kõike natukene.

okei, kuna kool on läbi, õues vihma sajab ja on külm ja mina tõbine ja midagi targemat teha ei ole, siis mõtlesin, et soniks siin natukene. Hispaania on kurb, et kõik muudkui lahkuvad, sellepärast ta nutab-sajabki.

Kadi oli mul külas. See oli küll kõige õnnetum reis, mis üldse saab olla :P Me läksime talle ja Ieva sõbrale Tadasele, kes oli sama lennu peal, CR-i lennujaama vastu. Laura, minu armsus sõidutas meid sinna, aga just siis, kui meie hakkasime sinna poole sõitma, tõmbas ilm jõle imelikuks. Tuuliseks ja pilviseks jne. Ja eriti lahe on muidugi CR-i lennujaama asukoht. CR ise on küll in the middle of nowhere, aga see lennujaam...see on linnast eemal Castilla La-Mancha väljade peal kuskil, kus ei ole peale selle lennujaama kohe mitte midagi. Nii et võite ainult ette kujutada, milline Kadi ja Tadase esimene mulje Hispaaniast võis olla :D

Sõitsime CR-i tagasi (kusjuures ma tahtsin kirjutada "Tartusse tagasi" :P) ja sättisime vaikselt valmis ennast ja läksime Ieva, Tadase, Barboora ja Petraga tapadesse, meie lemmikusse La Cabanasse, kus saab no nii suured tapad. Sõime siis õhtul 11 ajal kõhud täis, siis natukeseks Alive'i, kus tutvustasime Kadile ja Tadasele calimochot ja olime niisama nunnud. Kadiga oli nii hea rääkida ja arutada. Me ei pea iga päev rääkima skaibis vms, aga kui kokku saame, siis juttu jätkub. Õhtul vaatasime 10 Things I Hate About You'd (meie klassika) ja vajusime magama ära.

Hommikul ärkasime muidugi vihma peale, aga oh well. Käisime korraks koolis, mul oli vaja essee esitada ja Kadil oli vaja printida pileteid vms ja siis jalutasime linnas natukene, pmst käisime poodides. Siis tuli siesta peale ära ja vaatasime jälle mingit filmi ja siis tukkusime ja nii ta siin kulges. Kadi tuli Hispaaniasse ja ütles, et oi, sellise siesta eluga võib täitsa ära harjuda siin :P No muidugi see ei ole nii palju Hispaania elu, kui pigem Erasmuse elu.

Õhtul läksime kõik poolakate juurde, Olal olid ka sõbrad külas, jõime ja jutustasime ja nii vahva oli, selline rõõmupidu. Ja pärast Laocoonte, kus olid ka kõik kohal, kõik käisid oma lippudega ringi ja that's pretty much when it hit me - läbi. Sest nt see oli Kanada tüdruku Stephanie viimane õhtu ja no..niimoodi nad hakkavadki vaikselt muudkui ära tiksuma. Ja siis läksime veel Compaysse, kus tantsisime ja meil oli nii vahva :)

Neljapäeval käisime Kadiga jälle poodides, ta tegi oma ostud ära ja mis me siis tegime...? Ei, lausa kaks korda käisime linnas :P Ja vaatasime väga imelikke filme, mis me Danijeli välikettalt näppasime. Neljapäeval oli ilm natukene parem, nii et sain Kadile meie lemmikparki näidata, Parque de Gasseti siis, päike oli lausa väljas vahepeal.

Ja siis oli jälle käes õhtu :P Plaan oli näidata meie põhilist kultuuriasutust Criptat, aga see oli jube täis, nii et läksime hoopis Luisi poole, kus Don Simoni lahendasime ja jube õnnelikud olime. See oli viimane õhtu niimoodi kõik koos koos Luisiga, sest ta läks järgmisel hommikul oma linna umbes nädalaks ja nüüd vahepeal lähevad mõned inimesed ära. Aga siis läksime muidugi Compaysse ka, seal oli ainult vahva, aga liikusime vist suht vara ära, ma kujutan ette, et Kadil ja Tadasel ei olnud seal eriti väga huvitav.

kadi ja meie kõige parem sõber don simon.

Ja järgmine päev tiksusime Kadiga päev otsa siin, vaatasime The Dark Knighti ja siis mingi hetk oligi aeg ta bussi peale saata, et ta saaks lennujaama minna. Ei usu, et see Hispaania, mida ma talle tutvustasin, oleks olnud see, mida ta ootas. No faking ilm. Muudkui kallas ja kallas. Ah mis iganes, näeme juba eestis, kallis!!!

Tollel samal päeval kannatasin väga resaca käes, aga õhtul oli vaja minna leedu tüdrukute Alvyda ja Gabriela juurde nende lahkumispeole ja nii tegimegi. Kõik olid seal. Kõigil olid lipud, kõik muudkui kirjutasid ja siis käis politsei ja siis läksime Nalandhasse ja siis seal oli jube igav, aga õnneks oli seal ka Kivanch, türgi poiss, kes on kuskil ära olnud väga pikalt ja siis ta rääkis oma seiklustest, kuidas ta kuu aega järjest rongiga euroopat avastas ja nii vahva oli temaga rääkida. Istanbuli peab minemaaaa!! Kolm südant ootavad seal. Mingi hetk läksin mina koju ära, sest igav oli natukene.

Ieva ja Alvyda. Ievaga arutasime, et kui see Post-Erasmus syndrome ehk siis depression peaks mingi hetk välja lööma, siis võtame need lipud ümber endale kodus ja skaibime.

Eile jällegi tiksusin päev otsa, aga õhtul läksime Ieva, Tadase ja Barbooraga tapasid sööma El Taponi ja Isla de Cubasse ja siis teteriasse ja lihtsalt mõnus oli. Vahelduseks. Sest ma ei tea, kas asi on lihtsalt ilmas või milles, aga mul on kogu aeg jube kehv enesetunne. Mitte et ma nii väga haige oleks, aga lihtsalt paha tunne. Lihtsalt ma ootasin, et see nv tuleb eriti vinge, sest see on meie viimane nv kõik koos (no mina Petra ja Ieva jääme kauemaks, aga viimane nv teistega koos), et tuleb võtta kõik, mis saame. Aga Petrale tuli mingi surmatõbi külge, nii et ta peab kodus istuma ja Barbaral on mingi draama kogu aeg oma kutiga ja Ieva ei ole ka eriti excited about doing anything (no ta nüüd käis küll väljas iga õhtu, sest Tadas oli siin ja nii edasi), ta peab enne teisipäeva, kui me Marokomaale lähme, nii palju koolisasju veel tegema, et ta on suht kassis seisus ja siis kui nemad kassivad, kassin mina ka. No lihtsalt, sellist lõppu ma ei tahtnud.

Aga jaa, siis läksime kolmekesi Tadase ja Ievaga INEMisse, kuigi jahe oli (jaa, juuni keskel kannan mina siin jopet õhtul), aga meil oli lahe. Ieval tekkis jälle mingi peiks, marokolane, kellega ma enda mäletamist mööda suurepäraselt hispaania keelt purssisin ja kes oli hästi tore, ainult et Ieva sõnade järgi, he "looked like a criminal", ja kutt rääkis seda ka, et CR-is ei lasta marokolasi tavaliselt klubidesse sisse, ainult Compaysse. Nagu mis mõttes??? Igatahes läksime siis mingi hetk, kui Sangria otsa sai, Momausse ja lasti küll kutt sisse. Aaanyways, mina ja Tadas sinna meeletult kauaks ei jäänud, nii et kella viie aeg hommikul juba tegime peatuse D'Tu-s ja splittisime kahepeale bocadillo ja lahendasime seda pargipingi peal ja arutasime maailmaasju. Nüüd on mul Londonis East Endis sõber olemas, kelle juures saab crashida :D Ta on küll leedukas, aga elab juba mitmendat aastat Londonis. Igatahes.

Mingi hetk tulime koju ära ja pmst siin ma nüüd olen. Täna ei ole midagi asjalikku teinud peale tee joomise (see nõme järsk kliimamuutus on mulle külmetuse tekitanud, mis ei ole eriti meeldiv reisimise ajaks) ja võikude söömise.

Homme veel...ja pool ülehommet. Siis läbi. Kui me marokost tagasi jõuame, on siin tunduvalt vaiksem ja tühjem. Ma ei tea, mida ma ilma Petra ja Ievata teeks, ma läheks hulluks siin ilmselt.

Aaa ja ma tean, millal ma koju tulen.