hello strangers. sest tõesti, igatsen kõiki teid ja tahan teid endale külla. kohe.
aga muidu, kuidas sujub mu elu Hispaania väikelinnas? Enam-vähem, mas o menos.
Ma olen jube väsinud kogu aeg. Ja viimased nädal aega juba. Ja me oleme siin juba tükk aega nuputanud, milles asi on, miks ma nii väsinud olen, et ega ma haigeks ei hakka jääma jne. Ja siis emme praegu just, geenius nagu ta on, pakkus, et see on ilmselt sellest, et ma ei saa piisavalt rauda. Ja see on sellepärast, et ma ei söö siin olles peaaegu üldse liha. Üks asi on see, nagu oli ka USAs olles, et ma ei usalda võõra maa liha. Kahtlane minu jaoks. Eestis ei ole üldse probleemi, millegi pärast eesti liha ma usaldan, aga võõral maal ma ei usalda loomakasvatajaid, ma ei tea, kust see liha tuleb jne. Imelik, ma tean. Ja erilist isu liha järele ei ole ka, söön oma tuunikala ja olen õnnelik. Ainult et väsinud. Aga jaa, minu home-cooked meal'id on siin pasta tuunikalaga ja patatas bravas (mis on pmst sellised nagu mundris kartulid mäkis, ja neid müüakse siin külmutatult ja siis neid ma siin praen) ja salat. Ja siin on üli lihtne mitte liha süüa, sest mu ümber on kahtlaselt palju enam-vähem taimetoitlasi, nt Ieva, kellega just eile öösel jagasime tuunikala bocadillot (võileiba) ja olime jube õnnelikud. Ja muidugi ainult hea on see, et siin ei ole emmet, kes mulle iga päev liha sisaldavat toitu valmistaks. Aga jah, halb on see, et ma ei saa piisavalt rauda ja sellepärast olen ma väsinud (ja asi ei saa olla väheses unes, sest eile nt tõusin ma voodist alles pärast viit õhtul), nii et pean hakkama vitamiine tarbima. Ja muidugi lisaks sellele raua vähesusele on ilmselt tulemas ka tüütu kevadväsimus, mis mind igal kevadel piinab. Nii et nädala uudis on see, et Karoli on väsinud.
Aga in other news, vaatamata sellele väsimusele olen ma ennast endiselt igal õhtul välja vedanud ja seda isegi nautinud. Neljapäeval jõudsime Compaysse alles kella kolme ajal öösel, sest pidasime enne ülivahvat sangria botelloni meie pool.
Julie, Ola, Karoli, Petra, Aga, Luis ja Ieva.
Luis on see kutt, kelle kohta ma kirjutasin, et ta näeb välja nagu see Unistuste Printsessi Roberto. No on ju. Aga ülitorevahva poiss.
Aga jah, kõik olid muidugi Compays, aga seal on nõme see, et esimene osa peost on tavaliselt hea muusika, aga siis mingi viimane tund või nii lendab pulti üks tüüp, kes laseb ainult reggaet ja trust me, I love reggae ja Bob Marley oli minu meelest geenius, aga see ei ole necessarily just kõige pauerim muusika. Aga oh well.
Reedel käisime teterias, ehk siis vesipiibubaaris. Või noh, see on lihtsalt selline araabiapärane koht, kus saab piipu teha. Laura tuli ka meiega kaasa ja niiii tore oli teda näha. Ja üle üldse oli nii mõnus seal lösutada ja piibutada ja juttu ajada ja mõnusat muusikat kuulata ja olla.
Eileeeeee. eile me siis tiksusime siin päev otsa ja kui ma lõpuks voodist välja sain, ei olnud ma üldse kindel, kas ma olen võimeline õhtul välja minema. Nimelt oli meil juba paar päeva peas olnud plaan minna laupäeval Criptasse. Was it a good decision? Don't know. Igatahes, lõpuks otsustasin ikkagi minna, sest Victoril oli sünnipäev ka, st täna on sünnipäev, aga me tahtsime talle südaööl õnne soovida, nii et ikka tuli minna.
Saime siis enne kümmet kõigiga kokku (ja seekord oli meid väga palju) ja läksime Criptasse, kus mul oli seekord palju rohkem õnne ja kuidagi mõnes mõttes parem oli isegi. Sest kuna meid oli nii palju, ma arvan, et umbes 12 inimest mängis, siis mäng liikus väga aeglaselt, pidevalt pidi kellegi järel ootama, kellelgi oli vaja kas vetsus käia või helistada või mis iganes ja siis ei läinud mäng nii käest ära, pluss mul oli õnne ka üks ring mitte olla senjoora del tres. Aga muidu, kell 12 üürgasime Victorile ¡Cumpleaños Feliz!!!! ja andsime talle oma kingi üle, milleks oli otseloomulikult pudel ja ülinunnu mikihiirtega kaart meie ülinunnude soovidega ja no ma ei saa, Victor on lihtsalt kõige vahvam poiss, keda ma siin tean ja nii tore on, kui on selline sõber. Ja ta on niii tubli, ta on PhD õpilane ja ta on alles 28 nüüd ja ta lõpetab loodetavasti järgmisel aastal selle juba. Nii vinge.
Siis läksime bocadillosid sööma kuskil ühe ajal või nii ja siis MoMausse (esimest korda maksin, et sisse saada. kolm euri. kamoooooon. aga samas sain ka joogi selle pileti eest) ja siis sheikisime, ülimõnus pidu oli, kui vahepeal oli nõme muusika, aga eks seda juhtub igal peol ja niimoodi siis oligi. Ja siis mingi hetk läksime ühte teise klubisse, kuhu me olime osa oma seltskonnast kaotanud ja koju jõudsime pärast kuut, väsinud ja õnnelikud.
Cripta juures on vinge see, et see on vaatamata sellele meeletule joomingule, mis seal toimub, tegelikult täiesti family pleiss. Eile ka samal ajal, kui meie seal olime, jooksid seal laudade vahel nelja viie aastased lapsed ringi.
Siin riiulil on igast maade õllepurgid. No A Le Coq or Saku though.
Victor ülimas õnnes ja nunnumeeter põhjas.
hommikul poole kuue aeg ülim chill.
Julie jalakesed väsisid ära, nii et ei olnud mingit probleemi paljajalu koju minna (kuigi Hispaania tänavad on kõige räpasemad ever).
Oh jah, ja muidu. Meil saab vist järgmise nädalaga juba hispaania keel läbi. Ja mul on endiselt tunne, et ma ei oska mitte midagi. Aga oh well, I just need to practise more.
Ja ma tahan reisida. Tahaks täiega minema siit pommiaugust. Sest tõesti, me oleme kõik arvamusel, et Ciudad Real on pommiauk. Kesklinn on ilus ja nii edasi, jaa. Aga siin ei ole eriti mitte midagi teha. Sellepärast me siin kogu aeg pidutsemegi, igavuse peletamiseks. Ja Ciudad Real on ülim näide sellest, et Erasmus on äge ükskõik, kus. Tegelt ka. Sest ägedaid inimesi on igal pool. Ja me just üks õhtu avastasime, et lõpuni on vähem kui sada päeva. See ei ole võimalik.
Aga reisimiseni jõuame juba lähemal ajal, I'm so excited.
See ei ole isegi naljakas, kui palju vigu ma siin parandama pidin, kui seda teksti uuesti üle lugesin. Palun teeme nii, et mulle ei teki mingit imelikku aktsenti. Sest tõesti, praegu räägin ma eesti keeles umbes üks kord nädalas. Ma kirjutan iga päev, aga rääkimisega on kehvem. Iseendaga räägin vahepeal. Ja mõtlen õnneks endiselt eesti keeles. Ja viis kuud tegelikult ei ole nii pikk aeg, et midagi katastroofilist juhtuda saaks, eks.
Muidu meil tuleb siin märtsi lõpus semana santa, mis on lihavõtted pmst, ja meil on siis vaheaeg ka ja see on see üritus, kui need KKK kostüümidega tüübid tõrvikutega tänaval marsivad. So excited to see that, sest see tundub lihtsalt nii hirmus. Ja siis Laura valgustas meid selle koha pealt, et siin kandis tehakse ka seda härgadega võidujooksmist ja siis ma küsisin talt tomatisõja kohta ka ja siin seda ei ole, aga suvel on veini sõda. Hahahaha. Igatahes, vahva.
Stiilinäide semana santa kostüümist.
No comments:
Post a Comment