end of the tunnel.

Täna hommikul pidin ärkama juba enne kümmet (mis oli pisut raskendatud, sest mu telefoni aku on tühi ja pin-koodi ma peast ei tea ja see kaart, mille peal mul see kood on, on Ciudad Realis), sest me pidime minema Plasenciasse, et süüa churrosid. Ei olnud üldse teist juttugi. Täna hommikul oli mul juba paha olla, aga siis mulle näidati veel linna ka ja siis lõpuks ma mingi hetk suutsin öelda, et okei, aitab, ma ei suuda sellises seisus enam sammugi astuda, palun, kas ma võiks minna ja magada.

Ma tean, ma olen nii tänamatu. Ja õnneks suutsin selle magamise jutuga ka söömisest kõrvale hiilida, mis tuleb vahelduseks ainult kasuks. Ja ma tõesti vajasin seda puhkust, sest homme lähme me vist Salamancasse, mida minu sõbrad on kõik väga kiitnud, et jube ilus linn pidi olema. No eks vaatame.

Ma ei saa aru, mis mul viga on. Kui ma Ciudad Realis alguses olin, siis hommikuti ärgates soovisin, et oleksin kodus Eestis. Nüüd siin ärgates soovin, et oleksin Ciudad Realis. Lihtsalt see tuttavate inimeste nägemise soov on vist. Ei ole hullu, Ciudad Reali saan juba vähem kui nädala pärast tagasi ja ma oleksin tõesti loll, kui ma sellest võimalusest siin kõike ei võtaks. Sest kõige rohkem on see siin siiski komöödia, mis meil siin toimub, ja see ajab mind pigem naerma kui nutma. Ma arvan, et kui ma Ciudad Reali tagasi jõuan, saan ma tõelise kultuurishoki, sest ometigi keegi saab minust aru, kui ma temaga räägin. Ma ei saa rääkida küll oma enda keeles, aga ometigi, inimesed saavad minust aru ja ma ei pea kõike kolm korda aeglaselt kordama ja hispaania keelde tõlkida üritama. Ja mina saan ka aru. Sest tõesti, iga kord kui mulle hakkab juba tunduma, et ma hakkan hispaania keelt mõikama, peavad Javier ja Angela maha mingi tohutu sõnasõja, rääkides ma ei tea kui kiiresti ja hispaania keel muutub minu jaoks jälle täpselt samasuguseks pudruks nagu ükskõik mis teine keel.

BTW, mul on uus lemmik hispaaniakeelne sõna: tumba. Mis see tähendab? haud. Kui me käisime seal vanas rooma linnas, siis Javier seletas oma algelises inglise keeles, et this is a tumba. Mul oli nii et, mis asja, istud selle peale vä? Ei istu. Kohe kindlasti ei istu.