minu väga Lost in Translation seiklused Extremaduras osa 2.

Hola mis chicas y chicos? !

Te ei kujuta ette, kui jube koduigatsus mind praegu painab. Seda täpsemalt sellepärast, et ma olen vastikult haigeks jäänud ja haigena kodust eemal olla on teatavasti jube vastik. Ja sellele lisaks on mu ümber pmst ainult võõrad inimesed, kellele ma ei oska viisakalt selgeks teha, et mul ei ole hea olla, et ma tahaks ainult magada, et nii halb on. Üritasin selgitada, et quiero dormir, estoy enfermo(a?). Ja siis nad tahavad mind muidugi kuidagimoodi aidata, aga ma ei tahagi abi, tahan omaette olla. Tegelikult nüüd üritasin magada, aga magada ka ei saa. Nüüd mõtlen, et äkki saan kirjutamisega mõtted eemale. Mis mul siis viga on? ma ka ei tea. Mingi vastik väsimus, nohu, ja see, et kõrvad on lukus, ei mõju mu peakesele just eriti hästi, pea on sõna otseses mõttes umbes. Aga okei, aitab, ei vingu rohkem, sest tegelikult on siin Extremaduras ju ka äge.

Pühapäeva õhtul, kui pidime mingit põllumaad vaatama minema (nemad ütlesid mulle, et see koht, kuhu me lähme, on campo, mis tähendab field, ehk siis eestikeeli põld või heinamaa vms, eksole), tuli välja, et see ei olnud ikka kohe mitte mingi põllumaa vaid eee....midagi muud. Tee peal möödusime tõesti heinamaast, kus sõid lehmad, Javieri isa lehmad, tal on neid lehmasid lausa 200. Päris üks, eksole. Aga siis peatusime ühe suure silla juures ja kõndisime üle silla ja no näete, mida ma seal nägin. Nemad ütlevad selle kohta campo, aga noh, mina küll, ei ütleks, et see mingi heinamaa on. Igatahes, jalutasime seal siis niisama rongi, imetlesime neid mägesid...nagu vau. Ja siis läksime veel ühte heinamaad vaatama, jalutasime veel....heinamaad on nagu suvisel Eestimaal...ja lilled ka õitsevad. Kuigi tõesti, võililli, mis Eesti kevade juurde käivad, ma siin veel näinud ei ole.

no ei ole karjamaa ju.

ma olin just parajasti lõpetamas oma võikut, mille sees oli chorizo (pmst hispaania suitsuvorst, mis on niiiiiii hea) ja siis närisin seda ja Javier oli nii, et see chorizo on tema seast tehtud. Mul oli nii, et gaash, thanks for the image. Ja siis ta juhatas meid ühe tara äärde, vilistas ja mul oli nii, et no keda me ootame nüüd? ja siis äkki kuulsin suurt müdinat ja meie poole jooksid suure hooga umbes kümme siga. MUSTA siga. musta notsut:D Appi, kui hirmus see oli. Ja üks neist tuli kuskilt mujalt, ta ei olnud tara sees ja see oli minu jaoks juba liiga ekstreemne. Igatahes, sain teada, et sead on siin mustad ja minu chorizo oli mõnest nende sõbrast tehtud.

Eile oli hommikupoolik vaikne, lõunaks sõime paellat, mis oli tunduvalt parem, kui see paella, mis me seal Valencia bussijaamas sõime, aga ma usun, et see võiks veelgi parem olla. Pärast lõunat, ehk siis kuskil viie ajal:D, läksime ühte teise linna. Caceres (rõhk esimesel silbi, ma ei viitsi sinna a peale seda rõhumärki nikerdada) oli selle linna nimi. Seal on jube ilus vanalinn, st muu linn on ka muidugi vana, aga mingi osa linna keskel on kohe väga vana ja kuidagi ülejäänust müüridega eraldatud, selline vana vana vana. Gaash, ma olen kohutav giid, sest ma ei tea, kui vana see on. Aga ma sain sealt endale hispaania-inglise keelse raamatu Extremadura kohta, nii et eks ma vaikselt hakkan seda uudistama ja vahepeal jagan ka teile mõne fakti. Siiamaani olen teada saanud, et Extremaduras on 1,1 miljon inimest ja pindala midagi 40 tuhandega. Nii et peaaegu nagu Eesti, eksole. Ja see on kõigest üks Hispaania regioon. Jah.

Aga Caceres nt kandideerib Euroopa kultuuripealinnaks 2016. aastal. Sain uhkelt öelda, et aga Tallinn on juba järgmisel aastal kultuuripealinn. Vot, isegi Tallinnat olen hakanud siin hindama.

Caceres

seal vanalinna müüride sees oli mingi muuseum, kus oli näitus, mis mulle meeldis.

seal tohtis katedraalis pilti teha ja puha.

siin käivad väga tõsised ettevalmistused semana santa puhul. ma ei teagi, millal see kulminatsioon on, sest nagu ma olen aru saanud, siis siin on iga õhtu need rongkäigud vms, aga mina ei ole veel näinud. need asjad, jeesused jne võtavad nad õlgade peale ja marsivad sellega. Ja te ei kujuta ette, kui popp see on. Just siis, kui meie ka seal katedraalis olime, siis selle jeesuse ümber olid ka minuvanused poisid, kes sellega seal poseerisid ja nad tegid üksteisest mobiiltelefonidega pilte. Natuke erinev kaupsi juures või virus chillimisest.

selle onu varvaste pealt oli värv maha tulnud, sest neile on väga popp musi anda. ja Maria ja Angela andsid ka ta varvastele mõned besod.

koduteel tabas meid nii õudne vihmasadu. No tõesti, karmimat vihmasadu olen ma näinud ainult 2008. aasta suvel, kui USA lõunaosariike tabas troopiline torm Fay. Vot tookord oli vist pisut hullem vihm. Aga see oli ka ikka päris kõva vihmasadu. Aga pärast tuli ka ilus vikerkaar. So there IS light at the end of the tunnel.

Täna hommikul pidin ärkama juba enne kümmet (mis oli pisut raskendatud, sest mu telefoni aku on tühi ja pin-koodi ma peast ei tea ja see kaart, mille peal mul see kood on, on Ciudad Realis), sest me pidime minema Plasenciasse, et süüa churrosid. Ei olnud üldse teist juttugi. Täna hommikul oli mul juba paha olla, aga siis mulle näidati veel linna ka ja siis lõpuks ma mingi hetk suutsin öelda, et okei, aitab, ma ei suuda sellises seisus enam sammugi astuda, palun, kas ma võiks minna ja magada.

Ma tean, ma olen nii tänamatu. Ja õnneks suutsin selle magamise jutuga ka söömisest kõrvale hiilida, mis tuleb vahelduseks ainult kasuks. Ja ma tõesti vajasin seda puhkust, sest homme lähme me vist Salamancasse, mida minu sõbrad on kõik väga kiitnud, et jube ilus linn pidi olema. No eks vaatame.

Ma ei saa aru, mis mul viga on. Kui ma Ciudad Realis alguses olin, siis hommikuti ärgates soovisin, et oleksin kodus Eestis. Nüüd siin ärgates soovin, et oleksin Ciudad Realis. Lihtsalt see tuttavate inimeste nägemise soov on vist. Ei ole hullu, Ciudad Reali saan juba vähem kui nädala pärast tagasi ja ma oleksin tõesti loll, kui ma sellest võimalusest siin kõike ei võtaks. Sest kõige rohkem on see siin siiski komöödia, mis meil siin toimub, ja see ajab mind pigem naerma kui nutma. Ma arvan, et kui ma Ciudad Reali tagasi jõuan, saan ma tõelise kultuurishoki, sest ometigi keegi saab minust aru, kui ma temaga räägin. Ma ei saa rääkida küll oma enda keeles, aga ometigi, inimesed saavad minust aru ja ma ei pea kõike kolm korda aeglaselt kordama ja hispaania keelde tõlkida üritama. Ja mina saan ka aru. Sest tõesti, iga kord kui mulle hakkab juba tunduma, et ma hakkan hispaania keelt mõikama, peavad Javier ja Angela maha mingi tohutu sõnasõja, rääkides ma ei tea kui kiiresti ja hispaania keel muutub minu jaoks jälle täpselt samasuguseks pudruks nagu ükskõik mis teine keel.

BTW, mul on uus lemmik hispaaniakeelne sõna: tumba. Mis see tähendab? haud. Kui me käisime seal vanas rooma linnas, siis Javier seletas oma algelises inglise keeles, et this is a tumba. Mul oli nii et, mis asja, istud selle peale vä? Ei istu. Kohe kindlasti ei istu.

minu väga Lost in Translation seiklused Extremaduras osa 1.

Heihei, ja head vaheaega teile. Haahaa, teil ei ole vaheaega jah? Mul küll on. Ehk siis hetkel on meil siin Hispaaniamaal Semana Santa ehk lihavõttevaheaeg, mis kestab kõigest nädala. Jah, kõigest. Sest mõnel maal saab selle puhul ikka kohe terve kuu vabaks. Ja kui mina ütlesin, et meil ei ole ülikoolis üldse kevadvaheaega ja lihavõtete puhul saame me ka ainult Suure reede vabaks, siis vaadati mind nagu päris sarvedega paganat.

Enamik Erasmuslasi muidugi kasutasid võimalust ja läksid vaheajaks kas koju või kuskile reisima või lihtsalt pidutsevad ja magavad selle maha. Minu vaheaeg on ilmselt kõigist kõige erinevam. Nimelt, juba ammu ammu (mäletan täpselt, et just tollel päeval, kui me Interneti saime) käis meil külas meie landlord Anselmo, kes pakkus mulle võimalust, et tal on üks sõber, kes elab kuskil Ciudad Realist eemal, tal on 11-aastane tütar ja ta tahaks, et ma läheks Semana Santaks nende juurde ja räägiks ta tütrega inglise keelt ja lihtsalt veedaks aega nendega. Asja tegi muidugi humoorikaks see, et ei see mees, Javier, ega see tüdruk, Angela, ei räägi eriti inglise keelt. Ja mina ei räägi eriti hispaania keelt, nagu me kõik teame, eksole. Aga kui Javier meil paar korda külas käis ja minuga tutvus, siis ta ütles, et ärgu ma üldse muretsegu, pole üldse probleemi, küll me saame hakkama. Et ma lihtsalt tuleks ja oleks ja tunneks ennast hästi ja räägiks inglise keelt. Miks mitte. Mul ei olnud muid plaane ja raha mul ka ei olnud, et kuskile mujale minna, nii et olin muidugi nõus. Millal mul veel tekib võimalus veeta nädal päris Hispaania perekonnaga, elades päris Hispaania kodus, süüa päris Hispaania toite, kogeda päris Hispaaniat, eksole.

Reedel tulid siis Javier ja Angela mulle Ciudad Reali järele ja hakkasimegi sõitma. Kuhu? Extremadurasse. Mis koht see selline on? See on regioon Castilla la Mancha kõrval. Mina elan Castilla la Manchas nagu te teate, eks.

Siin kaardi peal te näete ka seda, eks, kohe Portugali kõrval, sinine nagu Castilla la Manchagi. Ärge küsige, mis numbrid need sellised on, see on mingi suvaline kaart. Mina asun selle regiooni põhjaosas, Plasencia nimelise linna lähedal, Valdebispo nimelises külas. Oi ja missugune küla see on. Mina kujutasin muidugi endale ette, et ma peatun mingis tohutus Hispaania villas, kus on oliivipuu aed ja bassein ja nii edasi, teate küll, eks. Haahaa, I was so wrong. Maja on küll täiesti okei, tal pole viga midagi, aga see tõi mind täiesti reaalsusesse tagasi. Tänavad on siin väga kitsad, mingist aiast ega basseinist ei ole juttugi. Okei, külas on bassein olemas, aga mitte just maja taga. Jah, vingun veel. Appi kui nõme ma olen. Heheheehe. Igatahes, mul on oma tuba ja oma vannituba ja puha, nii et kõik on väga pro. Reedel siis sõime veel õhtust ja (muide, söögiga on nüüd küll pahasti natukene. Mul on siin oma toitumisharjumused kujunenud siin Hispaanias, oma süsteem, mida ma söön ja mida ei söö eks. Aga see aetakse siin nüüd täiesti sassi. Ma ei saa siin just eriti palju valida, mida ma söön, kõik tuleb ju viisakusest ära süüa. Sööme palju liha, palju kala, palju saia, kõik on väga suured no-no'd. Ja õhtul muidugi sööme hilja, kella kümne ajal. Kui paha. Kui ma Ciudad Reali tagasi jõuan, pean mingi korraliku paastu tegema. Ja kui ma eile Angelale rääkisin, et Eestis inimesed söövad õhtust kuue-seitsme ajal, siis tal läksid silmad suureks ja ta küsis, et mis ajal te siis magama lähete. Kuskil 11-12 ajal, mis siis? Angela: aga mis te siis vahepeal teete? Siin on täiesti normaalne minna suht varsti pärast sööki magama. No mina ei suuda täis kõhuga magada, ma ei saa aru sellest:D) läksingi varsti magama, sest hommikul pidime juba linnaga tutvuma minema.

Mina ajasin hommikul kargu alla alles pärast 11t, jube ebaviisakas, ma tean. Aga oli ju jutt, et ma tunneks end nagu kodus ja et ma võin ärgata millal tahan. Siis läks jube kiireks, sest Javier tahtis meid churrosid sööma viia. Oi ei, veel süüa. Aga õnneks jõudsime kohale piisavalt hilja, nii et churrosid enam ei pakutud, jess pääsesin. Aga selle eest võtsime Plasencia Plaza Mayoril kohvikus väikese kuuma shokolaadi ja röstsaia (hispaanlased teevad kõike vastupidi: hommikusöök on üliväike ja õhtusöök kolmekäiguline. Nt tõesti, eile oligi kogu minu hommikusöök röstsai ja kuum shokolaad ja kõik. Ja täna ka, mulle küll pressiti ikka palju röstsaia sisse, aga Javier ise nt sõi ainult viilu ananassi:D Naljakas ) ja nautisime seda mõnusat väikelinna kiiret laupäeva hommikut. Jalutasime Angelaga linna peal, ta näitas mulle väga ilusat, tohutut ja väga vana (12-13 sajandist) katedraali, ja jalutasime niisama. Katedraal oli väga ilus ja väga suur ja ma nägin esimest korda elus kirikus pihitoole. Tegelikult ka, ma ei ole kunagi kirikus pihitoole näinud. Ainult filmides:D See oli minu jaoks väga põnev. Kahjuks seal sees pilte teha ei tohtinud, aga pole hullu.

Pärast saime Javieriga ka kokku, kes saatis meid poodi, et me valiks, mis me tahame ja ta ostab meile. Kuna Javier ja Angela ema on lahus ja enamiku ajast on Angela oma ema juures, siis Javierile meeldib Angelat väga hellitada ja ta ostab talle suhtkoht ükskõik, mis Angela tahab. Ja siis ta ütles, et ma ka vaataks, mis ma tahan ja ta ostab. Nii et meid saadeti Benettoni poodi ja ma olin väga segaduses. Et nagu ta ostaks mulle asju? Mina pean tavaliselt küll oma issile väga pinda käima, et ta mulle midagi ostaks. No enam ei osta ta mulle eriti midagi, aga lapsepõlves ma küll kunag midagi eriti kergesti ei saanud. Igatahes, mina ütlesin viisakalt ära ja Angela ei leidnud ka endale midagi. Siis läksime koju, sõime tagahoovis (jah, tagahoov neil on, aga aeda ei ole) lõunat, milleks oli mingi läätse pajaroog (õnneks läätsed mind väga ei hirmuta enam, olen piisavalt palju pärslastega koos söönud:D) ja siis teiseks käiguks oli lihatükk. No oligi lihtsalt lihatükk. Ja sinna kõrvale närisin saia, mille olime Angelaga siit samast küla pagarikojast ostnud, nii hea, nii värkse. Aga tõesti, mitte mingit riisi ega kartulit ega salatit ei olnud kõrval :D Magustoiduks sõin pirni. Javier tõi mulle pirni ja mina kohe hammustasin. Oleks te nende nägusid näinud. Javier tuli võttis mult selle pirni käest ära ja viskas prügikasti. Ma sain päris vihaseks kohe, et mis mõttes sa viskad täiesti söödava pirni lihtsalt prügikasti. Siis tõi ta mulle uue ja noa ka. Okei, ma sain niimoodi aru, et see eelmine pirn oli pesemata. No ja siis, oleks võinud ka pärast minu esimest ampsu ta ju ära pesta. Igatahes, nende jaoks oli probleemne, et ma hakkasin seda pirni koorega sööma. Mina, maalaps (haahaa) nagu ma olen, ei mõelnud teist mõtet ka, hakkasin sööma kohe. Ja siis Angela vaatas jälle suurte silmadega, et mida ma teen :D Javier üritas talle seletada, et seal koores on palju vitamiine jne, aga siis nad rääkisid, et hispaanias ei sööda ei õuna ega pirni koorega, vaid kooritakse ära, sest koor on must ju. Eino tõesti. Igatahes, tuleb välja, et mitte ainult ameeriklased ei karda igast pisikuid jne, vaid meie oleme üksinda imelikud seal ida-euroopa metsade all, et me julgeme koorega pirni süüa ja (mis veel hullem) südamegi ära süüa :D

desayunar.

Plasencia Plaza Mayor.

Plasencia.

Plasencia.

Plasencia.

Plasencia.

Plasencia katedraal.

Õhtul käisime vanas Roman (Rooma?) linnas Caparras, kus olid selle vana linna varemed. St seda linna enam ei olegi, olidki ainult varemed, mis olid maa alt üles kaevatud. Väga ilus koht. Ümber igal pool mäed, milledest ühe tipp oli valge. Me asume siin (minu jaoks) väga kõrgete mägede vahel ja ma arvan, et me ise oleme ka suht kõrgel (ma ei tea, kui kõrgel), sest mul lähevad pidevalt siin kõrvad lukku, kui ringi sõidame. Ja hullemini on mul maapinnal kõrvad lukku läinud ainult tookord, kui me 2008. aasta suve lõpus USAs Smokey Mountains'ite tippu ronisime Kareli Nissan Sentraga. Vot tookord oli tõesti valus kohe. Praegu on lihtsalt pidevas lukus. Ja peas kumiseb imelikult kogu aeg. Ja hästi ei mõju ilmselt ka see, et mul on jube vastik nohu. Aga seda valge tipuga mäge oli nii hea vaadata kogu aeg, väga kodune.

Mina ja minu lapsed:D Vasakul on Angela ja paremal tema sõbranna Maria.

nägin elus esimest korda korgipuud.

Caparra.

See lumise tipuga mägi.

Caparra linna värav.

Caparra linna termid olid siin kunagi.

Caparra linna värav.

Õhtul vaatasin Eesti teatriauhindu, mis oli muidugi vahva. Lihtsalt neid inimesi näha oli väga meeldiv, ma Vanemuise korralduslikust poolest, st tseremooniast eriti ei vaimustunud...aga mis seal ikka. Tekkis tahtmine kõiki neid etendusi muidugi näha ka.

Ja siis sõime jälle...ja siis vaatasin mingisugust jubedat Eddie Murphyga filmi (ma jälestan eddie murphyt:D) ja tulingi magama ära. Sest väsitav on.

Mis on väsitav? See pidev mitte mõistmine ja mitte mõistetav olemine. Jah, kuidas me suhtleme üldse? Uskuge mind, on võimalik. Angela ikka natukene mõikab inglise keelt ja mina natukene mõikan hispaania keelt, nii et saame sõnaraamatu abiga täitsa hakkama isegi. Ja ta on tõesti nii tore.

Tundub, et siin külas elab terve nende pere. Nii et ma pidin eile terve pere, nii vanaisa, tädide, onude, naabrite, kõigiga kohtuma. Hola, mucho gusta jne jne jne. Ja Angela on nagu üks printsess, kes on kogu aeg tähelepanu keskpunktis, kellest kõik vaimustuvad jne. Ja Javieri tunnevad siin külas vist tõesti kõik. Või noh, kõik tunnevad vist kõiki. Ja ka kõrval külades.

Ja kui me siin nüüd ringi oleme sõitnud ja ma vahetevahel olen näinud ka noori inimesi, siin küla vahel ringi jõlkumas, selliseid enda vanuseid või pisut nooremaid, siis mul hakkab ikka väga kahju neist. Sest neil ei ole minu meelest just eriti suurt lootust siit minema pääseda. Aga äkki nad ei tahagi, äkki nad ei teagi, et teistmoodi saab ka elada, võib-olla neile nii meeldib. Aga mina küll sellises kohas elada ei suudaks, ma läheks hulluks. Sest siin on küll ilus jne, inimesed on super sõbralikud jne. Aga siin ei ole midagi! Minu jaoks peab olema see midagi, inimesed mu ümber, elu peab käima. Jah, ma tean, ma olen Tartust, mis ei ole just teab mis suur koht, aga ikkagi, suurem ja seal on elu. Mis toob mind selleni, et jumal tänatud, et Eesti on nii väike ja pmst kõigil on võimalus elule seal, kus nad tahavad, ei ole ju tegelikult mingit probeelmi kuskilt külast kolida Tartusse või Tallinna ja kõigil on võimalus. Aga siin, nii suures riigis nagu Hispaania ei ole see võimalus just eriti suur. Ma arvan, et enamik neist noortest jäävadki siiasamasse. Ja ausalt, ma ei teagi, kas see on hea või halb, ja kas mul on õigus, aga lihtsalt nukker oli neid vaadata.

Momendid autosõidult siia:

Javier näitab õue ja räägib, et vaata, kui palju puid. Mul oli nii, et ee, see on mets teie meelest või? Nende mõistes on mets see, mis meie jaoks on õunapuuaed pmst. St puud on siin sama tihedalt nagu õunapuuaias :D Ja tõesti, kuni selle ajani, kui me Valenciasse läksime, ei olnud ma siin üldse nn metsa näinud, igal pool on ainult viinamarjapuud ja oliivipuud ja mäed, muud midagi. Ja ma ütlesin Ievale ka, et jube imelik ju, et ei ole. Ja siis kui me lõpuks suht Valencia lähedale jõudsime, siis nägime ka natukene midagi metsa moodi asja, aga see oli ka nagu võsa. Niisiis, Hispaanias ei ole metsa. Ja isegi mina, nii vähe metsaneiu kui ma ka ei ole, igatsen metsa.

Javier ostis mulle ühest bensiinijaamast Hispaania klatšiajakirja, et ma saaks hispaania keeles lugeda ja siis lehitsesin seda, Angela rääkis mulle kuningaperest ja siis jõudsin leheküljele, kus olid minu lemmikhispaanlased Penelope Cruz ja Javier Bardem (gaash, mu ideaalmees) ja siis ma rääkisin, et mulle meeldib Javier Bardem väga väga väga ja siis Javier ütles, et jaa, aga tal on juba pruut olemas, et ma jäin hiljaks ja siis ta nii muuseas mainis, et ta käis Penelope Cruzi isaga koos koolis :D Kui väike on maailm.

selle tänava peal elame me.

täna hommikul läksime turule. Siia ühte kõrvalkülla. Sellist turgu nägin ma viimati vist Pariisis. Kuigi pildi pealt ei ole näha, siis see oli hästi hästi suur ja seal oli palju palju inimesi. Meiega kaasas oli muidugi ka Javieri sõber Lorenzo, kes meid pärast tagasi sõidutas, sest Javier had had one too many cervezas. No miks mitte, eks. Ei, mitte et ta nii väga tipsy oleks olnud, aga vähemalt hea, et ta suudab tunnetada, millal ta peaks sõitma ja millal mitte. Nii meeldiv on see, et Hispaanias on õllejoomine pigem tegevus, mida tehakse jutu ajamise kõrvale, mitte vastupidi nagu see väga tihti põhjas juhtub olema. Pärast jalutasime Angela ja tema sõbranna Mariaga Valdebispos ringi ja nüüd olen ma siin.

turg.

saiariiul.

tänavasildid on siin mu erilised lemmikud.

Valdebispo.

Valdebispo. Siin on selliseid suvalisi baare maja ümber palju palju. Ja inimestel endal on ka need asjandused kodu uste ees, kui nad tahavad välisust lahti hoida ja õhku sisse lasta.

siinsamas meie maja kõrval.

kohalik kabel.

täna hommikul nägin ma igal pool inimesi kõndimas oliivipuuokstega ja mina, võhik nagu ma olen, ei saanud mitte aru miks. Nii palju, kui ma Angela jutust aru sain, siis nad läksid nendega kirikusse Jeesust õnnistama. Vot nii.

Oi kui palju seda juttu sai. Üritan väiksemate juppidena seda asja nüüd kirjutama hakata.

Ja väga loodan, et ma saan siin puhata ka, sest ma laenutasin endale raamatukogust vaheajaks kolm raamatut ja ma loodan, et ma jõuan need ka läbi lugeda, pluss tahaks lihtsalt olla mitte midagi tegemata :) Aga täna õhtul lähme veel ka kuskile mingit põldu või karjamaad vaatama. Aaa, see on ka põnev, et isegi loomad on siin teistusgused. Eriti just lehmad. Appi, kui kondised nad on. Ja enamik neist on valget värvi. Ja siis siin on eeslid ja hobused jne jne, palju loomi.

Vabandust, et ma nii kohutavalt halvasti kirjutan. Lihtsalt palju muljeid, raske on endalgi neid vastu võtta, vähe sellest, et neid teiega jagada. Aga tahan jagada ja tean, et pärast oleks see veel keerulisem :D

Musid ja paid.

Jah te nüüd kindlasti lootsite, et mul on midagi asjalikku öelda, aga ei. Tahan jälle head laulu siin jagada. No niiiii hea.

muidu in other news. kui ma pühapäeval jalutasin Ieva ja Petra kodude vahet, ja korjasin Valencia pilte endale kokku, siis kuna Petra elab Laocoonte tänava peal, siis vaatasin, et mis keiss meie apelsiniga on. Ja no kujutate ette, seda ei ole enam. Me läksime kolmeks päevaks ära ja keegi kasutas kohe võimalust ja näppas ta ära. Pätid!

Mis veel. Kooli kohta. Täna hommikul tegin kirjandusteoorias ettekande, powerpointiga ja puha. Minu ettekanne oli siis The Yellow Wallpaperi ja selle kohta, kuidas jutustajat, kellele ei olnud isegi nime antud, suppressiti pidevalt ja kuidas teda alla suruti ja siis, milline sümbolism selle kollase tapeedi enda taga oli. Sain isegi üllatavalt hästi hakkama vist, ei hakanud nutma ja ei jooksnud klassist välja:D Muidu meid on seal ka väga vähe, alla kümne, ja nad on kõik hästi toredad ka ja õppejõud on ka vahva, nii et väga mõnus oli isegi teha seda ettekannet. Ma enne hullult pabistasin ja põdesin ja ütlesin õppejõud Angelile ka, et nii nõme, miks me üldse seda tegema peame ja siis tema lohutas meid sellega, et meist saavad kõigist nagunii varsti õpetajad, nii et parem oleks, kui me sellega harjuks. Ei ei ei ei ei.

Ma endiselt korjan siin allkirju kokku, et lõpuks ometi oma õppeleping Tartusse tagasi saata (ma tean, ma masterdan täiega procrastinatimist) ja siis mul oli vaja saada ühelt õppejõult, kellega ma kunagi kohtunud ei olnud, allkiri. Sain ORIst ta meiliaadressi ja saatsin talle meili. Inglise keeles muidugi. Tema vastas hispaania keeles. Läksin siis kokkulepitud ajaks tema office'isse ja sain temalt allkirjad kätte, aga ta ei lasknud mind sealt niisama minema. Tädi ei püüdnudki minuga inglise keeles rääkida, pani ikka täiega hispaania keeles...st ta vist ei oskagi inglise keelt, ta on üldse itaallane. Nimelt näitas ta mulle mu meili, mis ma talle saatnud olin ja mina, kes ma olen harjunud oma õppejõududega siin väga mitteformaalselt suhtlema, olin meilis kasutanud paari smailit. Ja siis ta kõigepealt küsis, et kas me tunneme teineteist. Ma olin nii, et ei. Ja siis ta näitas nende smailide peale ja ütles, et niimoodi ei sobi...et ma võin facebookis niimoodi kirjutada, aga ülikoolis...eieiei. Ja siis ma seal vabandasin ja jube piinlik oli. Aga selleks on ka ikka vaja eraldi omamoodi inimest, kes sellist asja ära märgiks. Nagu kes meie õppejõududest vaevuks sellisele asjale üldse tähelepanu pöörama. Ma tean, my bad and all, aga iga teine õppejõud oleks omaette mõelnud, et loll tüdruk, aga ei, sellel memmel oli vaja mind õpetama hakata. Nagu ma tegelikult ei teaks, et niimoodi ei sobi. Mis ta tegelikult ka arvab, et ma olen peaaegu kolm aastat ülikoolis käinud, inglise filli õppinud ja ei oska formaalset kirja kirjutada? Lihtsalt millegipärast on mul oma õppejõududega niimoodi välja kujunenud, et ei pea neile NII alt üles vaatama. Ja mulle nii meeldibki. Aga ma tean, nii ei sobi ja samas on ka õige, et nii ei sobi. Mingi hierarhia peab ju olema.

Enne kui ma selle tädi kabinetti tema jutule pääsesin, lugesin parajasti ühte plakatit ühe konverentsi kohta, mis siin ülikoolis sellel nädalal toimus ja siis tuli minu juurde üks mees ja oli nii, et excuse me, ma pean selle plakati maha võtma, mul on vaja koopiaid teha sellest vms. Ja te ei kujuta ette, kui kena mees see oli. Ta on vist õppejõud, aga mitte minu õppejõud, ma ei olnud teda varem kunagi näinud...aga rääkis minuga kohe inglise keeles, päästis mind sellest piinlikust momendist, mil oleksin pidanud punastama ja ütlema, et lo siento, no hablo espanol mucho. Ja uuris, kust ma pärit olen ja kas mulle meeldib siin ja siis mul oli nii, et nii kena mees ja nii sõbralik. Igatahes, aga nii palju siis sellest, siis pidin ma selle memme jutule minema. Aga tore, kui vahepeal ikka on ka siin, mida keda vaadata. :)

Meil hakkab reedest vaheaeg ja enamik läheb selleks ajaks minema siit. Sealhulgas esialgsete plaanide kohaselt ka mina. Aga kuhu kuidas kellega, sellest hiljem. Täna on meil minu sünnipäeva leftover drinkide lahendamine siin ja homme on jälle ühe departmenti pidu ja siis ongi vaheaeg.

Ilm on väga ilus, täna hommikul läksin enne üheksat õue ja selline mõnus eesti suve alguse soojus oli.

Kuulake head asja.

Mõnusad mehed arutavad mõnusatel teemadel.

Jutusaade. Mihkel Raud ja Toomas Luhats - Vikerraadio - ERR

Nuestro piso.

Sünnipäeva puhul tegin korteri peaaegu täitsa korda, nii et enne, kui külalised suutsid selle uuesti ära lagastada, tegin pilte ka. Ja täna, kui lõpuks ka oma toa koristamise ette võtsin, tegin ka oma toast pilte, mille seinale on nüüdseks õnneks rohkem ilu tekkinud. Tükk aega chillis Mätti ja Marise pulmakutse seal täitsa üksinda. Aga siis vaikselt hakkas juurde tekkima pilte, postkaarte. Ja täna hommikul, kui hakkasin oma toa uksest välja astuma, oleks ma peaaegu millelegi peale astunud. Nimelt ootas mind ukse taga pakk Trinelt, Gerlilt ja Liisult!! Ja see oli lihtsalt nii äge!!!! Julie oli selle ilmselt vastu võtnud ja siis selle mulle ukse taha üllatuseks jätnud. Ja seal oli esiteks üks jube äge must pluus, mille alla äärde on kuldses kirjas kirjutatud Youth of the Nations. Nii äge. Ja siis terve ümbrikutäis pilte, millega ma oma seina nüüd täitsa ära kaunistasin. Või noh nii palju, kui mul knopkasid oli.

Meie kole köök. Seal kardinate taga on rõdu, kus me riideid kuivatame.

Meie elutuba. Ja need KOLEDAD diivanid, mis on tegelikult jube mugavad, nii et iga kord, kui keegi külas on, siis keegi tahab sinna magama jääda.

Meie elevandidužikardinaga vannituba.

Minu tuba koridorist vaadates.

Kirjutuslaud ja riiul. See suur punane chupa chups oli Victori geniaalne kingitus. Selle sees oli palju väikeseid chupa chupse.

Minu väike voodi.

Peegel ja riidekapp.

Ja seal nurgas on minu tegelik riidekapp ehk siis minu suurem kohver, kuna riiuleid kui selliseid mul siin ei ole, kuhu saaks riideid panna, nii et enamikku riideid ma hoiangi seal lahtises kohvris, see ongi nagu mu riiul.

Las Fallas en Valencia. 18-20 marzo 2010.

Alright let's do this thing. Viimane ja siiamaani kõige ägedam üritus oli meie reis Valenciasse. Kus on Valencia? Ma loodan, et te näete selle ülimalt väikese kaardi peal ühte punast joont, mille ma painti abiga selle kaardi peale tõmbasin. See on siis meie teekond Ciudad Realist Valenciasse, mis asub Vahemere ääres. Google maps ütleb, et siit sinna on 350 km. Et jaa.

Kuidas me sinna sattusime?

Eelmisel kolmapäeval tuli Laocoontes jutuks, et kuna see reede (19nes) on (oli) isadepäev ja vaba päev, siis peaks kuskile minema. Ja osad (Ola) olid informeeritud, et Valencias leiab just tollel samal ajal aset üks tohutusuur festival nimega Las Fallas. Las Fallas kujutab endast tohutut festivali, mille ajal pannakse Valencia linna peale üles TOHUTUD vahast või korgist tehtud kujud, seda tehakse sellise pühaku nagu San Jose mälestuseks, kes oli puuseppade patron saint pmst. Nii palju ma lugesin välja Las Fallase wikipedia hispaania keelselt lehelt siin. Ja terve nädal või tegelikult terve aasta, arvestades, et nende kujude ehitamine kestab terve aasta, kulmineerub reedesel õhtul, kui kõik need kujud lihtsalt ära põletatakse.

Aga igatahes. Meie põhiline mure oli see, et kuidas sinna siis saada ja mis meist seal edasi saab. Raha eriti ei olnud ja siis Ieval tuli mõte hääletada. Selle mõtte tegid peaaegu kõik maha. Ma mäletan, kui me kolmapäeval meie juures mu sünnipäeva tähistasime, tuli igast suunast: ei, see on liiga ohtlik, kaks tüdrukut hääletamas Hispaanias, eiiii. Ja hispaanlased ütlesid ka, et siin tegelikult ei hääletata üldse, sest see ei ole ohutu jne jne. Totaalse tule alla sattusin (Ieva oli parajasti rõdul suitsupausil). Aga mul oli sellest suht ükskõik, sest ma arvan, et võimalus, et midagi hirmsat juhtuks, on üliväike ja ma üldse ei põdenud selle pärast. Niisiis, plaan oli hääletada. Kolmapäeva öö vastu neljapäeva skaipisime Ievaga ja arutasime, mida teha mida teha. Nimelt mitte keegi meist ei teadnud, mis päeval siis täpselt neid kujusid põletatakse. Ja meil oli mõlemal vaja neljapäeva hommikul veel kooli minna, me oleks kooliga ühele poole saanud alles kella üheks ja siis veel hääletama hakata ja riskida sellega, et jõuame kohale ja ongi pidu läbi juba. Jne jne. Ja siis Ieva oli Petralt kuulnud, et päeval kella kahe ajal läheb ka buss Valenciasse (Petra ise läks hommikul kell 8 juba). Siin ei ole kõiki bussiaegu vist netis või me ei oska neid otsida või ma ei tea, mis, aga ma siis läksime kella kaheks bussijaama lootuses, et on siis kella kahe aeg buss Valenciasse. Suures kartuses, et bussi kas ei olegi või, et kui on, siis on see täis, logu, ilma õhukonditsioneerita, kallis jne, jõudsime bussijaama ja avastasime, et oli täiesti ilus kollane, õhukonditsioneeriga, tühi ja odav buss Valenciasse. Jei. Nimelt on Hispaanias selline asi nagu tarjeta joven (pmst nagu Isic meil..st neil on Isic ka tegelikult), millega saab bussiga sõites 50% soodustust. Mis tähendas, et üks ots läks meil maksma ainult 11.90. Väga hea väga hea. See on tunduvalt odavam, kui Eestis bussiga sõitmine. Bussisõit oli muidugi tüütu, sest see buss peatus igas La Mancha pueblos ja see oli väga tüütu. Aga kui lõpuks La Manchast välja jõudsime, nägime MÄGESID. Vot need olid mäed..ja jõed...ja tunnelid läbi mägede ja lihtsalt ILUS. Meie reis kestis umbes kuus ja pool tundi, nii et selle lõpuks olime väga fresh and funkyd. Yeah right. Valencia tervitas meid pimeduse ja palmidega. Bussijaamas jõi Ieva kohvi, tegi veidi origamit:

ja üritasime tekitada tegevusplaani. Helistasime Petrale, kes oli terve päeva üksi Valencias chillinud ja meid oodanud. See reis oli kõige ebaturistim reis ever, sest me ei olnud mitte MINGIT eeltööd teinud. Meil ei olnud selle koha kohta mitte mingit infot, meil polnud kaarte, mitte midagi ei teadnud. Niisiis Petra, kes oli varustatud kaardiga ja eelteadmistega (ta oli enne ka Valencias käinud), üritas meile seletada, kuidas me ta üles leiaksime. Läksime siis bussi peale number kaheksa ja sõitsime läbi linna (kus oli TOHUTULT palju mandariini või apelsinipuid...ja need puud ei ole nagu need haledad paar apelsinipuud, mis meil siin on...kui ikka on apelsinipuu, siis on ikka palju palju apelsine küljes, ikka palju) sinna, kuhu Petra seletanud olid. Selle koha nimi pidi olema Plaza de las Americas vms, aga sinna me ei jõudnudki vaid leidsime ennast hoopis sellisest kohast nagu Puerta del Mar. Selle ümbruses oli palju inimesi, tundus nagu selline hea koht, kus teistega kokku saada, nii et we set up camp there ehk siis istusime tee veerele ja ootasime teisi. Kes olid teised? Petra eksole. Ja siis Julie, Danijel, teine Petra (Julie ämm), Mark (Julie äi) ja Ola olid tulnud autoga ja me pidime nendega kokku saama. Kõigepealt leidis meid Petra ja siis tormas suure hooga kohale Ola. Ainult Ola. Teised olid kuskile mujale jäänud ja niisiis algasid meie nelja kodutu seiklused Valencias. Sest tõesti, peatumispaika meil ei olnud ja niisiis pidime hakkama tegema plaane, mis meist siis saab, kui meil uni peale tuleb. Mina ja Ieva olime bussis arutanud, et terve öö pidutseme ja siis kui päike tõuseb, siis lähme kuskile parki ja keerame magama. Seda mõtlesime me siis, kui olime lahkunud Ciudad Realist, kus oli 26 kraadi sooja. Valencias oli umbes 12 kraadi sooja ja tundus ikka kohe palju külmem. Niisiis, selle peale me väga ei lootnud. Ja siis me mõtlesime, et meil on ju ideaalne võimalus rannas päikesetõusu vaadata ja siis sealt edasi vaadata. Ja alati oli ka lennujaam variant.

Anyway...Olal oli kindel plaan selles külmas kuidagi sooja saada ja tema words of wisdom oli, et it's always better to be drunk....than not to be drunk. Ja ta plaan oli selline: esialgu minna baari, siis otsida pood, kust saada juua, juua tänaval ja siis minna baari ja nii edasi ja nii edasi. Leidsime ühe ülimalt nunnu baari, mida ma mitte kuidagi ilmselt nüüd enam üles ei leiaks, aga tõesti, see oli hästi kihvt koht, hästi palju väikeseid vidinaid, mõnus valgustus, ja see oli hästi väike ka, ainult umbes 20 kohta...nii et meil vedas, et me istuma saime. Järgmine küsimus oli, et kuidas seal joogiga on. Meie kelner ei olnud just eriti hästi informeeritud..aga saime sangria...ülikalli sangria, mis maksis 15 eurot kann. Aga õnneks olid seal puuviljad sees ja see oli tõeliselt hea sangria. Sangria juurde sõime ülbelt minu kaasavõetud maasikaid ja kui sellele veel lisada see ideaalne seltskond, mis meil nelja peale oli, oli see kõige chillim õhtu üldse. Pidime tekitama edasise tegevusplaani. Ola kuulis kõrvalt poola keelt ja läks kohe uurima, et kas nad on kohalikud, kad nad teavad poodi, kust saaks juua, kas nad teavad kedagi, kelle juures me saaks peatuda, kas nad teavad mõnda head pidu jne jne. Tagasi tuli ta järgmise jutuga: Valencias ACTUALLY hoolitakse sellest seadusest, et pärast 10t ei tohi alkoholi müüa, meid võiks enda juurde võtta üks itaallane, keda nad teavad (itaallased ei tekita meis kelleski just eriti suurt kindlustunnet), meile näidati kätte mõned peokohad ja siis varsti me olimegi teel, sest see itaallane, kes sinna kohale ilmus, et tundunud just eriti hea variant. Poolakast baariomanik andis meile ka tasuta shotid, nii et tee peale oli hea tuju tagatud. Kella poole kahe ajal oli suur ilutulestik. Niisiis läksime seda ühe silla peale uudistama. Seal tuli meil kõigil uni peale. Tõesti, vaatad seda ilutulestikku ja ootad mingit imet...aga no ei tule mingi imet. Mitte midagi erilist ei olnud see. Ja siis kui hakkasime sealt silla pealt ära minema, et saada Julie ja teistega kokku, läks põrgu lahti. Nagu tegelikult ka INFERNO!!! See oli nagu meie aastavahetus korda tuhat. Need väikesed paugud ja väikesed ilutulestikud, mis tänavate peal olid, need oli nii õudsad, need raketid lendasid mööda teed, kuni leidsid oma lõpu mõne inimese küljes ja ma nägin teede ääres inimesi, kes olid tõsiselt viga saanud, nii et me otsisime esimese väikese tänava ja lihtsalt jooksime elu eest. Ja kõige õudsam oli see, et me ei näinud mitte ühtegi politsei autot, ainult kiirabi. Tõesti. Aga jah, selles rahvahulgas oli võimatu teisi üles leida, nii et see öö mööduski meil neljakesi.

Liikusime ühte suvalisse baari, mis tunduks odav ja nõudsime Sangriat. selles baaris maksis see kõigest kuus eurot kann. Aga oleks te seda sangriat maitsnud. See oli NII magus ja nii halb ja seal ei olnud üldse puuvilju sees. Aga it did what it was supposed to do. Andis meile sooja ja head meelt;) Me seal siis lahendasime maailma probleeme ja küsimusi ja kui me küsisime sangriat juurde, siis üks hetk see baarmeni onu, kes ilmselgelt lootis koju saada ja meie olime ainsad kliendid, kes teda veel piinasid (ma tean, mis tunne see on:D), ütles lihtsalt vaikselt enda ette: JODER! That was freaking hilarious. Sest me lihtsalt armastame seda sõna. See on nii naljakas. Nad hääldavad seda niimoodi: hodeer. Ja rõhk on teisel silbil, nii et teisel silbil läheb hääl kuidagi kõrgele (või madalale:D) ja see on lihtsalt nii äge sõna. Mina, kes ma üldse ei ropenda, leidsin ometigi omale vandesõna, mida ma nii hea meelega kasutan, sest see ei kõla minu jaoks üldse ropult vaid on lihtsalt naljakas. Niisiis sai sellest meie tripi üks kõige põhilisemaid sõnu, kasutasime seda lihtsalt vaikuse katkestamiseks, kui midagi läks hästi, kui midagi halvasti, iga kord sobis öelda JODEEEEER!!! (it basically means: fuck!) . Olime siis seal natukene aega...ja siis kui kell hakkas saama ütleme umbes viis, leidsime me, et me oleme tegelikult ikka hirmus väsinud ja peaksime kuskile ikkagi magama minema. Mõtlemise jätsime tee peale, kus leidsime friikartulite ja patatas bravade putka, kus oli üks jube sõbralik kutt, kelle ülejäänud reisi ajaks ristisime Ieva boyfriendiks ja kes pakkus, et tal on seal samas putka köögis voodi, et tulgu me sinna magama. Muidugi magas ta seal ka ise ja siis me arvasime, et me kõik viiekesi sinna ei mahuks. Siis nurus Ola meile ühe tasuta churro (enne olime ka raha eest churrosid söönud, not a good idea, as good as they tasted), läksime näppasime lilli, vaatasime tohutut neitsi maarja kuju, mis ühele platsile üles pandud oli, mis oli tehtud nelkidest, tegime tohutul hulgal pilte ja siis läksime rongijaama, sest niimoodi soovitas meile Ieva boyfriend, et seal saab ikka magada. Jõudsime siis rongijaama ja avastasime, et joder, see rongijaam on ju õues. st katusealune ikka on, aga seinu ei ole. Nii et oleks kergelt külm hakanud. Käisime vetsus ja kaalusime oma variante. Mina pakkusin, et see poola kutt oli rääkinud mingist joint place'ist, kus nagunii inimesed on pilves ja poolunes, nii et me võiks sama hästi sinna minna, omanikega sõbraks saada ja seal tukkuda. Ola pakkus, et me võiks seal samas vetsus magada. Ma tean, geenius. Teised ei osanud eriti midagi pakkuda. Nemad vist nii väga ei tahtnudki magada. Aga lõpuks otsustasime, et lähme lennujaama ikkagi, tundus kõige mõistlikum. Lennujaamas ei olnud vastupidiselt meie kartusele peale meie peaaegu mitte kedagi ja nii me siis ruttasimegi pinkide juurde departures'ites ja vajusime õndsasse unne. Pmst nii oligi...jalutasime jalutasime...nägime pinke: pistisime jooksu ja keerasime sõnagi ütlemata magama. Mina seal muidugi eriti ei maganud. Tollel ööl panin isegi kõrvatropid kõrva, sest arvestades, et kell oli pärast kuut hommikul, siis esimesed check-inid pidid ikka väga varsti juba algama ja see lärm on seal siis ikka annoying. Aga asi ei olnudki nii väga selles lärmis. Ma vist ei olnud piisavalt väsinud või ma ei tea, milles asi., aga ma magasin maksimaalselt tunni ja siis hakkas mul külm, ma ärkasin üles ja istusin tühja kuni teised õndsas unes olid. Õnneks oli meie lähedal aken, kust paistis sisse päike ja siis ma läksin istusin seal päikese käes soojas ja nii hea oli. Ainult et uni.

Petra tegi päeval rongkäigust pilte. Öösel olid ka rongkäigud ja tõesti, see oli selles mõttes nagu laulupidu, need riided ja samamoodi ju nagu meil laulupeo ajal. Ja selliseid inimesi oli IGAL pool.

Falla.

Park.

See modernne linnaosa, kuhu mina ei jõudnudki. Nii et on põhjust minna tagasi.

Falla. Need olid lihtsalt nii päris.

Petra üritab seletada teistele, kus me oleme. Ega nad ei saanud just eriti hästi aru.

Ülinunnu baari ülikallis sangria.

Churros con chocolate.

Ieva boyfriendiga peab ka ikka pilti tegema.

See nelkidest tehtud suur kuju.

Kui teised lõpuks ometi kargu alla ajasid ja pärast imelisi iluprotseduure lennujaama tualettruumis, läksime jälle linna. Nimelt kell kaks pidi seal toimuma selline ilutulestik (jah, ilutulestik päevasel ajal), millega nad pmst purustavad igasuguseid detsibellide rekordeid, et see ei olegi nagu ilutulestik vaid pigem helitulestik. Et kui sellele väga lähedal olla, pidi kohe tunda olema seda heli. TUNDA, mitte ainult kuulda. Aga enne tahtsime hirmsasti süüa. Ja otsisime mercadonat või vähemalt midagi taolist, aga ei leidnud. Ja siis viimases hädas läksime hoopis Burger Kingi. Ka Burger King oli rahvast täis, nii et leidsime ennast kahe ülimalt nunnu poisi lauast. Need poisid olid Alicantest ja olid eelmise öö veetnud just selles samas õues asuvas rongijaamas ja siis ajasime nendega juttu...ja nad ei rääkinud eriti muidugi inglise keelt, nii et sain neile demonstreerida oma hispaania keele oskust. Aga me armusime kõik peale Ieva neisse ära...ma ei tea, miks nad Ievale ei meeldinud, aga tõesti, niiiiiiiiiiii good-looking...me oleme siin Ciudad Realis täielikus ilusate meeste puuduses, nii et Valencias oli pidevalt selline tunne, et gaash, ilusad mehed!!! Üks neist nägi välja nagu Michael Buble minu meelest ja teine oli niisama kena...ja nad olid pikka kasvu..something you don't see that often here. Igatahes, nad olid jube kenad ja toredad ja siis nad selle ilutulestiku show ajaks joinisid ka meiega. See show oli nii hull. Enne ma mõtlesin, et gaash, miks kõik need inimesed siin on, mis neil viga on, mis selles nii erilist olla saab. Aga tõesti..selline tunne oli nagu minu kõrval oleks kogu aeg pommid plahvatanud ja see oli nii hull. Nii vali. Igatahes, meie ja nunnud poisid, kelle nimesid me ei küsinud ja kellega me pilte ei teinud (ainult nemad tegid meiega pilte) suundusime ühte fallat vaatama ja alkoholipoodi otsima. Fallad olid absouutselt igal pool linna peal, aga see, mida me vaatama läksime oli vist kõige suurem. Selles rahvamassis liikumine oli nagu laulupeol: täiesti võimatu. Leidsime ühe chinode poe (hiinlaste poode kutsutakse niimoodi, need on alati lahti, sealt saab peaaegu alati kõike), kust saime nii palju infot, et tollel päeval on kõik poed kinni, kuna on püha ja et meil ei ole eriti mingit lootust kuskilt juua saada. Nendel chinodel oli meile pakkuda ainult viskit ja kuigi me keegi viskit ei joo, olid mõned meist isegi peaaegu nõus selle ära ostma, sest nagu Petra ütles, et we should buy the whiskey just in case we don't find another shop because then at least we'll have alcohol:D Not so much. Liikusime hoopis veel edasi ja siis mingi hetk silmasime ühte poodi, kust paistis nagu midagi meeldivat. Leidsime sealt veini ja fantat, et valmistada vaese tudengi sangriat ja siis saatsid nunnud poisid meid metroojaama ja seletasid meile, kuidas me saame randa ja nii me neist lahkusimegi.

Järgmine peatus: Neptu!! Ehk siis kesklinnast Xatia peatusest sõitsime metrooga Neptu peatusesse ja olimegi rannas. Tegelikult olime me eelnevalt kergelt juba kahtlema hakanud, et kas see on ikka hea mõte, sest tund aega varem oli lausa sadanud ja külm oli jne. Aga vahemeri siiski nii kätte toodud, et tuli ikka minna. Läksime siis randa, avasime oma üheeurosed pakiveinid ja fanta ja elu oli ilus jälle. Ja ei olnudki väga külm. Ja osad käisid isegi vett katsumas ja nagu Ieva ütles, siis Läänemeri on suvel tunduvalt külmem, nii et see oli väga ok. Mingi hetk joinis meiega ka Danijel, kes oli Juliest ja ta ämmast ja äiast lahkunud, ei olnud viitsinud nendega enam hängida.

Meie reedese päeva eesmärk oli leida kuskilt paellat. Sest paella on ju just Valenciast pärit. Niisiis, kui lõpuks linna tagasi jõudsime, hakkasime igalt poolt küsima, kas teil on paellat, kas teil on paellat. Mitte kuskil ei olnud. Uste peal olid küll igal pool sildid, et 'hay paella' (meil on paellat), aga no ei olnud. Läksime siis jälle sinna poodi, ostsime kõik nende keeratavate korkidega veinid ära ja läksime ootama. Mida ootama? Nimelt oli eelmine õhtu ja too sama päev meile tõestanud, et kui me tahame midagi kuskil normaalselt näha, siis peame ikka tunduvalt varem kohal olema. Läksime siis sinna kõige suurema falla juurde kolm tundi varem kohale ja ootasime. Kell 12 pidid nad sellele tule otsa panema ja seda tahtsime me näha. Osad tänavad olid kinni, aga siis meid suunati ühte kohta, mingi piirdeaia taha, kus saime siis vapralt oodata. See oli fallast umbes 50 meetri kaugusel. Ja kui mõelda, kui kõrge see falla oli ja kui ta oleks põledes ümber kukkunud vms, siis see ei tundunud just eriti safe. Ja mingi hetk tuli üks onu ja küsis, et kas meil on midagi, millega oma nägusid kaitsta. No ei olnud...tema arvas, et kuna me olime nii lähedal, siis läheb meil midagi kindlasti vaja, sest see kõik oleks lihtsalt liiga kuum, sädemed jne. Siis mingi hetk nad mõtlesid, et no okei, liigutame teid veel natukene eemale. See oli lihtsalt nii naljakas kui unorganized see kõik oli. Igas muus riigis oleks olnud täpselt kõik välja arvutatud, millise nurga all see asi varisema võib hakata, kuhu kui kiiresti jne. Aga Hispaanias: oo ei. Te võib-olla võite pihta saada, aga no mis seal ikka. Me olime õnneks esimeses reas, vähemalt nii palju oli kasu sellest kolm tundi ootamises. Ootasime, tarbisime sangriat ja ootasime veel ja ma mõtlesin, et gaash, normally ei viitsiks ma mitte mingil juhul niimoodi midagi sellist oodata. Ja me olime just täpselt churrode küpsetamise leti kõrval ja see keeva õli hais, gaash kui õudne. Aga siis lõpuks kuskil kella ühe ajal, kui nad lõpuks selle falla põlema panid, oli see nii võimas. Viga me ei saanud, aga see oli tõesti lähedal ja tõesti õudne.

Falla. Selle sama põlemist vaatasime ka hiljem.

Petra ja Ola ja Ola optimistlikud lilled.

Falla.

Homeless people. Nunnud Alicante poisid tegid selle pildi. No nii lollid olime ikka, et nendega pilti ei teinud.

Vahemere ääres. Jaaa, rannailm.

Avvikas, uni rannast linna.

Rahvamassid.

Falla.

Falla. Näete, me olime peaaegu telekas.

Tuletõrjujad on seal piirkonnas bombers mitte bomberos nagu enamikus hispaanias. Valencias räägitakse nimelt suurel hulgal katalaani keelt, nii et isegi tänavasildid on kahes keeles, hispaania ja katalaani. Nagu Narvas eesti ja vene keeles:D

Falla põlemas.

kui see läbi sai, liikusime meie Ieva ja Danijeliga lennujaama, sest me olime täielikud laibad. Petra ja Ola läksid teistega kokku saama, kes olid samal õhtul sinna kohale jõudnud. Meie kohtasime tee veere peal istumas Maurot ja Angelot, kes olid väga ready to party. Lennujaamas vajusin peaaegu kohe magama, ja magasingi üllatavalt normaalselt peaaegu viis tundi. Ma pidin ikka väga väsinud olema.

Hommikul läksime linna hommikusööki otsima. Lõpuks leidsime selle Leedu konsulaadi alumiselt korruselt:D Sõime seda kohutavalt halba bocadillot ja mõtlesime, mis edasi. Meil oli bussini neli tundi aega, nii et oli ometigi aega ka natukene niisama ringi jalutada ja seda ilusat linna uudistada. Mina tahtsin väga pilte teha ja nii me siis jalutasimegi kesklinna, tegime pilte, nägime täiesti juhuslikult Ieva boyfriendi, kes tahtis hirmsasti ikkagi Ievale enda voodit näidata, aga Ieva suutis talle viisakalt ära öelda. Aga järgmine kord, kui Valenciasse satume, lähme kindlasti külla talle jälle:D

Laupäeval oli juba täitsa palav, nii et istusime ühe pingi peale ja tukkusime-võtsime päikest natukene, kuni oligi aeg juba bussijaama poole liikuda, sest tollel päeval oli ainult üks buss Ciudad Reali, nii et eriti ei tahtnud riskida sellega, et äkki ei saagi bussi peale. Jalutasime siis, kui üks hetk nägime tee ääres poodi, mille silt oli millegi pärast venekeelne. Ja kui me Ievaga nägime selle poe akna peal Baltika õlle plakatit, siis me olime nagu, et now way!!! Läksime siis poodi sisse, vaatasin vasakule ja nägin ülimat õnne: Eesti siidrit!!! Küll mitte fizzi vaid kissi, aga I can't be picky right now, eksole. Ma küll nägin, et see on Kiss, et see on ju see...aga ma pidin ikka kontrollima, kas sinna on eesti keeles peale kirjutatud ja oli küll. tükk aega vaatasin seda imestunult. Põhiliselt olid seal muidugi leedu asjad, Eesti asjadest oligi ainult siider, mis ma sealt leidsin. Ja siis ostsin veel ühe Karumsi ja ühe leedu kohukese ja kaks siidrit ja olime nii õnnelikud mõlemad, et igasugune väsimus oli vähemalt hetkeks küll nagu peoga pühitud.

Oli vaja veel viimane asi ära teha. Nende ilusate apelsinipuudega pilti. Leidsime siis ühe tänava pealt enda meelest apelsinipuu, aga siis saime me aru, et see on hoopis mandariinipuu. Aga oh well, teeb sama välja. Korjasime endale siis mandariinid, ja olimegi peaaegu bussijaamas. Istusime siis seal, kui kuskilt nurga tagant ilmus välja Ola. Ja ta lihtsalt naeris kõva häälega...ja siis ilma midagi ütlemata me lihtsalt kõik naersime. Sest see, millised me kõik välja nägime ei oleks kriitikat talunud, nii et me lihtsalt naersime tükk aega. Ja siis ilmus kuskilt Petra, kes oli veel naljakam ja kui me ta kingi nägime, olime me kõik lihtsalt naerukrampides. Ta kingade peal olid veel eelmisel õhtul olnud lilled. Aga hommikuks olid need kuskile kadunud..ja ta ei saanud absouutselt aru, kuhu need kaduda võisid. Nii naljakas. Et igakord, kui me keegi neid kingi vaatasime, siis me lihtsalt naersime.

Läksime siis bussijaama kohvikusse, ostsime kohutavalt halba paellat ja oligi aeg bussi peale minna. Väga hea, et me nii vara seal olime, sest saba bussi peale oli VÄGA pikk ja muidu oleks me ilmselt tõesti maha jäänud.

Tee tagasi oli jällegi tüütult pikk, aga seekord ma vähemalt magasin osa ajast.

Aww. Nii nunnu pilt ju.

Valencia pärast Las Fallast.

Valencia.

Sidrunipuud!!!

Väike puhkus.

Meie lemmikpood muidugi.

No ei ulatanud ise.

Teen halva paella juures head nägu:D

Petra lost her flowers:D

Igatahes, ülivahva reis ülivahvate inimestega ja kuigi fallade ajal ma Valenciasse ilmselt mitte kunagi enam minna ei taha, siis Valenciasse tagasi tahan ma kindlasti minna..et näha seda linna ka normaalsel ajal.

Ja selle hääletamise nalja tahame me ka kindlasti ära teha. Me tahame minna kuskile sooja mere äärde, ilmselt Andaluciasse, nii et kunagi soojemal ajal teeme ka selle ära. Ja suvel saab ennast rannas pesta, nii et vabalt võib niimoodi kodutult elada. Ja alati on ka couch surfing, eks.