Mina istun praegu voodis, köhin, olen nohune ja muidu lõbus. Mul ei ole siin olnud nagu momenti, et lihtsalt paraneda...et selleni jõuan ilmselt alles Ciudad Realis...oh well. Muidu, que pasa?
Üleeile pandi mind lapsevalvesse, ehk siis mingi hetk Angela tuli ja küsis, et kas ma tahan nendega jälle sinna "karjamaale" minna. No läksin. Javier sõidutas meid sinna ja ise pani minema. Ja siis pidin mina üritama selliseid metslasi nagu Angela ja Maria distsiplineerima. Good luck with that. Nemad ajasid taga sellist asja nagu asparagus, millest ma olin enne kuulnud, aga proovinud ei olnud ja siiamaani ei ole. Aga igatahes, siin ei korjata mitte maasikaid või mustikaid nagu meil, vaid asparagust. Ja selle puhul hüppasid chikid ka üle ühe aia, üle mille minu meelest hüpata ei tohtinud. Ja mina tükk aega ajasin vastu, et ei, mina ei tule teiega kaasa, annan teile viis minutit ja siis liigume edasi. Ei tea, kas mind kuulati või ei. ja ürita siis selgeks teha neile nendele arusaamatus keeles, miks me peaks ikkagi kellegi võõra heinamaa pealt ära minema.
vot ei aja mind miski üle aia hüppama.
ühes lähedal asuvas linnas peatusime ühes suveniiripoes. ja seal olid sellised traditsioonilised peakatted abielus naistele, leskedele ja vallalistele. Mulle suruti see vallalise müts pähe ja suunati õue fotosessioonile. No tõesti, koledus :D
Eile käisime ühes väga ilusas kohas. Selle koha nimi oli Parque Nacional de Monfragüe. Ehk siis Monfragüe rahvuspark. Ja see oli NII ilus. No tõesti. Mäed, jõed, sõitsime kalju äärel....nagu tegelikult ka. Nii kihvt koht.
Pärast käisime ka sellises linnas nagu Trujillo, kus oli ka suur Francisco Pizarro kuju, sest ta sündis selles linnas. Ja siis seal oli üks suur kindlus. Nagu kindlused ikka on. Selles mõttes see kõik siin hakkab vaikselt kordama ennast. Kirik ja kindlus ja kirik ja väljak jne. Aga ega nii vist peabki olema. Mis siin nii väga ikka unikaalset saab olla, onju.
Aga ma üldse ei vaidle vastu, et Extremadura on ILUS. Nii ilus!!! Tõesti ilus.
Monfragüe. Ja Tajo jõgi.
Monfragüe.
Trujillo.
Javier ja Angela Trujillo kindluses.
Trujillos ühes baaris võtsime traditsioonilise kokakoola (kui Ciudad Reali tagasi jõuan, olen parem laps) ja sellise klassikalise praesaia taolise magustoidu. See oli nii hea, seal oli kohupiim ka sees. Mmmmmmmmm.
Õhtul kogesin procesioni. Ehk siis see kujutab endast seda, et inimesed kõnnivad vaikselt kõik koos linnatänavatel, osad neist kannavad suuri Jeesuse ja Maarja kujusid ja vahepeal lauldakse ja nii. Siin Valdebispos oli see väga väike, aga mujal linnades on need ju tohutud rahvaüritused (midagi sellist). Siin ei olnud ka kkk kutte, jama jaa, jäin ilma sellest. Vaatasin teiste pilte ja Ciudad Realis olid ikka need tüübid ka.
Värvige siis ka minu rõõmuks mõni muna eks.
Tsauka!
No comments:
Post a Comment