Vicky Karoli Barcelona.

jaa ma tean, ei suutnud kiusatusele vastu panna ja lihtsalt pidin selle siia pealkirjaks panema :P kusjuures Vickyl on õde nimega Cristina. ;)

ma tahaks, et ma suudaks selle muusika vääriliselt kirjutada, aga eks teil tuleb leppida minu tavalise lobaga. aga muusikat võite nautida siiski.

Teisipäeva (1.juuni) hommikul läksime Vickyga, kes on minu kreeka sõbranna, kellega me koos sama asja õpime ja kellega olen palju koos pidutsenud, aga rohkem me koos aega veetnud ei olnud, kella 8:32. rongi peale ja juba 56 minutit hiljem olime Madridis, kus seiklesime metrooga, kus Vicky lasi mul end juhtida, kuigi tema tunneb seda metrood palju paremini ja siis me sattusime mitu korda valedesse kohtadesse, temal oli jube naljakas ja minul mitte nii naljakas :D Lennujaamas tiksusime, unelesime, mõlemad magamata nagu me olime ja pool tundi hiljem kui pidanuks, lendasimegi unistuste linna. Või noh mitte päris, sest me lendasime tegelikult ikkagi Gironasse, mis on umbes tunniajase bussisõidu kaugusel Barcelonast. Aga õnneks on sealt lennujaamast Barcasse bussiühendus väga hästi korraldatud, nii et pärast iga lennu maandumist läheb buss Barcelonasse ja niimoodi me seal tiksusime siis. Juba lennukist imestasin, et isver susver, kui roheline seal oli. Vot seal olid metsad. Nagu kodu. No okei, puud olid teistsugused, aga ikkagi, metsad teede ääres, midagi tuttavat.

Kui Barcelonasse kohale jõudsime, sõnumeerisin oma õele, kellega seal kokku pidime saama, aga kuna tema meid julmalt tükk aega ignoreeris, siis uudistasime bussijaama juures olevat Triumfikaart ja selle lähistel asuvat Ciutadella parki, mis oli lihtsalt paradiis, igal pool inimesed chillimas, elav muusika, purskkaevud, jäätis, tiik, papagoid ja nii edasi ja nii edasi :) :) Chillisime seal omajagu aega ja kui saime teada, et me Katiga ei kohtugi tollel päeval, sest Barca on nii tüütult suur ja ühte kohta sattumine on keerukas, nii et otsustasime kokkusaamise järgmisele päevale lükata, läksime kesklinna, kus jalutasime niisama ringi ja ega tegelikult oligi varsti aeg minna sellesse kohta, kus esimesel ööl ööbima pidime. Nimelt rahatud nagu me olime (no okei, mina olin rahatu), otsustasime couch surfingu kasuks. Kaks ööd ainult onju ja mis seal ikka. Kuna Barcelonasse on suhteliselt keeruline hosti leida, nagu ma igalt poolt kuulnud olen, siis meil isegi vedas. Üks neiu Portugalist oli nõus meid üheks ööks enda diivanile paigutama. Ta korter asus kohe päris Barca kesklinnas, St Maria de Mar'i kiriku taga. Ta nimi oli Joanna ja tal oli ka korterikaaslane Pedro, ja nad olid mõlemad niii vahvad. Igatahes, panime oma asjad ära ja oligi aeg minna Tapa's baari umbes 60 meetri kaugusel nende kodust. See oli kõige ägedam tapas mida ma näinud olen vist. Vaadake enamasti antakse sulle joogiga mingi kindel kogus süüa ja siis pead uue joogi ostma ja siis saad uuesti süüa. Aga seal baaris, mille nimi oli No se, ostsime kolme euro eest ühe joogi (õlu sidruni fantaga :D) ja saime süüa nii palju kui tahtsime. Ja söök oli no nii hea. Kogu aeg toodi uut toitu ja seal oli nii krõpse, võileibu, salatit, oliive, ja nii edasi ja nii edasi. Nii et päris tükk aega olime seal. Vicky väsis kahjuks väga ära ja mingi hetk läks kuskile õue trepi peale tukkuma, kuna me ei saanud kohe sinna korterisse tagasi minna, mingi võtmete teema oli, aga mingi hetk tuli Pedro ja päästis meid ära ja saimegi oma diivani peale surfama minna. Tollel õhtul kohtusime muidu Barcelona erasmuslastega ja kui küsisin ühelt neist (kes oli Poolast ja kelle nimi oli muidugi Ola :D), et kas selles baaris on palju Erasmuslasi, siis vastuseks oli umbes midagi, et how the hell should i know. Nii et olgu CR pommiauk ja sada teist asja veel, aga üks asi on selle juures ka hea, just see, et Erasmuslased tunnevad kõik üksteist ja hoiavad nii kokku. Sest suures linnas ju vajutakse laiali. Meie ei ei ei ei, kõik oleme koos.

triumfikaare chill. arc de triomf.

ciutadella park.

bubble boy.

mingi hetk hüppasid meile ligi lapsed ja küsisid meie autogramme. neil oli kooli jaoks vaja vms.

naudin kodutuna ilusat muusikat.

oi, kui ma kunagi veel satun sinna linna, siis see tapas....ootab mind seal!!

Hommikul ärkasime, jätsime armsate Joanna ja Pedroga hüvasti ja läksime oma pagasiga linna peale. Õnneks olin piisavalt taibukas olnud ja ei vedanud oma kohvrit endaga sinna kaasa vaid võtsin ainult käekoti :D Võtsime suuna Parque Güell'ile, mis on selline koht, mis minul otsekohe Barcelonaga seostub. Pluss mina pooldan alati kohti, mis on tasuta (täitsa õudne, kui rott turist minust saanud on..aga on, kui tahad palju reisida, siis millestki tuleb loobuda onju, ja mina loobun atmosfääri ja lihtsalt linna nimel tasulistest asjadest :P). Niisiis, väike metroosõit ja siis jalutuskäik mäe otsa ja olimegi kohal. GAUDIIII!!!!! Kuigi enne seda reisi ma eriline Gaudi fänn või asjatundja ei olnud (ei asjatundja ei ole ma siiamaani, aga asjaarmastaja küll), siis nüüd hakkas ta mulle nii meeldima. Need piparkoogimajad, need mosaiigid, need sillad. Tõesti. Ainuke asi, mis asja vähem meeldivaks tegi, oli see meeletu rahvamass, mis seal oli. Aga ei tohi vinguda, ise olin ju osa sellest massist ja nemad mõtlesid minu kohta kindlasti samamoodi, et mis see tsikk siit tahab. Lapsed joonistasid neid mosaiike ja inimesed musitseerisid ja kuigi oli jube pilvine, oli ikkagi palav. Aga jaa, kui minna Barcelonasse, siis minu meelest ei saa ilma Parque Güell'ita.

Siis sõitsime bussiga kesklinna poole ja jalutasime mööda seda tänavat, mille nime ma ei mäleta, aga mida ääristavad Gaudi hooned jällegi. Jalutasime Catalunia väljakuni, kust algas La Rambla nimeline tänav, mis on Barcelona selline põhiline tänav, kus on tänavakunstnikud, inimkujud ja kõik muu, mida vaid ette võib kujutada. Vahepeal olime sõnumeerinud Katiga, kes ka La Rambla peal chillis ja kes meile koos Kersti, oma sõbrannaga juurde hüppas ja meid korralikult ehmatas :D ÕDE!!!!! Nagu ma siin halanud olen, siis eesti keelest olen puudust tundnud ju meeletult ja õde ikkagi!!! Midagi kodust!!! :) :) Läksime Catalunia väljakule purskkaevu juurde, istusime maha. Mina võtsin kotist hommikul ostetud chorizo ja kati otsis oma kotist välja Fazeri musta leiva ja minu rõõmupidu võis alata pmst :D Ta oli mulle kodust toonud ka pisut suurema koti, nii et minust sai natukene vähem crazy bag lady, sest sain kõik oma asjad sinna sisse ära paigutada. Ajasimegi siis nendega seal juttu natukene, nemad rääkisid, millega nemad seal tegelenud olid ja meie oma muljetest ja kati kritiseeris minu vastikult britilikuks muutunud inglise keele aktsenti. No vot see on see, kui absoluutselt ameeriklastega ei suhtle, ainult inglastega. Igatahes, nemad liikusid varsti kuskile mujale, kui olime neilt välja pressinud üheks ööks varjupaiga nende hosti juures. Nimelt, nemad saabusid sinna vist 30ndal juba ja jäävad sinna 9ndani ja neil õnnestus mingi ime läbi peaaegu terveks selleks ajaks host leida CS-ist. Ime. Aga jaa, leppisime kokku, et saame õhtul seal nende juures kokku.

Jalutasime siis veel La Ramblal, avastasime, Vicky ostis kunsti kokku ja käisime sellel imelisel kuulsal turul, kus absoluutselt kõik söödav ostma kutsus. Mina ostsin ananassi ja värsked metsmaasikad ning suundusin sadamasse neid lahendama, samal ajal, kui vicky läks vahakujude muuseumisse. Istusin seal imelises kohas, kirjutasin postkaarte ja nautisin oma värsket ananassi. No niiiii hea.

Aaa, ja kusjuures, kui Kati ja Kerstiga kokku saime, siis kohe ütlesin neile, et nad on esimesed eestlased, keda hispaanias näen. Aga vot siis natukese aja pärast juba kuulsin la Rambla peal oma selja taga eesti keelt ja kui sadamas istusin, kuulsin jälle. Mitte üheski teises linnas ei olnud seda veel ette tulnud, aga noh, need ei ole ka niiiiii turistikad kui Barca, eks.

Igatahes, Vicky liitus siis minuga jälle mingi hetk ja jalutasime sadamas ringi niisama, nii ilus on see sadam, see on kohe la rambla lõpus ja nii vinge, jahid ja nii edasi igal pool ja see sild, mis käib tükkideks vahepeal, kui laevad või paadid tahavad sealt läbi sõita.

Veel enne oma tolle õhtu koju minekut läksime Sagrada Familia juurde, mis on minu jaoks sulanud shokolaadi maja, aga Petra ütles, et see on Helado cuando hace calor (jäätis kui tal on palav :D) ja nii ongi. Aga. Päris elus on see hoone (hoone on selle kohta vähe öeldud....ütleks katedraal, kirik (ma ei tee endiselt neil kahel vahet), maja....kuidas kutsuda midagi sellist, millise nimega?) nii erinev sellest, mis ta on piltidel. Kuigi ta oli ikka kohe väga under construction, siis ikkagi...suu jäi lahti lihtsalt. Vaatasime teda kaugelt, lähedalt (mis oli veelgi imelisem, kõik need detailid, vau) ja muudkui imestasime. Ja piltide pealt ei olnud ma kunagi tähele pannud, et need pallid, mis iga torni otsas on, on värvilised (väga gaudi) ja ma olin siiamaani vist näinud pilte ainult ühest küljest, aga siis läksime vaatasime ka tahapoole ja sealt avanes hoopis täiesti uus vaade....kogu aeg avastasime midagi uut. Igatahes, minge sinna!!!!

Siis oli aeg oma uut kodu avastama minna, Kats pats ja Kersti tulid meile metroopeatusesse vastu ja viisid meid Luisi juurde. Luis oli ka jällegi mega äge. Rääkisime temaga kohe mitu tundi juttu lihtsalt. Olime jällegi oma pikkadest rännakutest väsinud, nii et vajusime kumbki oma diivanile Vickyga ja uinusime.

Parque Güell.

la pedrera.

casa battlo.

Plaza Catalunia.

La Ramblaaaa!!

see imeline turg.

sadam!!

Helado cuando hace calor!!!

i pay too much attention to mistakes like that :D

Järgmiseks päevaks oli plaanitud koos Luisi, Kersti ja Katiga minna rannikule, randa, COSTA BRAVA!!!! You just gotta love it. Sõitsime suhteliselt kaua, ei tea päris täpselt kui kaua, aga i never realized how close the French border is to Barcelona. Ja bensiin hakkas ka mingi hetk väga otsa saama, nii et väga napilt jõudsime bensiinijaama :D aga jaa, käisime rannas, vahemeres ujumas, nautisime päikest, sõin leiba, neelasin meres soola, peatusime sellistes linnades nagu L'Escala, Cadaques (mis oli üks kõige nunnumaid kohti, kus ma elus üle üldse näinud olen), käisime kaljudel turnimas, mille tegi keeruliseks see, et tüdrukutel olid kõigil plätud jalas, kaljult hüppasid Kati ja Vicky ja Luis ka vette, Kati suutis ennast korralikult ära kriimustada, nii et verd lahmas ikka :D teede ääres (nagu maanteede ääres) olid prostituudid, mina ei olnud elu sees midagi sellist näinud, et nad niimoodi niisama chillivad tee ääres, I mean it was in the middle of nowhere.. ja mingi hetk läksid teised mingis kohas mingeid vanu varemeid uurima, kus Luisile Kreeka kogu aeg ette oli jäänud. Mina istusin vahemere kaldal sellel ajal, vaatasin päikeseloojangut ja olin õnnelik. Väsinud (sellepärast ei läinud teistega kaasa turnima), aga eluga rahul.

Mitu tundi plaanitust hiljem suundusime Barcelonasse tagasi, mina ja Vicky plaanisime kiirelt dušši all käia ja kohe ära minna, aga see päris ei õnnestunud. Me pidime kella kolmese bussiga Gironasse minema, nii et we had some time to kill. Jõudsime Barcelonasse 12 ajal, siis käisime dushi all, seadsime ennast korda, ajasime teisega veel juttu...ja kuna luis väitis, et metrood sõidavad kella kaheni, siis me ei kiirustanud eriti. Igatahes, jätsime teistega tsaupakaa ja läksime metroo peatusesse, mis oli muidugi kinni :D okei, otsisime night busi peatust, aga seda ka ei leidnud ja siis vicky läks närvi natukene, sest me tahtsime veel natukene linna peal jalutada enne bussi peale minemist, aga aeg hakkas otsa saama, nii et võtsime takso. Ja Luis ei ela päris kesklinnas. No mis iganes, et mõtle raha peale, mis me sellele taksojuhile jätsime. Jalutasime siis sadamas, la rambla peal, ja varsti olimegi bussijaamas, mis oli rahvast pungil. Kõik tahtsid hommikuse lennu peale jõuda Gironasse. Mahtusime õnneks ilusti bussi peale ja oligi hasta luego Barcelona. Gironas pidime natukene aega veel ootama, aga muidu läks kõik sujuvalt.

minu kambajõmmid Costa Bravas. Kati, Vicky, Luis ja Kersti.

kas te olete kunagi rohkem kui neli kuud olnud mustast leivast võõrutatud? oi rõõmu rõõmu.

imeline cadaques.

haha, see silt oli ülim huumor. Luis: so, apparently we are not allowed to be dogs!!

no kujuta ette, niisama kõnnid tänava peal ja siis majade vahelt vaatab selline sinine sulle vastu.

oi see oli vinge koht, siin me käisime kaljude peal turnimas.

Luis ja Katre.

öösel teel bussijaama.

Vickyga ma enam ilmselt reisile ei läheks ja ma väga kahtlen, et tema minugagi. Me oleme niiii erinevad...ma teadsin, et me oleme erinevad, aga et kohe nii väga, see oli minu jaoks üllatav. Läksime nii mitu korda tülli, et see on lihtsalt naljakas. Igaüks kes mind vähegi teab, siis ta teab ka, et minuga on raske tülli minna. Aga mulle on vist iseloom tekkinud siin, et ei lase nii väga endale pähe istuda. Ja veel siis, kui CR-is juba tagasi olime, suutsime kõige naljakamate asjade pärast teineteisele nähvata. See oli muidugi väga suuresti tingitud üleväsimusest jne. Aga ärge saage valesti aru, me oleme ikkagi sõbrad ja nüüd paar õhtut tagasi rääkisin temaga ja arutasime, et kuigi me ei saanud kogu aeg läbi, siis oleme ikkagi õnnelikud, et seal koos käisime, sest see on midagi, mis meid igavesti seob. We will always have Barcelona. Ja tülid ununevad, aga hea jääb. On ju nii.

Barcelona...en mi corazon. Siempre.