Päike paitab pead.

pange coldplay käima ja tulge minuga reisile. mulle täiega meeldib, et neil on laul nimega don quijote.

Ma pääsesin ometigi Ciudad Realist ka mujale La Manchasse. Nimelt laupäeval läksime meie Luisi poole, aga Julie läks oma ämma ja äiaga kokku saama, kes nüüd kaheks nädalaks siia Hispaaniasse talle külla tulid. Pidu oli vahva, aga kui me lõpuks mingi hetk ka Juliega kohtusime kuskil pärast kolme, ütles ta mulle, et Mark ja Petra (the inlaws) tulevad pühapäeva hommikul kell 12 meie poole. Mina olin nii, et well, tulgu siis, aga mina kavatsen sellel ajal küll magada veel. Ja siis Julie oli nii, et mis sa ei tahagi meiega trippima tulla v? Ja no siis ma mõtlesin, kaalusin, nii palju kui ma hilisel tunnil võimeline olin..aga siis otsustasin, et tasuta reisida võib ju ikka ja eriti arvestades, et ma polnud sinnamaani veel kuskil käinud. Niisiis tulin koju ära ja üritasin nii palju und saada kui võimalik.

Hommikul tulidki Mark ja Petra siia ja siis kui nad siin hommikusöögi lõpetasid, siis hakkasimegi liikuma. Sihtpunktiks oli Valdepena (mul ei ole siin seda enje tähte, nii et seda peate ette kujutama seal n-i asemel). Ülimõnus on ikka see la Mancha countryside. Ühel pool viinamäed, teisel pool oliivipuud, mõlemal pool mäed. Ei hakanud oma seebikarbiga autoaknast läbi pilte tegema, see ei oleks sellele ilule au teinud. Teel Valdepenasse sattusime aga hoopis sellisesse kohta nagu Almagro. Almagros elab ka meie landlord Anselmo, nii nunnu. Aga parkisime auto ära ja läksime jalutama linna peale.

Linn oli mõnusas pühapäevases unes...mõned baarid Plaza Mayoril olid küll avatud, aga enamik tänavaid olid täiesti vaiksed. Aga eks see väikelinnades nii ongi.

Almagro. minu meelest on ülinunnu, et siin on ka ametlikel hoonetel sellised ilusad ja värvilised sildid. See siin on näiteks pmst selline asi nagu meil on Veevärk:P Ja mingi neitsi või pühaku pilt peab ka ikka alati ukse kohal olema.

Almagro. Mina, Petra, Danijel ja Mark.

Almagro.

Almagro Plaza Mayor.

Juustust ja veinist ja nii edasi peab ikka pilti tegema. Ja kusjuures siinne kohalik juust pidi jube hea olema, tahan ka proovida. Kõiki kohalikke asju tahan proovida. Sest ma ei ole siiamaani söönud ei Tortilla de Patatast, paellat ega joonud tõelist Sangriat. See, mida meie ja ka meie hispaanlastest sõbrad siin joome on nn pudeli sangria, mis, nii hea, kui ta ka ei ole, ei ole kindlasti nii hea, kui the real thing. Ja niimoodi ma siis uurisin üks päev Luisilt, et kuidas päris Sangriat tehakse. Ja siis ta oli nii, et noh, võtad veini ja puuviljad ja paned kokku lihtsalt. Eks me proovime siis.

Almagro. St Agustini kirik.

Almagro. Mingi teine kirik:D

Edasi liikusime siis Valdepenasse, aga autost välja astumatagi saime aru, et selles linnas ei ole nüüd küll mitte midagi vaadata ja me ei saanudki aru, miks me üldse sinna läksime:D

Aga õnneks oli korralikel saksa turistidel kaasas ka üks korralik reisijuht ja siis otsisime järgmise lähedal asuva koha, kus oleks midagi uudistada. Ja selleks järgmiseks kohaks oli Las Virtudes.

Las Virtudes on selline küla...või noh, mina ei teagi, mis see on selline, mina ei näinud seal küll kohe mitte midagi. Või siiski..midagi ikka nägin. Nimelt, seal asub Hispaania kõige vanem bull ring (ehk siis see koht, kus härjavõitlused toimuvad, kuidas selle nimi eesti keeles ongi?), 17. sajandist ja see on niimoodi kuidagi kokku ehitatud, et koos on seal kirik ja bull ring, mis kunagi oli ka vangla. Et selline mitmemahlamögin. Aga nii ilus ja vana ja soe koht oli see. Päike paistis täpselt peale sinna ja siis ma istusin seal õues trepi peal tükk aega ja tervitasin päikest. Muide, random fact: kuna päike läheb siin härjavõitluse hooajal ikka väga kuumaks, siis härjavõitluse areeni need kohad, mis asuvad seal, kuhu paistab päike peale, on kõige odavamad.

Julie suutis sealt ka muidugi sõbra leida, kelleks oli üks ülinunnu vana onu, kes rääkis neile kõigest, selle koha ajaloost jne. Ja selles samas ülivanas bull ringis peetakse siiamaani härjavõitlusi, nt 25. aprill toimub ka üks.

Imeilus Las Virtudes.

Las Virtudes.

Las Virtudes.

Las Virtudes. Plaza de Toros ehk siis bull ring.

Las Virtudes. Mina ja Danijel.

Las Virtudes. Mina ja Julie. Ja ometigi on ta hetkeks minust pikem;)

Las Virtudes. Toro toro torooooo.

Las Virtudes.

Edasi läksime me ühte lossi otsima. Mingi hetk ühes tee otsas oli silt küll, et 5 km pärast on mingi loss. Aga see ei olnud mitte see, mida meie otsisime. Aga sõitsime sinna lossi juurde ja üritasime aru saada, mis koht see on selline. Kahtlaseks tegi selle see, et seal lossi ees oli helikopterite maandumise koht. Ja siis me hakkasimegi vaikselt mõtlema, et äkki on kuninga loss. Läksime küsisime ühtede inimeste käest, kellest enne möödunud olime ja nemad ütlesidki, et jaa, see ongi kuninga enda loss, ta peatub seal siis, kui ta siinkandis jahil käib. Ülinunnu. Ja siis uurisime, et kas me võime sinna minna ja nemad ütlesid, et laske käia. Selle koha nimi oli siis Ecomienda de Mudela. Lossi enda ümber oli küll aed ja sinna päris päris lossi juurde ei saanud, aga ümbruses estate'is saime küll ringi jalutada ja no niiiii ilus koht. Loojuv päike ja need mäed ja....no sellistel hetkedel lihtsalt ei oskagi midagi öelda ja lihtsalt oled ja naudid.

Ecomienda de Mudela.

Ecomienda de Mudela.

Ecomienda de Mudela.

Ecomienda de Mudela.

Ecomienda de Mudela.

Ecomienda de Mudela.

Ecomienda de Mudela.

Ecomienda de Mudela.

Ecomienda de Mudela.

Vaade la Manchale Ecomienda de Mudela juurest.

Igatahes, eile oli siis üks jube vahva päev ja sellel nädalal tõotab reisidele lisa tulla. Räägin siis, kui käidud. Aga hoopis teisel teemal nüüd. Meil on praegu selles jube heas American History and Culture aines teemaks immigratsioon. Ja ma kuulsin midagi sellist, mis minu jaoks kõik palju selgemaks tegi, mida ma ilmselt küll teadsin, aga endale ei teadvustanud if you know what I mean. Kuna hispaania keelt räägitakse maailmas obviously nii palju, siis neil ei olnud kuni 195ondateni mingit põhjust ega kommet võõrkeeli õppida. Alles Franco ajal hakati asju uuendama lõpuks ja tutvustati võõrkeelte õppimist. Ja ka siis oli mingisugune tähtis onu öelnud, et great countries should not kneel down and learn the languages of other countries but they should strongly encourage the learning and teaching of their own language. Nii et ma saan täiesti aru, miks keegi eriti siin ühtegi teist keelt ei räägi. Siin ei ole lihtsalt kombeks olnud õppida ja õpetada midagi muud. Lihtsalt for some reason olen ma alati arvanud, et ameeriklased on need kõige ignorantsemad when it comes to languages. Aga ei, meil on ka siin Euroopas hispaanlaste ja prantslaste näol sellised inimesed olemas. Ma ei tahaks tegelikult üldse üldistada, aga selles olukorras, milles ma siin olen, näen ma väga häid näiteid erinevate rahvuste stereotüüpidest. Nimelt prantslased. Ma ei ole veel kohtunud siin prantslasega, kes räägiks inglise keelt. Hea, et nad hispaania keeltki räägivad tegelt, onju. Aga vähe sellest, olgu seltskonnas ka teisi rahvusi, omavahel räägivad prantslased ikka prantsuse keeles. See on ju täielik Erasmuse no-no. Ära räägi oma rahvuskaaslasega teiste seltskonnas oma keeles, vaid selles keeles, millest teised ka aru saavad. Ja see ei ole lihtsalt Erasmuse no-no, it's common courtesy.

Ja mul oli just hispaania keele eksam. Oioioi. Ma ei tea, kuidas mul see läks, ma ei õppinud selleks eriti, aga läbi peaks ikka saama. Kuigi vahet ei ole üldse tegelikult, sest ma ei võtnud seda ainet ametlikult ehk siis selleks, et neid ainepunkte ja mingit certificate'i saada, oleks ma pidanud 15 euri maksma ja kuna mul ei ole ei neid ap-sid kui seda certificate'i vaja, siis ma ei raatsinud.

Ma olen suht hispaania keelele nüüd juba käega löönud. Jah, loll olen.

Ja muidu, hispaania kohalik terrorirühmitus ETA (on vist ETA, nagu Eesti tantsuagentuur:D) oli siinsamas meie maja kõrval asuvast platsis üle platsi ühes baaris paar aastat tagasi korraliku pommiplahvatuse korraldanud. Lihtsalt sellepärast, et selle platsi nimi on Plaza Espana.

Päikest saadan teile. Tundub, et nüüd on päris kevad kohale jõudnud.