Alright let's do this thing. Viimane ja siiamaani kõige ägedam üritus oli meie reis Valenciasse. Kus on Valencia? Ma loodan, et te näete selle ülimalt väikese kaardi peal ühte punast joont, mille ma painti abiga selle kaardi peale tõmbasin. See on siis meie teekond Ciudad Realist Valenciasse, mis asub Vahemere ääres. Google maps ütleb, et siit sinna on 350 km. Et jaa.
Kuidas me sinna sattusime?
Eelmisel kolmapäeval tuli Laocoontes jutuks, et kuna see reede (19nes) on (oli) isadepäev ja vaba päev, siis peaks kuskile minema. Ja osad (Ola) olid informeeritud, et Valencias leiab just tollel samal ajal aset üks tohutusuur festival nimega Las Fallas. Las Fallas kujutab endast tohutut festivali, mille ajal pannakse Valencia linna peale üles TOHUTUD vahast või korgist tehtud kujud, seda tehakse sellise pühaku nagu San Jose mälestuseks, kes oli puuseppade patron saint pmst. Nii palju ma lugesin välja Las Fallase wikipedia hispaania keelselt lehelt siin. Ja terve nädal või tegelikult terve aasta, arvestades, et nende kujude ehitamine kestab terve aasta, kulmineerub reedesel õhtul, kui kõik need kujud lihtsalt ära põletatakse.
Aga igatahes. Meie põhiline mure oli see, et kuidas sinna siis saada ja mis meist seal edasi saab. Raha eriti ei olnud ja siis Ieval tuli mõte hääletada. Selle mõtte tegid peaaegu kõik maha. Ma mäletan, kui me kolmapäeval meie juures mu sünnipäeva tähistasime, tuli igast suunast: ei, see on liiga ohtlik, kaks tüdrukut hääletamas Hispaanias, eiiii. Ja hispaanlased ütlesid ka, et siin tegelikult ei hääletata üldse, sest see ei ole ohutu jne jne. Totaalse tule alla sattusin (Ieva oli parajasti rõdul suitsupausil). Aga mul oli sellest suht ükskõik, sest ma arvan, et võimalus, et midagi hirmsat juhtuks, on üliväike ja ma üldse ei põdenud selle pärast. Niisiis, plaan oli hääletada. Kolmapäeva öö vastu neljapäeva skaipisime Ievaga ja arutasime, mida teha mida teha. Nimelt mitte keegi meist ei teadnud, mis päeval siis täpselt neid kujusid põletatakse. Ja meil oli mõlemal vaja neljapäeva hommikul veel kooli minna, me oleks kooliga ühele poole saanud alles kella üheks ja siis veel hääletama hakata ja riskida sellega, et jõuame kohale ja ongi pidu läbi juba. Jne jne. Ja siis Ieva oli Petralt kuulnud, et päeval kella kahe ajal läheb ka buss Valenciasse (Petra ise läks hommikul kell 8 juba). Siin ei ole kõiki bussiaegu vist netis või me ei oska neid otsida või ma ei tea, mis, aga ma siis läksime kella kaheks bussijaama lootuses, et on siis kella kahe aeg buss Valenciasse. Suures kartuses, et bussi kas ei olegi või, et kui on, siis on see täis, logu, ilma õhukonditsioneerita, kallis jne, jõudsime bussijaama ja avastasime, et oli täiesti ilus kollane, õhukonditsioneeriga, tühi ja odav buss Valenciasse. Jei. Nimelt on Hispaanias selline asi nagu tarjeta joven (pmst nagu Isic meil..st neil on Isic ka tegelikult), millega saab bussiga sõites 50% soodustust. Mis tähendas, et üks ots läks meil maksma ainult 11.90. Väga hea väga hea. See on tunduvalt odavam, kui Eestis bussiga sõitmine. Bussisõit oli muidugi tüütu, sest see buss peatus igas La Mancha pueblos ja see oli väga tüütu. Aga kui lõpuks La Manchast välja jõudsime, nägime MÄGESID. Vot need olid mäed..ja jõed...ja tunnelid läbi mägede ja lihtsalt ILUS. Meie reis kestis umbes kuus ja pool tundi, nii et selle lõpuks olime väga fresh and funkyd. Yeah right. Valencia tervitas meid pimeduse ja palmidega. Bussijaamas jõi Ieva kohvi, tegi veidi origamit:
ja üritasime tekitada tegevusplaani. Helistasime Petrale, kes oli terve päeva üksi Valencias chillinud ja meid oodanud. See reis oli kõige ebaturistim reis ever, sest me ei olnud mitte MINGIT eeltööd teinud. Meil ei olnud selle koha kohta mitte mingit infot, meil polnud kaarte, mitte midagi ei teadnud. Niisiis Petra, kes oli varustatud kaardiga ja eelteadmistega (ta oli enne ka Valencias käinud), üritas meile seletada, kuidas me ta üles leiaksime. Läksime siis bussi peale number kaheksa ja sõitsime läbi linna (kus oli TOHUTULT palju mandariini või apelsinipuid...ja need puud ei ole nagu need haledad paar apelsinipuud, mis meil siin on...kui ikka on apelsinipuu, siis on ikka palju palju apelsine küljes, ikka palju) sinna, kuhu Petra seletanud olid. Selle koha nimi pidi olema Plaza de las Americas vms, aga sinna me ei jõudnudki vaid leidsime ennast hoopis sellisest kohast nagu Puerta del Mar. Selle ümbruses oli palju inimesi, tundus nagu selline hea koht, kus teistega kokku saada, nii et we set up camp there ehk siis istusime tee veerele ja ootasime teisi. Kes olid teised? Petra eksole. Ja siis Julie, Danijel, teine Petra (Julie ämm), Mark (Julie äi) ja Ola olid tulnud autoga ja me pidime nendega kokku saama. Kõigepealt leidis meid Petra ja siis tormas suure hooga kohale Ola. Ainult Ola. Teised olid kuskile mujale jäänud ja niisiis algasid meie nelja kodutu seiklused Valencias. Sest tõesti, peatumispaika meil ei olnud ja niisiis pidime hakkama tegema plaane, mis meist siis saab, kui meil uni peale tuleb. Mina ja Ieva olime bussis arutanud, et terve öö pidutseme ja siis kui päike tõuseb, siis lähme kuskile parki ja keerame magama. Seda mõtlesime me siis, kui olime lahkunud Ciudad Realist, kus oli 26 kraadi sooja. Valencias oli umbes 12 kraadi sooja ja tundus ikka kohe palju külmem. Niisiis, selle peale me väga ei lootnud. Ja siis me mõtlesime, et meil on ju ideaalne võimalus rannas päikesetõusu vaadata ja siis sealt edasi vaadata. Ja alati oli ka lennujaam variant.
Anyway...Olal oli kindel plaan selles külmas kuidagi sooja saada ja tema words of wisdom oli, et it's always better to be drunk....than not to be drunk. Ja ta plaan oli selline: esialgu minna baari, siis otsida pood, kust saada juua, juua tänaval ja siis minna baari ja nii edasi ja nii edasi. Leidsime ühe ülimalt nunnu baari, mida ma mitte kuidagi ilmselt nüüd enam üles ei leiaks, aga tõesti, see oli hästi kihvt koht, hästi palju väikeseid vidinaid, mõnus valgustus, ja see oli hästi väike ka, ainult umbes 20 kohta...nii et meil vedas, et me istuma saime. Järgmine küsimus oli, et kuidas seal joogiga on. Meie kelner ei olnud just eriti hästi informeeritud..aga saime sangria...ülikalli sangria, mis maksis 15 eurot kann. Aga õnneks olid seal puuviljad sees ja see oli tõeliselt hea sangria. Sangria juurde sõime ülbelt minu kaasavõetud maasikaid ja kui sellele veel lisada see ideaalne seltskond, mis meil nelja peale oli, oli see kõige chillim õhtu üldse. Pidime tekitama edasise tegevusplaani. Ola kuulis kõrvalt poola keelt ja läks kohe uurima, et kas nad on kohalikud, kad nad teavad poodi, kust saaks juua, kas nad teavad kedagi, kelle juures me saaks peatuda, kas nad teavad mõnda head pidu jne jne. Tagasi tuli ta järgmise jutuga: Valencias ACTUALLY hoolitakse sellest seadusest, et pärast 10t ei tohi alkoholi müüa, meid võiks enda juurde võtta üks itaallane, keda nad teavad (itaallased ei tekita meis kelleski just eriti suurt kindlustunnet), meile näidati kätte mõned peokohad ja siis varsti me olimegi teel, sest see itaallane, kes sinna kohale ilmus, et tundunud just eriti hea variant. Poolakast baariomanik andis meile ka tasuta shotid, nii et tee peale oli hea tuju tagatud. Kella poole kahe ajal oli suur ilutulestik. Niisiis läksime seda ühe silla peale uudistama. Seal tuli meil kõigil uni peale. Tõesti, vaatad seda ilutulestikku ja ootad mingit imet...aga no ei tule mingi imet. Mitte midagi erilist ei olnud see. Ja siis kui hakkasime sealt silla pealt ära minema, et saada Julie ja teistega kokku, läks põrgu lahti. Nagu tegelikult ka INFERNO!!! See oli nagu meie aastavahetus korda tuhat. Need väikesed paugud ja väikesed ilutulestikud, mis tänavate peal olid, need oli nii õudsad, need raketid lendasid mööda teed, kuni leidsid oma lõpu mõne inimese küljes ja ma nägin teede ääres inimesi, kes olid tõsiselt viga saanud, nii et me otsisime esimese väikese tänava ja lihtsalt jooksime elu eest. Ja kõige õudsam oli see, et me ei näinud mitte ühtegi politsei autot, ainult kiirabi. Tõesti. Aga jah, selles rahvahulgas oli võimatu teisi üles leida, nii et see öö mööduski meil neljakesi.
Liikusime ühte suvalisse baari, mis tunduks odav ja nõudsime Sangriat. selles baaris maksis see kõigest kuus eurot kann. Aga oleks te seda sangriat maitsnud. See oli NII magus ja nii halb ja seal ei olnud üldse puuvilju sees. Aga it did what it was supposed to do. Andis meile sooja ja head meelt;) Me seal siis lahendasime maailma probleeme ja küsimusi ja kui me küsisime sangriat juurde, siis üks hetk see baarmeni onu, kes ilmselgelt lootis koju saada ja meie olime ainsad kliendid, kes teda veel piinasid (ma tean, mis tunne see on:D), ütles lihtsalt vaikselt enda ette: JODER! That was freaking hilarious. Sest me lihtsalt armastame seda sõna. See on nii naljakas. Nad hääldavad seda niimoodi: hodeer. Ja rõhk on teisel silbil, nii et teisel silbil läheb hääl kuidagi kõrgele (või madalale:D) ja see on lihtsalt nii äge sõna. Mina, kes ma üldse ei ropenda, leidsin ometigi omale vandesõna, mida ma nii hea meelega kasutan, sest see ei kõla minu jaoks üldse ropult vaid on lihtsalt naljakas. Niisiis sai sellest meie tripi üks kõige põhilisemaid sõnu, kasutasime seda lihtsalt vaikuse katkestamiseks, kui midagi läks hästi, kui midagi halvasti, iga kord sobis öelda JODEEEEER!!! (it basically means: fuck!) . Olime siis seal natukene aega...ja siis kui kell hakkas saama ütleme umbes viis, leidsime me, et me oleme tegelikult ikka hirmus väsinud ja peaksime kuskile ikkagi magama minema. Mõtlemise jätsime tee peale, kus leidsime friikartulite ja patatas bravade putka, kus oli üks jube sõbralik kutt, kelle ülejäänud reisi ajaks ristisime Ieva boyfriendiks ja kes pakkus, et tal on seal samas putka köögis voodi, et tulgu me sinna magama. Muidugi magas ta seal ka ise ja siis me arvasime, et me kõik viiekesi sinna ei mahuks. Siis nurus Ola meile ühe tasuta churro (enne olime ka raha eest churrosid söönud, not a good idea, as good as they tasted), läksime näppasime lilli, vaatasime tohutut neitsi maarja kuju, mis ühele platsile üles pandud oli, mis oli tehtud nelkidest, tegime tohutul hulgal pilte ja siis läksime rongijaama, sest niimoodi soovitas meile Ieva boyfriend, et seal saab ikka magada. Jõudsime siis rongijaama ja avastasime, et joder, see rongijaam on ju õues. st katusealune ikka on, aga seinu ei ole. Nii et oleks kergelt külm hakanud. Käisime vetsus ja kaalusime oma variante. Mina pakkusin, et see poola kutt oli rääkinud mingist joint place'ist, kus nagunii inimesed on pilves ja poolunes, nii et me võiks sama hästi sinna minna, omanikega sõbraks saada ja seal tukkuda. Ola pakkus, et me võiks seal samas vetsus magada. Ma tean, geenius. Teised ei osanud eriti midagi pakkuda. Nemad vist nii väga ei tahtnudki magada. Aga lõpuks otsustasime, et lähme lennujaama ikkagi, tundus kõige mõistlikum. Lennujaamas ei olnud vastupidiselt meie kartusele peale meie peaaegu mitte kedagi ja nii me siis ruttasimegi pinkide juurde departures'ites ja vajusime õndsasse unne. Pmst nii oligi...jalutasime jalutasime...nägime pinke: pistisime jooksu ja keerasime sõnagi ütlemata magama. Mina seal muidugi eriti ei maganud. Tollel ööl panin isegi kõrvatropid kõrva, sest arvestades, et kell oli pärast kuut hommikul, siis esimesed check-inid pidid ikka väga varsti juba algama ja see lärm on seal siis ikka annoying. Aga asi ei olnudki nii väga selles lärmis. Ma vist ei olnud piisavalt väsinud või ma ei tea, milles asi., aga ma magasin maksimaalselt tunni ja siis hakkas mul külm, ma ärkasin üles ja istusin tühja kuni teised õndsas unes olid. Õnneks oli meie lähedal aken, kust paistis sisse päike ja siis ma läksin istusin seal päikese käes soojas ja nii hea oli. Ainult et uni.
Petra tegi päeval rongkäigust pilte. Öösel olid ka rongkäigud ja tõesti, see oli selles mõttes nagu laulupidu, need riided ja samamoodi ju nagu meil laulupeo ajal. Ja selliseid inimesi oli IGAL pool.
Falla.
Park.
See modernne linnaosa, kuhu mina ei jõudnudki. Nii et on põhjust minna tagasi.
Falla. Need olid lihtsalt nii päris.
Petra üritab seletada teistele, kus me oleme. Ega nad ei saanud just eriti hästi aru.
Ülinunnu baari ülikallis sangria.
Churros con chocolate.
Ieva boyfriendiga peab ka ikka pilti tegema.
See nelkidest tehtud suur kuju.
Kui teised lõpuks ometi kargu alla ajasid ja pärast imelisi iluprotseduure lennujaama tualettruumis, läksime jälle linna. Nimelt kell kaks pidi seal toimuma selline ilutulestik (jah, ilutulestik päevasel ajal), millega nad pmst purustavad igasuguseid detsibellide rekordeid, et see ei olegi nagu ilutulestik vaid pigem helitulestik. Et kui sellele väga lähedal olla, pidi kohe tunda olema seda heli. TUNDA, mitte ainult kuulda. Aga enne tahtsime hirmsasti süüa. Ja otsisime mercadonat või vähemalt midagi taolist, aga ei leidnud. Ja siis viimases hädas läksime hoopis Burger Kingi. Ka Burger King oli rahvast täis, nii et leidsime ennast kahe ülimalt nunnu poisi lauast. Need poisid olid Alicantest ja olid eelmise öö veetnud just selles samas õues asuvas rongijaamas ja siis ajasime nendega juttu...ja nad ei rääkinud eriti muidugi inglise keelt, nii et sain neile demonstreerida oma hispaania keele oskust. Aga me armusime kõik peale Ieva neisse ära...ma ei tea, miks nad Ievale ei meeldinud, aga tõesti, niiiiiiiiiiii good-looking...me oleme siin Ciudad Realis täielikus ilusate meeste puuduses, nii et Valencias oli pidevalt selline tunne, et gaash, ilusad mehed!!! Üks neist nägi välja nagu Michael Buble minu meelest ja teine oli niisama kena...ja nad olid pikka kasvu..something you don't see that often here. Igatahes, nad olid jube kenad ja toredad ja siis nad selle ilutulestiku show ajaks joinisid ka meiega. See show oli nii hull. Enne ma mõtlesin, et gaash, miks kõik need inimesed siin on, mis neil viga on, mis selles nii erilist olla saab. Aga tõesti..selline tunne oli nagu minu kõrval oleks kogu aeg pommid plahvatanud ja see oli nii hull. Nii vali. Igatahes, meie ja nunnud poisid, kelle nimesid me ei küsinud ja kellega me pilte ei teinud (ainult nemad tegid meiega pilte) suundusime ühte fallat vaatama ja alkoholipoodi otsima. Fallad olid absouutselt igal pool linna peal, aga see, mida me vaatama läksime oli vist kõige suurem. Selles rahvamassis liikumine oli nagu laulupeol: täiesti võimatu. Leidsime ühe chinode poe (hiinlaste poode kutsutakse niimoodi, need on alati lahti, sealt saab peaaegu alati kõike), kust saime nii palju infot, et tollel päeval on kõik poed kinni, kuna on püha ja et meil ei ole eriti mingit lootust kuskilt juua saada. Nendel chinodel oli meile pakkuda ainult viskit ja kuigi me keegi viskit ei joo, olid mõned meist isegi peaaegu nõus selle ära ostma, sest nagu Petra ütles, et we should buy the whiskey just in case we don't find another shop because then at least we'll have alcohol:D Not so much. Liikusime hoopis veel edasi ja siis mingi hetk silmasime ühte poodi, kust paistis nagu midagi meeldivat. Leidsime sealt veini ja fantat, et valmistada vaese tudengi sangriat ja siis saatsid nunnud poisid meid metroojaama ja seletasid meile, kuidas me saame randa ja nii me neist lahkusimegi.
Järgmine peatus: Neptu!! Ehk siis kesklinnast Xatia peatusest sõitsime metrooga Neptu peatusesse ja olimegi rannas. Tegelikult olime me eelnevalt kergelt juba kahtlema hakanud, et kas see on ikka hea mõte, sest tund aega varem oli lausa sadanud ja külm oli jne. Aga vahemeri siiski nii kätte toodud, et tuli ikka minna. Läksime siis randa, avasime oma üheeurosed pakiveinid ja fanta ja elu oli ilus jälle. Ja ei olnudki väga külm. Ja osad käisid isegi vett katsumas ja nagu Ieva ütles, siis Läänemeri on suvel tunduvalt külmem, nii et see oli väga ok. Mingi hetk joinis meiega ka Danijel, kes oli Juliest ja ta ämmast ja äiast lahkunud, ei olnud viitsinud nendega enam hängida.
Meie reedese päeva eesmärk oli leida kuskilt paellat. Sest paella on ju just Valenciast pärit. Niisiis, kui lõpuks linna tagasi jõudsime, hakkasime igalt poolt küsima, kas teil on paellat, kas teil on paellat. Mitte kuskil ei olnud. Uste peal olid küll igal pool sildid, et 'hay paella' (meil on paellat), aga no ei olnud. Läksime siis jälle sinna poodi, ostsime kõik nende keeratavate korkidega veinid ära ja läksime ootama. Mida ootama? Nimelt oli eelmine õhtu ja too sama päev meile tõestanud, et kui me tahame midagi kuskil normaalselt näha, siis peame ikka tunduvalt varem kohal olema. Läksime siis sinna kõige suurema falla juurde kolm tundi varem kohale ja ootasime. Kell 12 pidid nad sellele tule otsa panema ja seda tahtsime me näha. Osad tänavad olid kinni, aga siis meid suunati ühte kohta, mingi piirdeaia taha, kus saime siis vapralt oodata. See oli fallast umbes 50 meetri kaugusel. Ja kui mõelda, kui kõrge see falla oli ja kui ta oleks põledes ümber kukkunud vms, siis see ei tundunud just eriti safe. Ja mingi hetk tuli üks onu ja küsis, et kas meil on midagi, millega oma nägusid kaitsta. No ei olnud...tema arvas, et kuna me olime nii lähedal, siis läheb meil midagi kindlasti vaja, sest see kõik oleks lihtsalt liiga kuum, sädemed jne. Siis mingi hetk nad mõtlesid, et no okei, liigutame teid veel natukene eemale. See oli lihtsalt nii naljakas kui unorganized see kõik oli. Igas muus riigis oleks olnud täpselt kõik välja arvutatud, millise nurga all see asi varisema võib hakata, kuhu kui kiiresti jne. Aga Hispaanias: oo ei. Te võib-olla võite pihta saada, aga no mis seal ikka. Me olime õnneks esimeses reas, vähemalt nii palju oli kasu sellest kolm tundi ootamises. Ootasime, tarbisime sangriat ja ootasime veel ja ma mõtlesin, et gaash, normally ei viitsiks ma mitte mingil juhul niimoodi midagi sellist oodata. Ja me olime just täpselt churrode küpsetamise leti kõrval ja see keeva õli hais, gaash kui õudne. Aga siis lõpuks kuskil kella ühe ajal, kui nad lõpuks selle falla põlema panid, oli see nii võimas. Viga me ei saanud, aga see oli tõesti lähedal ja tõesti õudne.
Falla. Selle sama põlemist vaatasime ka hiljem.
Petra ja Ola ja Ola optimistlikud lilled.
Falla.
Homeless people. Nunnud Alicante poisid tegid selle pildi. No nii lollid olime ikka, et nendega pilti ei teinud.
Vahemere ääres. Jaaa, rannailm.
Avvikas, uni rannast linna.
Rahvamassid.
Falla.
Falla. Näete, me olime peaaegu telekas.
Tuletõrjujad on seal piirkonnas bombers mitte bomberos nagu enamikus hispaanias. Valencias räägitakse nimelt suurel hulgal katalaani keelt, nii et isegi tänavasildid on kahes keeles, hispaania ja katalaani. Nagu Narvas eesti ja vene keeles:D
Falla põlemas.
kui see läbi sai, liikusime meie Ieva ja Danijeliga lennujaama, sest me olime täielikud laibad. Petra ja Ola läksid teistega kokku saama, kes olid samal õhtul sinna kohale jõudnud. Meie kohtasime tee veere peal istumas Maurot ja Angelot, kes olid väga ready to party. Lennujaamas vajusin peaaegu kohe magama, ja magasingi üllatavalt normaalselt peaaegu viis tundi. Ma pidin ikka väga väsinud olema.
Hommikul läksime linna hommikusööki otsima. Lõpuks leidsime selle Leedu konsulaadi alumiselt korruselt:D Sõime seda kohutavalt halba bocadillot ja mõtlesime, mis edasi. Meil oli bussini neli tundi aega, nii et oli ometigi aega ka natukene niisama ringi jalutada ja seda ilusat linna uudistada. Mina tahtsin väga pilte teha ja nii me siis jalutasimegi kesklinna, tegime pilte, nägime täiesti juhuslikult Ieva boyfriendi, kes tahtis hirmsasti ikkagi Ievale enda voodit näidata, aga Ieva suutis talle viisakalt ära öelda. Aga järgmine kord, kui Valenciasse satume, lähme kindlasti külla talle jälle:D
Laupäeval oli juba täitsa palav, nii et istusime ühe pingi peale ja tukkusime-võtsime päikest natukene, kuni oligi aeg juba bussijaama poole liikuda, sest tollel päeval oli ainult üks buss Ciudad Reali, nii et eriti ei tahtnud riskida sellega, et äkki ei saagi bussi peale. Jalutasime siis, kui üks hetk nägime tee ääres poodi, mille silt oli millegi pärast venekeelne. Ja kui me Ievaga nägime selle poe akna peal Baltika õlle plakatit, siis me olime nagu, et now way!!! Läksime siis poodi sisse, vaatasin vasakule ja nägin ülimat õnne: Eesti siidrit!!! Küll mitte fizzi vaid kissi, aga I can't be picky right now, eksole. Ma küll nägin, et see on Kiss, et see on ju see...aga ma pidin ikka kontrollima, kas sinna on eesti keeles peale kirjutatud ja oli küll. tükk aega vaatasin seda imestunult. Põhiliselt olid seal muidugi leedu asjad, Eesti asjadest oligi ainult siider, mis ma sealt leidsin. Ja siis ostsin veel ühe Karumsi ja ühe leedu kohukese ja kaks siidrit ja olime nii õnnelikud mõlemad, et igasugune väsimus oli vähemalt hetkeks küll nagu peoga pühitud.
Oli vaja veel viimane asi ära teha. Nende ilusate apelsinipuudega pilti. Leidsime siis ühe tänava pealt enda meelest apelsinipuu, aga siis saime me aru, et see on hoopis mandariinipuu. Aga oh well, teeb sama välja. Korjasime endale siis mandariinid, ja olimegi peaaegu bussijaamas. Istusime siis seal, kui kuskilt nurga tagant ilmus välja Ola. Ja ta lihtsalt naeris kõva häälega...ja siis ilma midagi ütlemata me lihtsalt kõik naersime. Sest see, millised me kõik välja nägime ei oleks kriitikat talunud, nii et me lihtsalt naersime tükk aega. Ja siis ilmus kuskilt Petra, kes oli veel naljakam ja kui me ta kingi nägime, olime me kõik lihtsalt naerukrampides. Ta kingade peal olid veel eelmisel õhtul olnud lilled. Aga hommikuks olid need kuskile kadunud..ja ta ei saanud absouutselt aru, kuhu need kaduda võisid. Nii naljakas. Et igakord, kui me keegi neid kingi vaatasime, siis me lihtsalt naersime.
Läksime siis bussijaama kohvikusse, ostsime kohutavalt halba paellat ja oligi aeg bussi peale minna. Väga hea, et me nii vara seal olime, sest saba bussi peale oli VÄGA pikk ja muidu oleks me ilmselt tõesti maha jäänud.
Tee tagasi oli jällegi tüütult pikk, aga seekord ma vähemalt magasin osa ajast.
Aww. Nii nunnu pilt ju.
Valencia pärast Las Fallast.
Valencia.
Sidrunipuud!!!
Väike puhkus.
Meie lemmikpood muidugi.
No ei ulatanud ise.
Teen halva paella juures head nägu:D
Petra lost her flowers:D
Igatahes, ülivahva reis ülivahvate inimestega ja kuigi fallade ajal ma Valenciasse ilmselt mitte kunagi enam minna ei taha, siis Valenciasse tagasi tahan ma kindlasti minna..et näha seda linna ka normaalsel ajal.
Ja selle hääletamise nalja tahame me ka kindlasti ära teha. Me tahame minna kuskile sooja mere äärde, ilmselt Andaluciasse, nii et kunagi soojemal ajal teeme ka selle ära. Ja suvel saab ennast rannas pesta, nii et vabalt võib niimoodi kodutult elada. Ja alati on ka couch surfing, eks.
No comments:
Post a Comment