to do.

palun laske mind Kosmose juures maha...

heiheihei. eile oli facultad de letras (faculty of arts) pidu. ehk siis meie faculty pidu. jeiiii. Ilmselt mäletate, ma kirjutasin mõni aeg tagasi industrial engineeride peost, mis toimus kuskil platsi peal, kus oli palju prügi jne. ja seekord ei olnud väga teistmoodi. Ainult väiksema ala peal toimus see. Saime siis pärast viit (sest kõik jäid muidugi hiljaks) kokku ja läksime La Tortugasse (see koht, kus pidu toimus) ja nautisime. Ilm oli kuum ja seal sees (La Tortuga on klubi tegelikult, aga selle kõrval on plats, kus saab ka chillida) oli kusjuures isegi jahedam. Ilmselt sellepärast, et sees ei paistnud päike lagipähe. Aga ülifun pidu, mille eest ma muidugi täna hommikul peavaluga maksin. Ja mu tennised on millegipärast väga porised. Ja särk, mis mul eile seljas oli, on väga sangriane. Juhtub, onju. Aga kuna alustasime nii vara, siis olin mina kella 12ks juba dunzo.

Facultad de Letras.

ahnitsesin ikka kõige suurema topsi. Aga samas Luisil on lausa kaks topsi, niiii et.

Bineeeeeee.

Ieva, Luis, Davide.

mingi nyc fännamine ja pepsi reklaamimine käib siin.

minu ilusad sõbrannad Ola ja Ieva.

Inglise filli neljanda kursuse rahvas. Ehk siis minu kursus siin. Jaa, ma olen neljandal kursusel. Siin õpitakse viis aastat, mitte kolm. Igatahes, kõigil kursustel olid sellised oma särgid ja mina tahaks ka enda oma kätte saada, kuigi eile oli see päev, kui neid kandma pidi, aga fain, suveniirgi vähemalt.

Ieva ja Balkani poisid. Seda vasakpoolset ma ei tunne, aga ma tean, et ta on Bulgaariast, nagu Tihogi. Tihomir on see, kes on oma särki kaotamas ja muidugi minu suur lemmik Danijel, kes igal võimalusel oma suhteliselt uut tätoveeringut demonstreerib. Ma mäletan, et kui ta too päev, kui ta selle teha lasi, koju tuli, siis ta küsis, et do you like it...ja mul oli nagu, et hehe..well, it's big. Aga he's very happy about it. Ja järgmisena tahab ta lasta oma selja täis tätoveerida. Nice.

Ola, keel suhu tagasi.

sweethearts.

täna olen raadio 2 lainel. sünnipäeva puhul on eetris vanad head hääled, hetkel märt rannamäe. kui lapsepõlv on see.

tahaks midagi head. maasikad lähevad loosi või jaa.

vaatasime täna loengus lihtsalt geniaalset ja meeletult köitvat filmi "The Fog of War. Eleven Lessons from the Life of Robert S. McNamara". See on dokfilm sellest, mida McNamara oma elu jooksul sõja kohta õppis. McNamara ise seal dokfilmis jättis meeletult sümpaatse mulje ja mina, kes ma temast enne tänast eriti midagi ei teadnud, olin üllatunud, kui ebapopulaarseks ta mingi hetk muutus (ta oli kaitseminister mõnda aega nii JFK kui Johnsoni ajal) oma otsuste vms pärast. Igatahes, väga huvitav dokfilm ja kusjuures võitis ka parima dokfilmi Oscari mõni aeg tagasi. Aga miks ma seda üldse kirjutama hakkasin oli see, et selles filmis oli hetk, mil mul oleks tõesti hea meel olnud, kui klassiruumis oleks peale minu veel mõni eestlane olnud, kellega oleks saanud pilke ja muigeid vahetada. Ma ei tea nüüd täpset quote'i, aga ma umbes jutustan ümber selle...ja inglise keeles, sest see töötab ainult inglise keeles. McNamara rääkis selles, kuidas ta oli oma kihlatust eemal ja kihlatu pidi nende pulmakutsed vms laiali saatma ja siis saatis talle telegrammi, et: I need to send out the invitations but I need to add your middle name, what is it? McNamara: It's Strange. Kihlatu: I know it's strange I don't know it, but what's your middle name? McNamara: that's my middle name, my full name is Robert Strange McNamara.

haaahaa, muigasin seal siis omaette.

suvi on Ciudad Reali jõudnud...ja KUI tüütu on see, et siin ei ole mitte mingit veekogu. Tegelikult ka, ma arvasin, et hullemaks, kui Tartu ei saa asi selle koha pealt minna, aga oojaa, kuidas saab. Siin on lihtsalt nii palav, selline pidev 25-30 kraadi vahepealne, tüütu. Tahaks randa!!!! Täna istusin natuke aega pargis, lugesin ja võtsin päikesevanni ja natukese aja pärast lähme teeme Ievaga väikese Don Simoni ja maasikate pikniku ja naudime veel päikest. Aga tegelikult ka, ma pean enne Lissaboni veel kuskile mere äärde pääsema. Paluuuuuuun. Aga nii kuum kui siin ka praegu ei ole...kindlasti läheb hullemaks;)

Nautige mõnusat Eesti kevadet!!

Hei hei hei. Eile siis läksin oma toast lõpuks välja, Julie ja Danijel olid köögis, ma läksin sinna pesumasina juurde oma riiete järele, ütlesin hei ja mõlemad küll vastasid, aga ainult Danijel vaatas minu poole, Juliel ei kõlvanud isegi minu poole vaadata :D Ja natukese aja pärast läksin ma välja ja enne käisin köögist läbi, et küsida, kas nad ka soovivad midagi poest ja ainult Danijel rääkis minuga, Julie jällegi ei vaadanud minu poolegi :D ja siis pärast, kui ma tagasi tulin, siis ma mõtlesin, et okei, I have to be the bigger person obviously. Ta oli elutoas ja siis läksin tema juurde ja ütlesin, et mul on tõesti kahju, et ma ta üles ajasin. Õnneks sai sellega draama läbi, aga muidugi tema ei öelnud midagi, et tema midagi valesti tegi vms, sest ta vist ei saanud aru, et tema ka just kõige paremini ei käitunud. Igatahes, ma tean, nii mõttetu draama, nagu lasteaias elaks. Aga jah, ma olen see vastik people pleaser, kes peab kõigiga läbi saama, muud varianti lihtsalt ei ole.

Õhtul kaheksa ajal tulid Luis, Dihomir (Bulgaaria poiss), Kate, Dannika, Vanessa ja Klemia (prantsuse tüdrukud) meile, sõime chili con carnet taaskord, mis on ikka niiiiiiiiii hea.

Kuskil pärast 11t hakkas rahvas siia peole kogunema, mis oli isegi suht fun üritus. Haha, eriti lahe oli, et kellelgi tuli mõte, et kõik peavad oma keeles midagi laulma. Ma olin vist umbes kolmas inimene, kes pidi laulma ja muidugi mu pea on suht tühi eestikeelsetest sõnadest rääkimata siis veel lauludest :D Ja siis Klemia sosistas mulle kõrva, et laula We wish you a merry christmas eesti keeles. Ja tuligi ära. Ma väga imestan, et ma üldse nõus olin laulma. Aga lahe oli, et kõik laulsid, keegi ei pääsenud. Ja nii äge. That's what Erasmus is all about.

kusjuures Victor ei nuta siin pildi peal, ta hoopis laulab.

Erasmuslaste macarena.

nagu tegelikult ka?

eile oli hästi vahva laocoonte õhtu. Lihtsalt..vahetevahel on vahvam lihtsalt. ja tuleb välja, et Ekin elas meie korteris esimesel semestril...vot. aga ta oli siin täiesti üksinda elanud ja siis tal hakkas igav ja ta kolis välja.

calimocho saab alati liiga kiiresti otsa.

lucille ja luis ja luisi lengua.

ekin oli ainuke, kes suutis paigal olla ja minu rõõmuks nägu teha.

otsa sai.

aga tegelikult tahtsin teiega jagada oma shokki. nimelt, julie ja danijel ei käinud eile laocoontes, julie pidi eksamiks õppima vms, ja siis, kui ma koju tulin, siis ilmselt tegin liiga palju lärmi, sest ma parajasti just panin pesu kuivama oma tuppa (mina olen siin ainuke, kes arvestab sellega, et elekter on öösel odavam ja et mõttekam on pesu just öösel pesta, nemad lasevad ikka täiega päevasel ajal) kui julie tuli minu ukse peale, silma paistes peas ja ütles, et would you mind the next time you come home at three o'clock in the morning not to make so much noise because you know I have a really important exam in the morning...and blabla bla ja eriti bitchi häälega. ma läksin näost punaseks, sest keegi ei ole minuga niimoodi pahandanud...no vähemalt väga kaua aega mitte..võib-olla kunagi kui ma väike olin, siis emme millegi peale äkki pahandas niimoodi, aga tegelikult ka tuled ja ütled niimoodi mulle? mida see tema jaoks nagu muutis?:D ma ei usu, et tal sellest parem hakkas:D uskuge mind, ma olen ise ka tohutult pahur, kui keegi mu üles ajab keset ööd, aga elu sees ei tuleks ma selle peale, et selle peale midagi ütlema hakata. ja võib ju tunduda, et ju siis ma olen liiga suur softie, lasen endast üle astuda, aga lihtsalt mulle ei meeldi konflikt, väldin seda elu eest. ja ma siis ütlesin, et I'm sorry, I'm sorry, sest no mida ma siis veel ütlema pidin. ma ei teinud ju meelega lärmi, meie välisuks on juba kord selline, et seda saab ainult pauguga kinni panna pluss see aknakate vms, mis aknale ette tuleb tõmmata, et päike hommikul sisse ei paistaks, teeb ka kergelt natukene häält, aga that's it, ma lihtsalt kõndisin natukene korteris edasi tagasi, aga no tõesti, see oli üks vähestest kordadest, kui mina üksi koju tulin nii, et teised juba kodus olid ja kohe saan pahandada. igatahes, awkward on see olukord nii ehk naa, sest ma täna teda veel näinud ei ole, aga mul on tunne, et ma peaks veelkord ütlema, et mul on kahju, et ma ta üles ajasin, aga samas on mul tunne, et tema peaks mulle ka ütlema, et ta reageeris natukene üle. ma tean, mul on suured probleemid. lihtsalt suur shokk oli see mulle, minuga ei pahandata niimoodi :D selline tunne tuli, et mis ma nüüd olengi mingi väike laps, kellega sul on õigus pahandada? not so much, missy. vaatame, mis täna saab, sest me peame täna suhtlema, sest meil on kodus täna miski suurem pidu.

muidu, sirelid õitsevad.

did I hear anyone say ERASMUS????

Sevilla naljareis.

Okeiokei, jei, I can do this thing.
Head laulu ka.

Relator

Pete Yorn | Vídeos musicales MySpace

Umbes kuu aega tagasi hakati siin organiseerima Erasmuslaste reisi Sevillasse. Asi maksis 86 eurot, kolm päeva, kaks ööd ja ööbimine nelja tärni hotellis. Mõtlesime, et miks mitte ja kuna reis erasmuslastega, siis hea seltskond on ju tagatud.

Nii, siis hakkas nalja saama, sest kuna minu teine pool Ieva ei saanud tulla, kuna läks (st tahtis minna, aga tuhapilve pärast vist ikka ei läinud) Barcelonasse, olin ma täiesti odd one out ja mul polnud roommate'i, sest toad olid kõik kahesed. No tõesti. Ja ega kuni selle hetkeni, kui me jõudsime hotelli, ei olnud mul aimugi, kellega ma siis tuba jagan.

Ma kirjutasin reisile eelneval õhtul, et oi, me teeme siin botelloni eks. No oli tõesti botellon, ja kuigi meil kolmel oli kindel plaan vara magama saada, tiksusid kõik umbes poole kolmeni ikka siin ja osad, kes ka hommikul meiega kaasa tulid, läksid veel edasi Compaysse...no tõesti. Okei, kell kolm magama ja kell 4:45 uuesti üles, sest ma ei olnud taibanud enne hommikut pakkida :D Igatahes, sain isegi üles ja kell 5 tegin ka Petrale äratuskõne, ja sain oma asjad isegi kokku (isegi hambaharja, mis mul maha kipub jääma, kui pakkimisega kiire on, taipasin kaasa võtta) ja jõudsime bussi peale lausa 15 minutit enne kuut. Bussi peal oli muidugi suur hämming, sest pooli või noh, okei kolmandikku nendest inimestest ei olnud me kunagi varem näinud :D Haahaa. Aga okei. Bussisõit ise oli väga tüütu ja pikk, neli ja pool tundi vist. Ja kõik olid väga vyndalsonid (ma ei mäleta, kas ma pärast Valencia reisi selgitasin, mida see sõna tähendab...igatahes see on tšehhi keeles ja basically tähendab seda, kui sa oled täiesti omadega läbi...vahet pole, kas pohmas või lihtsalt magamata. Ja noh, sellised me seal bussi peal olime :D).

Jõudsime siis mingi hetk hotelli..ja mina sattusin siis ühte tuppa ühe neiuga, kelle nime ma siin ei nimeta, aga ütleme, et ei oleks just minu esimene valik olnud. Ma ei ole kunagi temaga suhelnud eriti ja..Ieva käis temaga just Lissabonis ja enne, kui nad läksid, siis Ieva oli väga närvis, et ei tea, kuidas see reis võib minna, sest see neiu on kogu aeg purjus. Nagu tegelikult ka. Ja nii valju häälega ja nii all over the place...et ma ei tea, minu jaoks natukene liiga palju. Ja kui Ieva meile rääkis, et ta temaga läheb, siis kõigi reaktsioon oli, et neil oli Ievast lihtsalt kahju. Aga kui nad tagasi tulid, siis olid nad muidugi sõbrad, ja Ieva ütles, et tegelikult on see neiu väga väga tore. Aga igatahes, temal ei olnud ka roommate'i, nii et I tried to keep an open mind ja vaadake vaadake, ma jäin ellu.

Hotell ise oli ilus..neli tärni ju ikkagi. Ja toad olid ilusad, voodid pehmed, kaks patja ja muidugi meie enamiku lemmikud olid vannitoad, sest meil kellelgi ei ole siin vist just eriti ilusad ja head vannitoad...ja kujutate ette, sealt tuli kogu aeg ilusti sooja vett...ei olnud mingi vahepealset leiget varianti. Ainuke miinus oli, et see hotell oli väga kaugel linnast.

Panime oma asjad ära hotelli ja siis läksime idee poolest linnatuurile bussiga. Right. Enamik inimesi magasid sellel ajal ja see ei olnud just eriti ekskursioon. Hispaania poisid, kes reisi korraldasid vahepeal avastasid midagi linna peal, ja siis hüüdsid, et vaadake, siin on see ja siin on too..aga ei olnud eriti äge ekskursioon. And we just kept going around in circles. Aga mingi hetk pandi meid kuskil kesklinnas maha ja saime päev otsa ise ringi ekskursioneerida. Plaan oli minna katedraali ja igast muude vaatamisväärsustega tutvuma. Aga saate aru, seal nõutakse igal pool isikut tõendavat dokumenti, et tõestada, et me oleme EU-st vms. Ja meie ID-d olid kõik hotellis, sest hispaania poisid olid need meilt ära korjanud, et neid hotellis näidata ja sinna nad ka jäid. No tõesti. Ja mida me siis tegema pidime. Kõik turistitegevused jäid siis järgmisesse päeva. Whatever. Läksime siis otsima kohta, kust süüa saada. Olin koos Julie, Danijeli, Petra ja tema korterikaaslase Barbaraga. Otsisime ja otsisime ja no......lõpuks leidsime ka. Ja sõime siis tortilla de patatast ja mingit salatit...ja no ei olnud eriti hea toit minu meelest. Mina ei ole siiamaani saanud head tortilla de patatast, aga ma ei anna alla, sest hispaanlased kõik kiidavad seda taevani. Nii et jätkan katsetamist. Aga samal ajal, kui meie sõime, hakkas õues kõigepealt vihma sadama ja siis tuli mõnus rahe ja siis jälle vihm nii, et meie mõttest, et jalutaks lihtsalt niisama linna peal, ei oleks eriti midagi välja tulnud. Aga okei, jalutasime pisut, nii palju, kui ilm lubas, aga mingi hetk saime aru, et ei ei ei.....ei tule sellest siin midagi. Ja sai uuritud kohalikelt, kus asub kõige lähem teteria ja võtsimegi suuna sinna. Teteria Salam. Tegime arbuusi tubakaga piipu ja chillisime niisama. Ja siis oligi kell juba umbes kaheksa ja hakkasime mõtlema, et kuidas me nüüd hotelli tagasi saaks. Tõesti, eks. Kõigepealt peatusime sellise koha nagu Plaza Espana juures, aga see pandi just kinni, kui sinna jõudsime, nii et otsisime bussipeatuse ja läbimärjad nagu me olime, loksusimegi bussiga oma jube kaugesse hotelli. Kui me lõpuks sinna kohale jõudsime, olime omadega läbi ja mina ei tahtnud mitte mingist välja minemisest kuulda, sest ma teadsin, et sellisel juhul oleks ma järgmisel päeval täpselt sama vyndalson olnud. Tiksusin natukene aega Julie ja Danijeli toas ja siis läksin ära oma tuppa, kust mu roommate oli just lahkumas ja tiksusingi magama kuskil ühe ajal.

katedraal.

.

katedraal.

see esimese päeva toit...see paremal pool ümmargune asi ongi tortilla de patatas. jah. ja muidugi fanta on ka pildis.

on ju ilus ilm. ja et teile näidata, kui loll turist ma olen, siis ütlen teile, et mul pole aimugi, mis selle jõe nimi on.

härjavõitluste ajakava.

plaza del toros. ja ma lihtsalt pean mainima, kui naljakas see on, kui tõsiselt hispaanlased ise seda härjavõitlust võtavad ja kui üles nad ennast selleks ürituseks löövad, see on ikka naljakas kohe. seal areeni ümbruses ringi jalutades sai ikka väga hästi aru, millised on hispaanlased ja millised turistid. kahjuks ma ilusasti riides hispaanlasi pildile püüda ei taibanud.

selle kraana otsas oli kaamera...ikka show on see härjavõitlus.

täiesti normaalsed tsikid. mina olin meie seltskonnast ainuke geenius, kes oli taibanud vihmavarju kaasa võtta. haahaa in your face.

teteria Salam.

Plaza Espana õhtul, kui me ainult hetkeks sinna sisse hiilisime.

Hommikuks olime kokku leppinud, et saame kell kümme all kokku ja lähme sööma koos hommikust. Meile oli kohe eraldi tuba reserveeritud, mis meie arvates nägi välja nagu seal toimuks pulmad. Pilte ei teinud, sest fotokas oli üleval toas. Aga toit oli super. Värsked croissantid, ananass, värske pressitud apelsinimahl...sink, jamon, igast teised pagaritooted ja no lihtsalt hea toit. Ometigi. Sest ma olen siin nii ära harjunud, et ma ei söö hommikuti. Sest ma pigem magan kauem, kui et ärkan varem, et süüa..ja pealegi, tavaliselt olengi koolis ainult ühe tunni ja saangi juba koju lõunat sööma tulla. Eniveis, esimene korralik kõhtu täitev hommikusöök. Siis tahtsime hakata linna liikuma, aga ikka oli vaja kedagi oodata...no tõesti. See on see suure seltskonnaga reisimine. Meil sai kõrini ja liikusime ees minema koos Petra, Barbara, Lucille'i (prantsuse tüdruk, kes üllatas mind sellega, et ta räägib inglise keelt) ja Kate'i ja Dannikaga. Ja tiksusime siis ligi tund aega bussi peal ja lõpuks, kui linna jõudsime, võtsime suuna Plaza Espanale, et seda päikesevalguses näha. Jaa, laupäeval oli päike comebacki teinud, nii et saime ikka täiega turistitada. Plaza Espana oli lihtsalt imeline. Isegi vaatamata sellele, et umbes pool sellest oli under construction, oli see ikkagi jube äge. See ei olnud selline tüüpiline lihtsalt niisama väljak, vaid seda raamis ka üks jube kihvt hoone, mis oli sellise kaare kujuga ja lihtsalt ilus ilus ilus. Pärast seda ekslesime natukene aega ringi, ei suutnud jälle otsustada, kuhu järgmisena minna ja siis natukene eksisime ära, aga lõpuks jõudsime ka katedraali juurde. Tudengitele vaid kaks eurot ja see oli kindlasti seda väärt. No tõesti, selline suursugune, selline......hetked nagu see panevad mind soovima, et mul oleks kaamera. Ehk kunagi tulevikus. Jah. Ja ronisime ka selle katedraali torni, mis oli kolmekümne neljandal vms korrusel..ja jah, me läksime sinna üles jala, sest lifti seal ju ei olnud. Jeiiii:D Hahahaha. Aga vaade oli seda kõike väärt muidugi, superluks. Igatahes soovitan, kui keegi satub Sevillasse, siis see on üks koht, kus peab ära käima...ja muidugi tuleb kasuks, kui enne ka natukene tutvuda, mis kohaga tegu on ja kunstiajaloolised teadmised tuleksid ka kindlasti kasuks :P Mis meil kõigil suht puudusid. Selles mõttes ma võin ju öelda, et ilus jne, aga võhik nagu ma olen, targemat ma midagi öelda ei oska selle kohta.

Pärast seda otsisime lõunastamiseks ideaalse koha, see oli seal samal peatänaval, kus ka katedraal oli, selline tapas baari taoline asi, kus oli üliodav toit, kus me sõime oma sealoleku ilmselt kõige parema eine, milleks minul oli selline mõnus vahemereline salat (kust ei puudunud ka minu põhiline tooraine, mida ma siin toitudes kasutan, tuunikala) ja üks kann jääkülma tinto de veranot, ja lihtsalt nautisime. Ja nalja sai ka muidugi rohkem kui euro eest. Näiteks soovis üks baarmen Petra kõrval asuvast aknast prügi välja visata ja palus Petral selleks oma kohalt hetkeks liikuda. Petra keeldus ja mitte just eriti viisakalt :D Pärast seda läksid Lucille ja Barbara (Kate ja Dannika, antisotsiaalsed nagu nad on, olid meist juba ammu lahkunud) bull ringi, et uurida, kas saaks härjavõitlust näha. Mina ja Petra jäime linna nautima, mille tegi muidugi ideaalseks Starbucks, kus ma nautisin kõige ideaalsemat karamelli frappuccinot ever. Mitte, et ma seda enne joonud oleks. Siiamaani ajan taga seda double chocolate chip frappuccinot, mida Iivika ja Laura mulle New York'is tutvustasid. See oli kõige parem asi, mida ma kunagi ilmselt joonud olen ja pange tähele: ma ei joo kohvi. Ja siiamaani olen seda otsinud Euroopast (tegelikult ju mitte eriti, sest pärast USAt olen ma liiiiga vähe reisinud...jah ma tean, loll jutt, aga tegelikult seda, mis ma siin teen, ei saa just eriti reisimiseks nimetada, sest ma liigun vaid pueblost pueblosse põhiliselt.) aga pole kuskilt leidnud veel...ja Sevillas ka seda ei olnud..aga karamelli oma oli ka päris hea. Igatahes, jätkan otsinguid..Lissabon ja Barca. Jeeeeeee. Ja äkki jõuan kunagi isegi Madridi. See on lihtsalt naeruväärne, et ma seal veel käinud ei ole, kuigi see on siit ainult tunni kaugusel...ja ega enne suve ilmselt ei jõuagi. Kuigi ega nii Lissaboni kui Barcasse minekuks peab enne Madridi minema :D Igatahes, kaldume teemast kõrvale. Nautisime siis Starbucksi, kui Barbara tuli pettunult tagasi, tuli välja, et härjavõitlus oli liiga palju maksnud (eelmisel päeval oli onkel bull ringi juures meile öelnud, et ainult 6.50 maksab, nii et selliste ootustega läksid tsikid ka laupäeval sinna)..et ikka kõva 30 euri olevat olnud. Mis on kusjuures väga kahtlane, sest nt Petra ütles, et tema oli käinud Madridis seda 7 euri eest vaatamas. Ah mis iganes. Mina olen nüüdseks otsustanud, et mina ikka ei lähe seda vaatama, ei aitäh, see käib mu põhimõtete vastu ja ma ei taha neid oma rahaga toetada. Jah, loll olen.

Siis mõtlesime, et kuna oli juba selline väike videvikutunni moodi aeg, siis peaks hotelli tagasi liikuma, et õhtuks välja puhata. Seiklesimegi bussipeatusesse jälle ja jõudsimegi hotelli tagasi, kus saime olla kõva umbes tund aega (mida mina kasutasin oma ideaalses vannitoas vannis käimiseks) ja oligi aeg välja minna. Just enne minu lahkumist saabus meie tuppa ka minu toakaaslane, kes oli sinnamaani minu üllatuseks väga eeskujulik olnud (võib-olla mulle lihtsalt tundus nii, sest ma ei olnud temaga pmst üldse kokku puutunud seal olles), kes teatas, et tema läheb nüüd ära. Et ta oli ühe oma Poola (jah, mu toakaaslane oli poolakas) sõbrannaga, kes elab Cadizis, kokku saanud ja et tema läheb temaga koos nüüd Cadizi ja et ta ei tule koos meiega tagasi, vaid kunagi hiljem üldse. Mul oli nii, et no okei, minugi poolest :D

Õhtune plaan oli minna flamenkokontserdile. Sevilla ikkagi eks. Lucille oli meile rääkinud, et tema oli eelmisel õhtul käinud seal kontserdil ja meie jaoks tegi selle mõtte kõige meeldivamaks muidugi see, et kontsert oli tasuta. Peagi saime ka teada, miks. Seiklesime siis oma mõttetult kaugest hotellist liialt kalli taksoga kesklinna, kus see baar asus. Meie olime lootnud, et see on selline underground kohalike inimeste koht....not so much. Koht iseenesest oli isegi täitsa põnev, aga asja rikkus muidugi ära, et meie ei olnud ainsad turistid, kes sellest kuulnud olid. Nimelt see baar oligi ainult turiste pmst täis. Tore tore. Not really. Ja eriti vinge või noh, "vinge" oli see, et ei lauljal ega kitarristil ei olnud mikrofone....ja siis tantsutädi, kes nägi jube kuri välja, pidi kogu aeg tegema shhhhhh, et please be quiet..nagu kui naeruväärne. Nagu see oleks esimene õhtu olnud, kui nad seal esinesid. Tegelikult ka esinete sellisest baaris ja loodate, et teid on kuulda üle rahva ja et oma keskpärase flamenkoga suudate rahvast niimoodi haarata, et nad kõik tasa on. Nad vist lootsid tõesti. Minu meelest oli laulu ja muusika osa isegi täitsa hea, mina vist naudin flamenko muusikat ükskõik, kui halb see on. Sest taaskord, ma olen võhik. Aga tants...no sellest sain isegi mina aru, et see oli halb. Ja sama kinnitasid ka hispaania poisid ja Petra, kes samuti flamenkot õpib. Õhtu flamenko osa nael oli see, et rahvas muidugi ei suutnud tasa olla ja siis üks minu kõige lemmikuma rahvuse, ameeriklaste, esindaja tõusis püsti ja ütles: "could you be quiet, you are being so rude!!!" meie suud vajusid kõigil lihtsalt lahti...me lihtsalt ei uskunud, et ta tegelikult ka ütles seda. Ja kas see aitas...like really? Ei. Vot taolised inimesed on põhjuseks, miks eurooplased ameeriklasi ei salli. Ja ma tean, et seal ruumis oli peale meie veel ameeriklasi ja minul oleks nende asemel ikka väga häbi olnud. Jah, ksenofoob nagu ma olen. Aga tõesti, siin olles, kui kuulen just eriti ameerika aktsenti tänaval kõndides kuskil...no tõesti, nii palju kui Ameerika mulle ka ei meeldi, ameerika turistid Euroopas... Me kõik teame, millised nad on ju. Appi kui loll jutt. Ole vait, Karoli.

Pärast flamenkot jäime meie sinna Petra ja Barbaraga ja chillisime...jõime sangriat..ja Petrat stalkis üks onu, kes tahtis temaga väga flamenkot tantsida ja meil oli igatahes ülifun :D Nalja kui palju. Ja Davide (meie lemmik itaallane, kellel on kõige nunnum itaalia aktsent, kui ta minu hüvanguks üritab inglise keelt rääkida. See Petra austaja istus Davide selja taga ja ma üritasin talle seletada, et see tüüp tahab Petraga tantsida ja Davide sai aru, et tüüp tahab temaga tantsida ja ta ütles oma kõige nunnuma itaalia aktsendiga: aaaa, because gay??..nagu kujutage ette seda naeru, mis meid pärast seda küsimust tabas :D) ka joinis meiega. Brasiilia poiss Diego tutvustas meile ka meie jaoks uut jooki ehk siis valget calimochot, mis on pmst valge vein Sprite'iga...ja siis kõigil oli mingi teema, et lähme välja, lähme välja...osad inimesed olid millegipärast osasid õues vihma käes oodanud ja siis osad inimesed olid pissed off ja bla bla bla...ja kuskilt ilmus välja Ekin, kes pmst oligi lihtsalt selleks flamenko showks Sevillasse tulnud, aga sinna ei jõudnudki ja meie nägime teda ainult hetkeks tänava peal, kus ta räästa all inimesi ootas...väga segane värk igatahes. Ja meie Barbara ja Petraga saime aru, et eriti lõbusat klubiõhtut sealt ei tule...et ei maksa sundida seda. Ja loksusime taksoga tagasi hotelli (mis meie suureks "rõõmuks" Sevilla vanalinna kitsastel tänavatel just prügiauto taha sattus...ja taksomeeter muudkui tiksus ja tiksus) ja saimegi ilusti varakult kella kolme aeg magama.

Plaza Espana päeval.

Terve Plaza Espana oli jagatud eraldi osadeks, kus igal linnal oli selline oma pink ja sein jne. Nii ilusad värvid. Laivis oli muidugi parem.

Eriti mõnus oli seal linna peal jne ringi jalutada, igal pool mõnus Spanish guitar.

Ciudad Reali seinakese juures. Dannika, Kate, Petra, Barbara, Karoli ja Lucille.

See pilt on siin pmst lihtsalt comic relief'i eesmärgil. Nimelt eeldas Petra, et kuna reedel oli sadanud, siis sajab ka laupäeval. Selleks, et kindlasti sadama ei hakkaks, võttis ta kaasa nii vihmavarju, kui varujalatsid, sest ta teadis, et kui ta nii teeb, siis kindlasti ei hakka sadama. Ei hakanudki. Ja oma tennised sai ta ka varsti ära Lucille'ile sokutada, kellel enda kingadest jalad valutama hakkasid.

Plaza Espana.

Plaza Espana.

Lucille Maria Luisa pargis.

tsikid üritavad kaarti lugeda, jaa.

katedraal..lõpuks pääsesime sinna sisse ka.

vaade katedraali tornist. kui me lõpuks sinna üles jõudsime, that is. minu esimene reaktsioon, kui me üles hakkasime minema, oli, et vau, siis, kui see katedraal ehitati, mõeldi juba invaliidide peale, sest üles ei viinud mitte trepp vaid kaldtee. aga olles kõva 20 korrust roninud, saime aru, et mitte ükski täie mõistuse juures olev inimene ei hakkaks sealt ratastooli üles lükkama. jaajaaa, ma tean tol ajal ilmselt ei olnudki ratastoole, eks. ah misiganes. lastekärudega inimesi oli seal aga küll ja küll. tegelt kaa.

katedraali juures oli apelsinipuu aed ka.

karamelli frappuccino. tegelikult ma imestan, et nad mu nime niigi õigesti said, ma ütlesin selle ainult ühe korra, nii et job well done.

meie põhiline itaalia hand gesture. kõigele oli vaja see lisada, et emotsiooni juurde anda sellele, mida öelda tahtsime.

naljakad tšehhi tüdrukud.

puuonu kohvipaus.

me olime väga väga segaduses. kõigepealt küsisid tüdrukud bussijuhilt, kuhu me minema peame, et oma bussi peale saada. siis üritas petra kaarti lugeda. siis üritas barbara. ja siis lõpuks, kuigi ma olin väitnud, et ma ei oska kaarti lugeda, olin just mina see, kes meid õigesse kohta juhatas. jah jah jah....

laimipuu. lihtsalt istusid seal puu otsas.

vyndalsonid.

flamenkooooo. more or less. hispaania poisid kasutasid selle kirjeldamiseks väljendit: "una mierda". võite mõelda, mida see tähendab.

nagu tegelikult ka, kui keeruline on kaamerasse vaadata? Petra ja Davide.

Olime kokku leppinud, et saame hommikul 8:15 all hommikusöögil kokku, sest meil oli natukene enne meie kella 13.00st ärasõitu veel aega ja mõtlesime, et võiks veel ühe ringi linnas käia, sest oli nii palju, mida me veel näinud ei olnud. Kui kell 7:30 tüütu plärin mu üles ajas, ajasin ennast voodist välja ja tutvusin akna kaudu olukorraga. No ega ta just kiita ei olnud :D Tuul selline, et palmid olid ikka viltu ja selline märg oli....kui isegi mitte vihmane. Helistasin Petrale, kes muidugi veel õnnist und nautis ja arutlesime pikalt ja laialt, kas minna linna või mitte minna....lõpuks otsustasime, et oleme siiski laisad ja lihtsam on veel mõni tund enne lahkumist magada. Jah. Ma ei teagi, kas see oli nüüd hea või halb otsus, aga vihmaga ei oleks see linnaskäik kindlasti lõbus olnud, pluss me olime kõik parajalt vyndalsonid.

Pärast 11t läksime hommikust sööma. Selleks ajaks olid nt Julie ja Danijel juba seal ja nad ei suutnud ära oodata, et rääkida, kui äge neil olid olnud (kaks itaalia tüdrukut olid eelmisel päeval hotellis tutvunud mingite onudega, kes olid linnas seoses mingisuguse show'ga ja kes pakkusid neile kümmet tasuta piletit. Tüdrukud võtsid need vastu ja mina ja Julie ja Danijel ja Petra ja Barbara jne pidime kõik kaasa minema. Aga kuna meie leidsime selle flamenko variandi, siis me ikkagi ei läinud nendega koos, which I don't really mind, sest ma ei ole just nende seltskonna fänn) ja et nad olid ka korraks seal flamenko show'l käinud, ja et see oli ikka nii halb olnud. Mul oli nii, et...jah, ma tean, just shut up :D

Ja siis oligi aeg asjad pakkida, et hakata tagasi liikuma. Tee tagasi oli vist isegi tüütum, kui Sevillasse sõit...aga what you gonna do, eks...õnneks võlus Ekin mingi hetk kuskilt välja Spiderman II dvd, nii et vähemalt viimase tunni meie imelisest tripist saime seda nautida ja selle totra dialoogi üle naerda.

Aga all in all...mida öelda, mida öelda. Reis oli...no mu lootused olid ilmselt liiiiga kõrged. Ja see esimese päeva vihm rikkus ka suht palju ära. Oleks ju palju rohkem näinud, kui oleks ilusam ilm olnud. Jah. Aga mis teha, me võtsime sellest nii palju kui saime ja ikkagi oli ju vahva, sest Erasmuse rahvas on üks rõõmus rahvas. Onju.

Ja reisi üllataja oli Vincent. As in Vincent, imelik itaallane, kellest kunagi varem juttu on olnud. Kui ma kunagi ammu nägin teda ka tripile tulijate nimekirjas, mõtlesin, et oi ei, sest ma olen temast teistelt inimestelt nii palju halba kuulnud ja nii....ja muidugi kui me reede hommikul lahkuma pidime, lahkusime me muidugi pool tundi hiljem, sest Vincent jäi hiljaks. Ja nii edasi..ja ta muidugi suutis terve Sevillasse sõidu aja mööda bussi edasi tagasi käia, kõigile ennast tutvustada: Hello, I'm Vincent, what is your name? (niimoodi tutvustas ta ennast ka Petrale ja Barbarale, kes on temaga koos siin juba sügisest saadik olnud ja nad on ka sellest ajast peale tuttavad:D) ja lihtsalt....kogu aeg oli vaja edasi tagasi sebida. Ja see käis meile vyndalsonitele pinda. Aga kui me laupäeva hommikul temaga samasse lauda sattusime hommikust sööma (ta oli koos meiega üks esimesi, kes sinna saabus, mis meid väga üllatas), avastasime, et vaatamata sellele imelikkusele, on ta lihtsalt üks ülimalt sõbralik inimene, kes on kõigi vastu niiiii lahke. Ja ta lihtsalt laulis meile terve hommikusöögi (mind you, ta ei räägi ei hispaania ega inglise keelt) ja oma imelikul moel oli ta isegi omamoodi vahva. See ei tee seda kõike muidugi olematuks, mis ta oma imelike ainete mõju all on teinud (mida ma olen kuulnud, aga ei tea muidugi kindlalt), aga see andis mulle võimaluse teda ometigi natukene ümber hinnata.

Vincent üritab ilmselt Petrale ja Barbarale midagi selgitada.

Aga jaa, vahva reis for sure. Not what I expected...aga seiklus. Muidugi kui tuleks veel kunagi võimalus sellisele reisile minna, uuriksin ma enne, kuhu see raha läheb, sest alles reisil pmst saime me teada, et bussi eest maksis ülikool ja meie maksimegi ainult selle hotelli eest, mis oli liiga kallis ja linnast liiga kaugel. Palju mõtekam oleks ju olnud odavamalt kesklinnas kuskilt hostelis olla. Vot nii. Teine kord teame, eks.

Aa ja reisi tegi eriti fun'iks see, et Petra ja Barbara, inka fillid nagu nad on, ma olen neis leidnud inimesed, kellega inglise keele grammatika teemadel nalja teha. Ja see on lihtsalt nii fun. Terve laupäeva me lihtsalt naersime kõhud kõveras selle üle, kui keegi mingi grammatilise vea tegi. Nohikute värk, you know. Sest teistega ma pean ennast tagasi hoidma, kui nad mingi vea teevad, aga lihtsalt nii värskendav oli nende kahe vahva tšehhi tüdrukuga nii palju kritiseerida kui ainult süda lustis. Ja mõni teist kindlasti teab, kui väga mulle keele koha pealt parandusi teha meeldib;) Oi ja kui lõbus teil saab olema, kui ma tagasi tulen ja te mu eesti keelt parandada saate.

In other news....täna hommikul oodates, et mingi onu meie klassiruumis akende pesemise lõpetaks, ajasin oma ühe lemmiku õppejõu Ernestoga juttu Hispaania õlle teemal. Nimelt eile, kui lahkusin loengust, jagati õues sellist asja nagu Mixta, mis on õlu sidruniga, mille alkoholi sisaldus on 0,9% vist, aga kuidas see on ikkagi imelik, et ülikooli campusel jagatakse esmaspäeva hommikul õlut. Ja samamoodi ka täna hommikul. Ja siis mina seisin seal klassi ukse kõrval oma veepudeliga ja Ernesto oli nagu, et vau, sa oled küll vist ainuke inimene siin, kes vett joob. Ja siis, et kuidas tema meelest on Hispaanias isegi head õlut. Mina ei tea õllest midagi, aga ta oli esimene inimene siin, kellelt ma seda kuulsin. Aga Mixta on täpselt nagu Shandy pmst, mis on täitsa hea jook, pmst mõttetu, aga kui tahad juua limonaadi õlle maitsega, siis aga palun ;)