bits and pieces.

minu dime dime, mis on mind terve selle nädala kummitanud. ai kuidas ma hakkan igatsema seda, et mind igal pool selline muusika ümbritseb.

päeval kella kahe ajal bulgaaria chupito hinge alla ja viimane nädal võis alata!!

nimelt eile unelesin veel voodis pidžaamas, kui Juli tuli minu tuppa juttu ajama ja just parajasti, kui tema minu toast lahkus, astusid välisuksest sisse Danijel ja Tijo, kes samal õhtul meie juures oma sünnipäevasid koos pidama pidid. Tijol oli eile sünnipäev, nii et ta oli jube rõõmsas tujus. Niisiis ta arvas, et jube fun on minu tuppa lihtsalt sisse sadada ja minust pilte laksima hakata. Okei, suure sõimu saatel kadus ta mu toast, aga varsti kuulsin ma: Karoliiiiiiiiii, come to the livingroom!!! Läksin, olin natukene sõbralikum ja esinduslikuma välimusega ja soovisin talle ikkagi õnne ja tuligi bulgaaria chupito ära. Juhuuuuuu!! :D

Niimoodi nad siin tiksusid päev otsa ja jõid ja nii väga kui ma seda ei salli, kuidas ta kogu aeg laulab, hakkan ma seda igatsema, et ma enam täiesti lampi seda ei kuule teisest toast. Igatahes, siis käidi pinda, et ma nendega koos õlut jooksin, fain, võtsin oma shandy ja chillisime elutoas, aga ma eriti ei viitsinud sotsialiseeruda.

Õhtul tulid kõik külla, see oli nii vahva, sest külas olid põhiliselt hispaanlased ehk siis kõik minu Laura, Maria, Sara ja Miguel olid kohal. No nunnud. Ülichill oli!!! Lipud läksid küll ka loosi, aga noh...teist moodi ei saa..ma üritan lasta inimestel enne neljapäeva kõik ära kirjutada, et oma lahkumispeol ei peaks sellise jamaga tegelema. Miguel rääkis oma erasmusest Norras ja no see poiss on ihtsalt nii nunnu. Selline sõna otseses mõttes nunnu. Et kui oleks sõnaraamatus pilt selle sõna kõrval, siis oleks pilt temast. Tiksusime niimoodi hommikul kella neljani rahvaga lihtsalt meie juures.

miguelito minu lipule midagi nunnut kirjutamas.

sara, mu armsus, kes on minuga võimeline inglise keeles ainult siis rääkima, kui ta on purjus. aga ta on nii vahva!! te quiero mi amor!!

oi tijo tijo tijo. vähemalt show'd sai eile õhtul täiega.

Muidu...millega olen ma tegelenud sellest ajast, kui ma AAFRIKAst tagasi tulin? Ma ei taha tegelikult mõeldagi sellele. Aga annan ülevaate ikkagi, sest pilte on ka vaja jagada teiega.

Esmaspäeval, kui koju jõudsin, olin niisama kodus ikka vist ja vara vara sai magama mindud vist.

14 tundi hiljem ärkasin ja mis ma tegin? Ei usu et ma midagi väga kasulikku tegin. Õhtul käisid Petrita ja Bine külas ja vaatasime "Shutter Islandit", vot see oli veider film. Tekib tunne, et no keda ma peaksin nüüd uskuma.

Kolmapäeval chillisin ORIs, mõtlesin, et pean oma paberimajandusega tegelema hakkama, aga ei lastud, pean sellel nädalal sinna minema veel. Käisin vist poes ka, aga suuremaks shopinguks raha ei olnud. Õhtul olime kokku leppinud Barbooraga, et teeme pikniku oma Parque de Gassetis. Chillisime siis esialgu niisama kolmekesi mina tema ja petra, aga siis varsti joinisid teised ka, nii et meil oli tore. Mingi hetk tiksusime ühe itaallase poole, kelle juurest meid kedagi peale Ola ei olnud kutsutud, aga just siis, kui sinna kohale jõudsime, oli sinna politsei kutsutud, nii et kõik tulid õue juba. Sat on cars (hopefully for the last time). Niimoodi kutsume me seda, kui me üritame otsustada, mida edasi teha ja siis vajub pidu laiali tavaliselt. Mina ja Petra ja Barboora läksime compaysse, kus olid purjus Maria ja Sara ja me istusime niisama, meie viimane õhtu koos Barbooraga. Ma peaksin lõpetama tema nime niimoodi kirjutamise, aga oh well. Aga suuremat möllu ei tulnud, nii et suht varakult, niimoodi kella nelja ajal, koju ära.

Neljapäeval enamiku päevast ma tiksusin niisama....või noh mingi hetk vist käisin Ievaga lõunal, kus kohtasime ka Antoniot, kes on väga MIA olnud, aga lubas meiega nüüd sellest nädalast liituda, kui tal eksamid läbi saavad. Õhtul läksin Petra ja Barbaraga tapasid sööma, Luis, Danijel, Juli ja Bine joinisid ka...käisime istusime natukene pargis ja siis jätsingi Barbaraga hüvasti. No kuidas??? Mis mõttes??? mhhhhhhh. Te quiero mi amor.

Õhtul vaatasime Petra, Bine ja Vickyga minu juures Vicky Cristina Barcelonat (te oleks pidanud kuulma, kuidas mina ja Petra iga kord lihtsalt ohkasime ja aww ütlesime, kui Javier Bardem ekraanile ilmus), millele järgnes botelloni algus meie juures ja botellon INEMis, juhuuuuuuu!!! Istusime siis seal maas ja chillisime niisama. Mina ja Petra ei ole ennast tagasi jõudmisest peale eriti hästi tundnud, nii et selline suhteliselt blaaaaaaah oli olla. Meie ümber kogunesid enamik erasmuslasi, kes veel alles olid, aga minul oli juba tunne, et ongi läbi. Ja seal hakkasidki minu tolle õhtu waterworksid.....jalutasime Ievaga mingil põhjusel kahekesi Compay poole, kui midagi ma hakkasin seletama, kui loll ma olen, et inimestele ühe korraga ei suuda headaega öelda, nagu ekinile ja buketile ja barbarale ja siis hakkas tulema jälle. Jube vahva on olla Compays niimoodi, et pisarad lihtsalt voolavad ja voolavad. Teised olid minuga terve õhtu hädas, sest lihtsalt ei tahtnud ära lõppeda. Iga kord, kui ma oma kehva enesetunde tõttu maha istusin, hakkasin uuesti nutma ja noh....siis ajasin Ieva ja Petra ka nutma ja no ei olnud just kõige meeldivam Compay that's for sure. You just can't let those thoughts in, that's the trick. Olime lõpuni, ehk siis kella kuueni, aga üldse ei olnud peotunnet. Teised käisid veel hommikul churrosid söömas vist, aga ei....äkki sellel neljapäeval...? peab veel ühed churrod sööma enne minekut.

con patrycja pipka y petrita.

ei nägu üldse ei peta minu tolleõhtust seisu.

mauroooooo, sweetie!! our very own ace ventura.

Reedel ei teinud päeval ilmselt jälle midagi kasulikku. Ma räägin teile, õues on no niiiiiii palav, et õues ei saa olla päeval. Õhtul tiksusin õue, et Ievaga kokku saada ja Luisi ja Petra (nad panid nüüd leivad ühte kappi:P hahahaha, mitte päris selles mõttes, aga Petra elab nüüd lõpuni Luisi juures) juurde minna, aga nägin siinsamas Plaza Espanal pingi peal istumas Angelot, kellega ajasin natukene juttu, kui nägin kaugusest saabumas Olat, Agat ja Patrycjaid, kes, nagu välja tuli, suundusid minu juurde, et minuga hüvasti jätta. Ah vaikige, ma ei taha enam hüvasti jätta. Selle asemel võtsin need tsikid Luisi ja Petra juurde kaasa, aga ega seal ka lõbusam ei olnud, lihtsalt halbb oli olla. Mitte ainult enesetunne nagu tervise mõttes vaid ka see, et selline tunne oli, et nüüd ei saagi enam nautida, sest kogu aeg peab mõtlema selle peale, et õhtu lõpus ütlen sulle ja sulle aidaa. Igatahes, tüdrukud pidid järgmisel hommikul vara lahkuma, nii et lahkusid meist suhteliselt varakult. No minu Patrycjad!!!! Kui nunnud on nad!! Aga nad on poolakad, mis ei ole ju kunagi kaugel!! Ola ja Agaga veel hüvasti ei jätnud. ei ei ei.

no öelge, mis ma teen ilma selle tobuta?

Laupäev...vastupidiselt Luisi uskumusele oli Petra võimeline kargu alla ajama kella 11 ajal ja me läksime kolmekesi koos Ievaga ja temaga poodidesse. Jube lõbus. Browse'isime chinodes ka, aga ei avastanud sealt midagi kasulikku. Õhtul läksin Luisi ja Petra poole, et Luisilt tema semestri jooksul tehtud pilte näpata. Siis liitusid meiega ka Danijel ja Bine ja läksime Frani poole. Francisco on Angelo vend ja nad on mõlemad nii vahvad poisid. Igatahes, Fran korraldas enda pool ühe itaalia tüdruku sünnipäeva, keda meie keegi eriti ei tunne, aga nagu alati Erasmusel, on kõik kutsutud. Ja kuna me teadsime, et kõik on seal tollel õhtul, siis suundusime ise ka sinna. Naljakas on aga see, et see asub kesklinnast, kus meie kõik elame, nii kaugel, et sinna pidi lausa taksoga sõitma. Tõsiselt?? Selline asi on siin linnas võimalik?? Igatahes, kui kohale jõudsime, tutvustasin ennast sünnipäeva tüdruk Yasminile ja imestasime koos, kuidas me varem kohtunud ei olnud. Õhtu oli vahva, kohtusin veel nt ühe Brasiilia kuti Arthuriga ja enamiku õhtust veetsime Fredi (cr-i ühe ainsa ameeriklase) üle naerdes ja lihtsalt temaga chillides. Kuna me oleme kõik siin nii ameeriklastest ära võõrutatud, siis tema texase aktsendi kuulmine toob alati lihtsalt naeratuse suule. Awww, Fred....:) Aaa, ja Fred rääkis meile ühe nalja ka itaallaste kohta which Mauro did not appreciate. Nimelt, how do you shut up an Italian? You tie their hands together! Tradaaaaaaa!! See on nii tõsi. Appi, kuidas ma neid itaallasi igatsema hakkan tegelikult. Ma ei olnud enamikuga neist küll eriti lähedane ning neid oli siin kindlasti liiiiga palju, aga nad on lihtsalt nii rõõmsad inimesed ja sõbralikud ka that's for sure, ja see, kuidas nad kätega vehivad, kui nad räägivad. Going to miss it. Frani korter iseenesest on niiiiii kihvt. Korter ise on üliväike, aga terrass on ideaalne!!! No nii suur!!! Olime seal kuskil kella 4ni ja siis tiksusin mina koju, sest nagu ma Diegole ja Maria Lekkale seda põhjendasin: no tengo ganas. Järgmisel päeval kuulsin, et ka teiste õhtu oli pärast sitting on carsi suhteliselt kiirelt lõppenud.

Pühapäeva õhtul sain Ievutaga kokku ja läksime parki oma vaese tudengi sangriat lahendama ja meil oli jube mõnus, mingi hetk tiksusime D-tu'sse ja siis pargipingi peale ära, kus meist möödus Mauro, kes on viimasel ajal inimeseks tagasi muutunud ja jätsin temaga hüvasti, millest oli üllataval kombel isegi kahju. Mauro ju. Alguses, nagu äkki mäletate, saime me väga hästi läbi. Aga mingi hetk kadus ta radarilt. Nalja tahate kuulda? Eelmisel nädalal sain ma teada, et Ola ja Mauro on koos. Nagu koos koos. Ja juba tükk tükk aega. Me olime seda ammu juba kahtlustanud, aga ei teadnud päriselt. Aga Ola nüüd eelmisel nädalal rääkis meile. Ja nüüd viimasel nädalal nad ei peitnud ka seda enam. Igatahes, aidaa mi italiano favorito. mi italiano diferente. See ya in Milan. Or Estonia? Maybe!?

Siis läksime minu arvates CRi kõige ilusamasse kohta, ehk siis ühe ilusa kiriku ette roosiaeda, kus ootasime Olat, et temaga natukene chillida ja siis ilmus ka Vicky, nii et suundusime tema juurde, kus kohtusime Olaga ja sõime imehead jäätist ja no nii tore oli. Imelik on, et sa tead, et need on su viimased hetked nende inimestega, aga ega millestki sügavamõttelisemast me ei rääkinud, ainult koolist ja pidudest jne. Ja siis jätsin hüvasti Vickyga. Tõsiselt ka. Kuidas? Ma ei tea. Ma ei tea, mida nendele inimestele öelda ka. Just hasta pronto, I guess.

ieva otsustas cr-i bench and breakfasti ka ära proovida.

Eile siis kui Tijo oli mu täitsa ära shokeerinud siin, läksin Playa Mayorile (jaaa, playa), kus istusime viimast korda meie neli. Petra, Ieva, Ola ja mina. Tõesti. Ja kuidas sa ütled Olale headaega? Nägemist. I love that girl. Aaa, midagi naljakat ka tegelikult. Petra oli nimelt jalutanud meiega kokku saama ja siis möödus ühes perekonnast ja üks väike tüdruk oli oma emale öelnud: vaata, see tädi ootab last!! True story!! Nali on muidugi ka selles, et iga kord, kui talle seda öeldud on, on ta kandnud sama kleiti :D

ola imestab ise ka selle üle, mis ta neljapäeval mulle compays kirjutanud oli.

Tiksusime siis kolmekesi siesta kuumuses ühte poodi, mis oli lahti, sisse, imetlesime ehteid ja koju ära.

See on nii imelik. Need inimesed on olnud pmst mu maailm viimased 5 kuud, kuna ma olen kodustega tõesti minimaalselt suhelnud, ja kujutage ette, et sellest maailmast muudkui kukub kilde ära. 1 ja 2 ja 3 ja 4 ja nii edasi. Tõesti. Ja niimoodi sellel hetkel, kui ma ära pean minema, ei olegi mul äkki nii raske, sest kõik teised on juba lahkunud nagunii. Onju nii? Tegelikult ei usu ma ise ka seda. Aga äkki õnnestub?

Ja tegelikult ma TAHAN koju tulla.