Castillo de Calatrava Nueva.

Eile õhtul hakkasin teile kirjutama, ja kirjutasingi, aga kõik mu tekst suutis ära kaduda mingi hetk. Ja siis ma enam ei viitsinud uuesti kirjutada. Aga nüüd vist peab:P

Igatahes, sellel nädalal on minu hullus Hispaania elus nii mõndagi toimunud. Jagaksin need sündmused kolmeks. Ehk siis siit tuleb ka kolm positust. Võib-olla kohe järjest, võib-olla mitte, eks näis, kuidas mahti ja viitsimist on.

Teisipäeval jalutasin ma parajasti hõlmad lahti päikesepaistes loengust kodu poole, kui kohtasin tee peal Juliet. Julie pakkus mulle, et kas ma tahaksin ka täna nendega La Manchat avastama minna. Mina olin muidugi nõus. Nimelt oli plaan minna avastama ühte lossi. Seda sama lossi, mida olime ka pühapäeval otsinud, kuid mille asemel leidsime hoopis tolle kuninga lossi.

Aga seekord leidsime (tegelikult juba eelmine kord, aga siis oli juba liiga pime) ka selle õige lossi üles ja mööda kalju serva, mille otsas see loss, mille nimi oli Castillo de Calatrava Nueva (või selle varemed) asus, sõitsimegi sinna üles. Kõigepealt üritasime seda meeletut vaadet, mis sealt ülevalt avanes endasse võtta. Need värvid, need mäed, see kõik. Üritasime seda ka oma üliproffide fotokatega jäädvustada, kuid see ei õnnestunud just eriti hästi. Aga siiski, here goes nothing:

kui lossi sisenesime, tervitas meid seal üks kiisu, kes meisse nii väga kiindus, et iga kord, kui keegi meist (kelleks põhiliselt olime kas mina või Julie) julges istet võtta, puges ta meile sülle ja hoidis küüntega pükstest kinni, suures hirmus, et me ajame ta sülest ära. Ta oli nii armas, aga ega ma kogu aeg ka istuda ei tahtnud, nii et vahepeal tahtsin ma ta ka enda sülest ära ajada, ja niimoodi ta suutiski mu teksadele suhteliselt palju kahju tekitada. Aga muidu oli kiisu nunnu. Nuestro gato.

Ilm oli imeline. Lihtsalt ideaalne. Avastasime enda jaoks lossi, aeg-ajalt istusime, kogu aeg tegime pilte, kogu aeg imetlesime seda imelist vaadet. Ja vahepeal istusin lihtsalt omaette ja võtsin päikesevanni oma näokesele, mis on päikest nii kaua oodanud. A perfect Spanish afternoon.