Ma olen praegu niiii frustreeritud. Nii väga. Nimelt, täna hommiku poole käisime Juliega raamatukogus mulle raamatukogu hoidlast raamatuid tellimas ja siis meile öeldi, et ma läheks õhtul raamatutele järele, ütleks oma nime, ja siis antakse mulle raamatud. Läksin siis üksinda tagasi ja seda tsikki seal enam ei olnud, oli terve hunnik mingeid teisi inimesi, kes minu küsimuse "habla ingles?" peale naeratades pead raputasid. Ja nemad ei saanud üldse aru, mida ma küll sealt tahta võiksin. Näitasin neile oma lugejapiletit ja viipasin sinna hunniku poole, kus need raamatud on, mis hoidlast toodud on ja üritasin neile seletada inglise keeles ja oma algelises hispaania keeles ja siis küsisin enda ümber olevatelt inimestelt, kas nad räägivad inglise keelt ja no MITTE keegi ei räägi. Muidugi, mida ma ootan onju ja eriti tobe on see, et ma lähen nende peale närvi, et nemad ei räägi inglise keelt, aga veel rohkem olen ma ju muidugi enda peale vihane, et ma ikka veel hispaania keelt ei mõika. Ja siis läksin ma nii närvi, pobisesin "gracias" ja tulin sealt tulema. Nii abitu oli olla. Tahan, et mind mõistetaks, et minust saadaks aru.

aga ei ole hullu, surun selle frustratsiooni alla ja naeratan nagu Korraldajaonu:

muud uudist eriti ei ole, olen suht kooliselt lainel, muudkui tekib rohkem asju juurde, mida peab tegema, aga samal ajal olen nii väsinud, et kole kohe.