Esiteks, kuidas me üldse jõudsime selleni, et võiks Marokosse minna. Nimelt kunagi mai lõpus lendas Petrita selle jutuga peale ja kuigi ma väga väga blokkisin, sest ma olin väga teadlik oma rahalisest seisust, tundusid need 30-eurosed piletid väga ahvatlevad ja ma olin üsna kindel, et kui ma nüd Marokosse ei lähe, siis millal veel? Ja oma Ieva ja Petraga veel enne lõppu reisida. Jaa jaa jaa. Ja kuigi vahetult enne sinna minekut ma väga kahetsesin, et me just selle nädala selleks valisime, kui nii paljud kallid ära lähevad, siis reis made it all up to us. Anyway, eelmine kord lõpetasin jutu CRi bussijaamas.
Kui olime bussi peale jõudnud, valisime endale niimoodi kohad, et istusime teineteisest üle vahekäigu. Aga siis tuli muudkui rahvast juurde ja juurde ja ma kolisin ära Petra kõrvale. Istmed olid sellised natukene kahtlased, aga oh well. Ajasime siis niisama juttu, kui äkki kuulen mingit kolinat vahekäigus. Mina istusin vahekäigu poolsel istmel, nii et pistsin siis pea välja sinna ja vaatasin, et mis toimub. Seal veeres bussijuhi poole kolm apelsini ja kuna Petra oli enne mulle demonstreerinud oma moonakotti, mis sisaldas puu- ja juurvilju, siis ma arvasin, et need olid tema omad. Ja siis Petra kummardus üle minu vaatama, et mis toimub. Ja siis MÜTSTI!!! maandusime koos oma istmega vahekäigus. See oli nagu filmis. Kui keegi oleks ainult meie nägusid filminud!!! Igatahes, hetk vaikust ja sellele järgnes pool tundi hüsteerilist naeru. Üle bussi tuli rahvast meie juurde uurima, mis toimub, tsikid läksid hulluks. Meie taga istuvad poiss ja tüdruk olid ainsad, kes nägid, mis juhtus, ja teadsid, et see iste oli enne ka juba imelik, aga nemad läksid järgmises peatuses maha, nii et ma natukene põdesime ka, et ei tea, mis bussijuht nüüd ütleb selle peale. Aga bussijuht tuli uuris ainult, et ega keegi haiget ei saanud ja sõitis edasi. Igatahes, meie reis algas juba väga põnevalt. Terve selle kolm tundi ajasime juttu ja see aeg lendas.
Me pidime öö Madridi lennujaamas veetma, sest meie lend oli hommikul 6:25. Niisiis, me jõudsime Madridi kunagi kümne ajal, nii et meil oli palju aega, sest metrood sõidavad umbes 1-2ni, nii et nii kaua võisime linna peal ka olla. Karoli sai esimest korda Madridi!!!! Ieva tuli meile järele, tal oli õhtul veel eksam, nii et ta tuli rongiga, aga saime temaga Soli juures kokku ja läksime Museo de Jamoni!!!! Ma olin sellest kohast nii palju kuulnud ja kuna meil olid kõhud tühjad, siis võtsime suuna sinna. Museo de Jamon nimelt ei ole mingi muuseum vaid söögikoht, kus saab ühe euro eest tohutu suured bocadillod või croissantid või mis iganes. Sõime siis ikka kohe kaks tükki ja lõbustasime end sellega, et kui üks suvaline müügimees tänavalt sisse sadas, vaatasime täpselt üle, mis tal kõik kaasas oli.
Mingi hetk aga suundusime metroosse ja meile juba armsaks saanud Barajase lennujaama. Lennujaamas pesime hambad puhtaks ja reisi esimene pink sai vallutatud. Meil oli uneks aega umbes kolm tundi. Ärkasime siis kunagi viie aeg, vedasime ennast läbi passikontrolli (jaaaa, passikontroll, imelik onju) ja väravasse.
sol.
museo de jamon!!!
petral see kurk üldse ei tahtnud väheneda.
Lend uneventful nagu alati ja juba vähem kui kaks tundi hiljem maandusime Marrakechis!!!!! Juba lennukist vaatasin, kui teistmoodi seal kõik on. Nägin aknast väikeseid poisse mängimas "jalgpalli väljakul", mis oli lihtsalt üks liivane plats, nägin rohkem jalgrattaid kui autosid, kõik oli nii kuiv ja pruun, kui välja arvata need PALMID!!!! Nii palju palme oli seal!! Aaaa, lennu tegi "huvitavaks" see, et esimest korda elus läksid mul kõrvad VÄGA lukku ja see valu, mis neist läbi käis, oli lihtsalt PÕRGU!! Ieva oli minuga ikka täitsa hädas, sest ma lihtsalt oigasin valust. Õnneks varsti pärast maandumist läks valu enam-vähem üle, aga mu kuulmisele pani see intsident põntsu terveks reisiks, mis põhjustas väga palju huumorit. Minu kuulmine ei ole muidu ka eriti hea, aga see nali, mis nüüd tuli, oli uus tase.
Maandusime siis seal ja lennujaam ise oli muidugi juba omaette vaatamisväärsus. Läbisime taaskord passikontrolli, eelnevalt pidime ära täitma mingi ankeedid, saime ka templid passi (juhuu) ja saime selgitada, miks me ei tea, kus me peatume. Lubasime onule ilusti, et lähme kohe hostelit otsima. Yeah right! Järgmisena suundusime raha vahetama, sest kuuldavasti Maroko raha ei saa mujal kui ainult Marokos vahetada (on tõsi?). Eniveis, vaesed nagu me olime, vahetasime igaüks viieks päevaks 90 eurot ja läksime bussi peale, et kesklinna jõuda. Taaskord ei olnud me mingi eeltööd teinud, nii et maandusime sellises piirkonnas, mida turistidele ilmselt ei soovitataks. Kuna see oli meie kõigi esimene kord islamiriigis (Ieva on Türgis käinud, aga Istanbul pidavat ikka väga euroopalik olema võrreldes Marokoga), nii et te võite ette kujutada meie kultuurishokki. Ei ma ei mõtle seda, millised inimesed seal välja näevad või seda, et viis korda päevas hakkab mingi onu pasunast jaurama ja inimesed jätavad kõik oma tegemised pooleli, et korralik palve maha pidada, vaid seda, kui teistmoodi meie selles massis tundusime. Elu sees ei olnud ma kunagi tundnud seda, et minu lihtsalt minu välimuse järgi saaks öelda, et ma olen kuskilt mujalt (no okei, ma ilmselgelt ei näe välja nagu hispaanlane, nii et mingi määral kogen ma seda ka siin, aga ikkagi, siin leidub ka teisi rubia'id ja ojos azules'eid, ja kuigi ma tegelikult eesti mõistes ei ole neist kumbki, siis siin: OOJAA!), ja mul polnud aimugi KUI ebamugav see on. See, kuidas need mehed sind täiesti häbematult igasuguste sõnadega kutsuvad, sind silmadega SÖÖVAD, see kuidas meile lihtsalt järele karjuti, igalt poolt lehvitati. See juhtus kohe, kui me bussi pealt maha astusime, nii et....meie ei osanudki kohe reageerida selle peale kuidagi.
Igatahes, kuna meil polnud aimugi, kuhu me minema peaks, siis läksime lihtsalt muudkui otse edasi :D Leidsime ennast Marrakechi metsikult turult, kus kõik oli nii värviline ja ilus, et silme eest võttis kirjuks. Seiklesime seal tegelikult eesmärgiga leida süa, aga kuna teadsime inglise tüdrukute ja ka paljude teiste kogemusi maroko toidu ja selle ohtlikkusega, olime alguses väga ettevaatlikud ja otsisime supermarketit. Üks onu lubas meid sinna juhatada ja saime kohe oma vitsad kätte, sest onu ei viinud meid muidugi mitte supermarketisse, vaid ühe teise onu juurde, kes tahtis hirmsasti meile mingeid salle pähe määrida. Igatahes, tegime siis väikese mental note'i, et ei lähe enam võõraste meestega kaasa kuskile. Siis hakkasime otsime bussijaama, sest meil oli ühe couchsurfingu kutiga kokku lepitud, et veedame temaga paar päeva Zagora nimelises linnas. Ja me pidime sinna minema öise bussiga. Aga me tahtsime juba aegsasti piletid ära osta, et ikka kindel olla. Seiklesime siis selles labürindiga sarnanevas Marrakechis, kui lõpuks kohalike abiga (kelle teejuhatus tegelikult väga abiks ei olnud) jõudsime bussijaama, kus sai jälle huumorit. Nimelt seal hüpavad sulle juurde mingid onud, kes üritavad sind veenda just nende bussiga just nendele vajalikku sihtpunkti sõitma. Murdsime ennast sealt siis läbi piletikassani, kust ühe väga sõbraliku noormehe abiga öösel 1:15 lahkuvale bussile piletid ostsime. Piletid maksid 130 dirhamit ehk umbes 13-14 eurot. Aga päev oli muidugi alles noor, ja me pidime endale tegevust leidma. Niisiis tiksusime alguses ühes pargis, mis oli päris jube, kus pidime 15 minutit ühte kerjust eemale peletama (kõige paremini töötas see, kui ma tema peale lihtsalt eesti keeles karjusin) ja siis juhatas meie sõber bussijaama piletikassast meid ühte botaanikaaeda, kuhu sisse saamiseks pidi küll 30 dirhamit maksma, aga okei, esimene päev, tundus, et raha jätkub, nii et läksime siis sinna, kus Ieva ja Petra esimese pingi peal maandusid, ja magama jäid. Mina jalutasin natukene aias ringi, aga siis vajusin ise ka suht magama. Ja ma kujutan ette, et inimestel oli meid väga huvitav vaadata. Mitu korda tabasin inimesi meist pilte tegemast. No tore, kui neil vahva oli :D Olime seal kuni kella kuueni, kui nad sulgesid ja siis võtsimegi vaikselt suuna teise bussijaama, kust meie buss lahkuma pidi. Me olime nii vyndalsonid, et mitte midagi muud asjalikku pähe ei tulnud. Niisiis...tiksusime sinna ja pingi peale magama ära.
esimene "auk", mida Marokos nägime, oli bussijaamas...no see oli ikka jube vinge :D
park, kus me unelesime. no tegelikult see ei olnud park vaid mingi väga haruldane botaanikaaed, aga selle nautimiseks polnud me võimelised.
minu kodutud beebid.
Vahepeal käisid bussijaama töötajad korduvalt küsimas, kui mingi buss lahkumas oli, et kuhu me minemas oleme ja tegid ikka kindlaks, et me bussi pealt maha ei jääks. Väga vinge. Lõpuks tuli ka meie buss ja kobisime sinna peale ära. Minule langes osaks õnn istuda üksinda, nii et sain suhteliselt okeilt magada.
Vahepeal peaksin mainima, et päeval olime sõnumeerinud meie Zagoras asuvale hostile, et me jõuame hommikul kella kaheksa ajal ja mis ta arvab, kus mis millal me kohtuda võiks temaga, aga ta ei vastanud meile. Niisiis läksime bussi peale teadmisega, et võib-olla ei ootagi seal meid mitte keegi. Suhteliselt uneasyks võttis seest ja juba arutlesime, et see kutt saab nüüd kolm halba reference'i ja uurisime teistelt reisijatelt, et millal järgmine buss tagasi Marrakechi läheb ja et kui läheb alles järgmisel hommikul, siis selleks puhuks üks neiu bussi pealt lubas meid enda juurde majutada.
Buss jäi umbes kaks tundi hiljaks which meant, et meie reis kestis ligi 9 tundi (woohooo) ja mis mind üllatas, oli see, kui tsiviliseeritud Maroko on. Iga natukese aja tagant oli mingi küla või väike linn, tänavavalgustusega ja puha. Aga maastik muidugi oli lihtsalt midagi nii erinevat. Need kaljud....kui ma arvasin, et ma olin Hispaanias kaljuäärel sõitnud autoga, siis ma eksisin ikka väga. Hispaanias on kaljudel teed ikka LAIAD võrreldes Marokoga....ja eriti hirmus oli see muidugi, et kui me bussis olime, siis oli põhiliselt väga pime. Nii et ei näinud kohe mitte, mis seal teisel pool kaljuserva oli.
Kui me aga lõpuks kohale venisime ja olime just mõtlema hakanud, et mis meist õnnetutest nüüd saab, siis Ieva vaatas aknast välja ja sealt lehvitas talle üks kutt. Me olime oma hosti pilte tema profiililt näinud, aga polnud päris kindlad, kas see on see sama kutt, sest (not to be racist or anything, right), they all looked the same to us :P Aga ta muudkui naeratas meile ja kui bussi pealt maha jõudsime lõpuks, tuli välja, et ongi meie oma. Tema nimi oli Safouane ja ta eristus kohalikust massist ikka väga. Ieva reaktsioon: He looks so elegant. Ta olid viigipüksid, kingad, ilus särk ja korralikud hambad (enamiku inimeste hambad Marokos olid muidugi suhteliselt puudulikud!) Igatahes, jalutasime siis oma elegantse hostiga tema koju. Tema korter oli suhteliselt korralikus majas, kui võrrelda muude majadega, mida näinud olime, ehk siis tema maja ei olnud tehtud savist ja lambasõnnikust. Panime siis oma asjad ära ja meil tekkis kohe mure, et jube rõve oli olla, dushi alla tahaks. Kõigepealt läks ieva küsima, et where is the bathroom. Safouane'i vastus : there is no bathroom here :D See oli ülim huumor. Nimelt, tal ei olegi vannituba...no okei, ma ei oodanudki midagi nii väga erilist, aga midagigi oleks olnud vahva onju. Igatahes, seal ei ole neil mitte tualett potiga vaid lihtsalt auk. Ja selles samas kohas, kus on see auk, on ka "duši" äravool :D No mitte duši vaid meie puhul ämbri. Igatahes, õnneks Safouane ei tahtnud meid kohe esimesel päeval niimoodi shokeerida, nii et võtsime ette rännaku, et minna päris dushi alla. Selleks pidime läbima korraliku kõrbe/aguli, aga jõudsime kohale, mustemad kui enne. See koht, kuhu ta meid juhatas, oli kämping, mis oli tema sõprade (ta tunneb selles linnas kõiki) oma. Kuna dušše oli ainult kaks, siis Ieva ja Petra lendasid peale samal ajal, kui mina chillisin kohalikega. Rääkisin siis Safouane'i ja tema sõpradega juttu, mind õpetati Maroko teed valmistama, mis oli huumor omaette ja lihtsalt nii mõnus oli seal lihtsalt chillida...sest see koht oli NII äge!!! Sain ka duši all käia, ja see oli täitsa okei ja tualetis oli pott ja puha. Pange tähele, see tualeti/augu inspektsioon jätkub terve reisi jooksul. Mis me siis tegime?
Aaa, võtsime vist julguse kokku ja läksime sõime natukene. Ja siis oli siesta aeg ehk siis meie kolmekesi maandusime risti oma armsa madratsi peal ja vajusime unne.
Õhtu poole ärkasime ja chillisime elutoas, kui sisse vajus Safouane'i bestikas Rashid, kellega natukene aega niisama jutustasime, aga siis läksime välja ka. Safouane'i onu sõidutas meid jõe äärde ja siis me jalutasime seal ääres, kui mingi hetk istusime niisama liiva peale ja olime niisama, vaatasime tähti jne. Safouane käis vahepeal mingilt suvakalt suitsule tuld küsimas ja ajas temaga natukene juttu ja tuli välja, et nad on sugulased. Ta rääkis meile too päev, kuidas mõlemal tema vanaisal oli neli naist, nii et ta üldse ei üllatu, kui kuskilt ilmub välja mõni uus onu või mõni täditütre tütar vms. Kui tagasi koju jalutasime, avastasin, et sealne kliima meenutas nii väga Floridat. Tõestiiiii, mõnus eks. Tollel õhtul olime me muidugi väga väsinud ja meil oli tõsine plaan magama minna, aga Safouane'i onul oli mingi rahvas külas ja siis ta tahtis meile süüa pakkuda väga, nii et kella ühe ajal öösel pandi tajin tule peale ja senikaua, kui see valmis, olesklesime Safouane'i ja Rashidiga meie toas ja rääkisime nalju (neil oli palju nalju Lüübia (on selline riik olemas ikka onju, Lybia noh:P) kohta). Tajin oli lihtsalt imeline muidugi, aga kätega söömine oli ikka naljakas meie jaoks, sest see on lihtsalt nii ebaloomulik. Aga Tajin iseenesest on minu meelest täitsa nagu ühepajatoit, aga vürtsid, mida nad kasutavad, muudavad toidu täiesti teistsuguseks. Igatahes, pärast toitu varsti lebosse ära ja pärast petra nalja (It's okay to pee in the hole but the other thing...., mida mina oma naljaka kõrvaga kuulsin, et It's okay to be in the hole.... oi nalja) vajusime oma ülimõnusatel asemetel unne.
tollel hetkel avastas petra, et ta oli pärast dušši unustanud aluspesu jalga panna ja tähelepanu, sellel neiul oli seelik seljas :D
kokakoola oli meie sunshine sellel reisil. kuidagi eriti hästi maitses ta seal. ilmselt sellepärast, et kõik muu maitses väga võõralt. vähemalt kokakoola peale saab kindel olla.
meie köök. seal samas kraanikausi kohal pesime hambaid. väga tihti olid sellel samal hetkel seal kraanikausis ka mustad nõud.
esik.
ekslesime jõe ääres.
maroko tapad. no kamoon, see roosa asi põhjendab minu hirmunud nägu.
juba pisut rõõmsam nägu.
Hommikul hakkasid meie telefonid kella üheksa ajal juba undama....no kamoon!! Unelesime veel umbes tunni, aga siis, kui Safouane ka kargu alla ajas, ärkasime korralikult, sõime hommikusööki, varsti saabus Rashid, kelle hüüdnimeks terveks ülejäänud tripiks kujunes Shishi, ja suundusime palmimetsa. Jalutasime niisama seal kitsastel tänavatel, kus kõik lapsed meile lehvitasid ja bonjour bonjour hõiskasid ja siis jõudsime jälle jõe äärde, kus oligi palmimets. See oli üks äge koht, aga selles kuumuses ja päikeses tuli esimest korda kohalike eeskuju järgida ja ka endale rätt pähe siduda. Vett kulus palju ka muidugi. Mingi hetk istusime maha, jällegi jutustasime ja chillisime ja Shishi punus meile palmipuu lehtedest käevõrud ja ta jutustas meile Marokost.
kui lähete araabiakeelsesse riiki ja teist tehakse pilti, hõisake: habiiiiiiiiiiz.
lapsed olid seal kohe eriliselt nunnud.
oi kuidas seal turul haises....ai kui rõve.
enne kõrbe minekut oli vaja ikka sallid ka pähe osta.
ja siis me jalutasime koju tagasi, tegime väikese lunchi, mis koosnes juustust ja saiast ja siis chillisime natukene, kui kõik lõpuks valmis olime ja suundusime meie kodust üle tee asuvasse taksoparki ja chillisime ja ootasime jaaaaa oligi aeg istuda sellesse imelisse taksosse ja suunduda KÕRBESSE!!! Ja mitte mingisse niisama kõrbesse vaid SAHARAsse. Loksusime siis tund aega selles taksos, mille küljest kogu aeg stuffi ära kukkus (kõlas vähemalt nii), kuni jõudsimegi kõrbe äärele, kus meid ootas väike valge Renault ja see mahutas kõik 7 inimest ära. Shishi ja Safouane maandusid küll katusel, aga no pasa nada. Ja siis sõitsimegi kõrbes, mis oli pigem kivine kui liivane, aga kui jõudsime oma laagrisse, siis see oli ikka päris kõrbe moodi. Seal olid telgid, mis meid ootasid, läksime siis ühte sisse, mis oli nagu lounge ja jõime teed. Muidugi kohe, kui me autost väja astusime, olid silmad, nina, suua ja kõrvad kõik liiva täis, sest tuul puhus armsasti, ja see liiv ei lahkunud meist enne, kui järgmisel päeval Safouane'i juures taas ämbri ja auguga sõbrustasime.
Eniveis, chillisime natukene niisama, poisid läksid siestat pidama, aga kuna päike oli loojumas, kutsuti meid kaamlitega sõitma!!! meie nunnud olid üksteise külge seotud, mina olin kõige esimese peal ja see oli nii vinge. meie teejuht või kuidas iganes neid kutsutakse, oli ka ülivahva. see kõlab küll tohutu klišeena, aga no kujutage ette, te olete kahe oma hetkel kõige lähedasema sõbrannaga friiking Saharas päikeseloojangul friiking kaamlite seljas. Te oleks pidanud kuulma meie kilkeid ja nägema neid irveid, mis meie nägudel terve selle kõrbereisi olid, see oli lihtsalt naeruväärne. Siis tegime pausi, istusime düüni peal, vahtisime niisama suud ammuli, ajasime oma sõbraga juttu, tema nimi oli Mohammad (Victor rääkis, et Marokos (või äkki üldse lihtsalt islamimaades) pannakse pere vanimale pojale alati nimeks Mohammad) ja ta üritas inglise keelt purssida. Jeesus (no pun intended), ta nägi välja nagu laps, no mitte vanem kui 15, aga tuli välja, et ta on 21. Muidugi tal oli sada asja seljas ja pea ümber/näo ees, nii et it was hard to tell. Ja kui ta üritas midagi meile seletada, siis sõnu otsides ütles ta kogu aeg comme ca comme ca !! Nii et meie kutsusime teda edaspidi comme ca'ks!! ta oli no nii nunnu. Ja kui pimeduses tähtede järgi tagasi laagrisse seiklesime, üritas ta meid veenda laulma, alguses ta laulis ise ja siis meie laululinnud nagu me oleme, laulsime kõik oma keeltes lastelaule :D Põdramaja tuli ära. Nagu kui random.
Kui me puhkasime, siis teised mõnitasid mind kogu aeg, sest minu kaamel oli sellise näoga, nagu ta hakkaks surema. Aga ei, ta oli vapper. Ta nimi tähendab araabia keeles Õnnelikku kaamlit. Nii et.
Kui jõudsime tagasi laagrisse, chillisime niisama, comme ca hakkas meile süüa valmistama, istusime temaga köögis ja shishi tuli ka meiega chillima. Siis sõime taas tajini, mis oli väga hea, aga seekord võimaldati meile ka kahvlid ja noad :D Tajin on ikka hea. Ja seda valmistatakse spetsiaalses anumas. Eniveis, kõhud täis, siis lebosse jälle.
Kuni tuli SHISHIIIIII, meie särasilm, kes nõudis, et me peame minema düünide peale pikutama ja tähti vaatama. Lamasime siis seal, vaatasime, langevaid tähti oli tohutult, milky way-d ei olnud ma elu sees nii selgelt näinud, ma ei olnud ilmselt kunagi nii palju tähtigi näinud, arutasime, mida me teeks, kui meil oleks lõputult raha, shishi jagas meiega taaskord nalju....meie jalad olid põlvedeni liiva sees, sest liiv oli nii soe ja mõnus ja see liiv oli nii pehme....no nii mõnus!!! kui lõpuks silmad lihtsalt keeldusid lahti püsimast, otsisime üles oma telgi, mis oli ülinunnu ja vajusime varsti kõrbe vaikuses magama.
Olime vaevu vaevu kolm tundi maganud, kui kutid tulid meie telgi ukse juurde hõiskama, et tüdrukuuuuuuuuud, tulge päikesetõusu vaatama. Ma olin nii, et seriouslyyyy???? Ja oleks tahtnud sõimata neid, aga vajusin tagasi magama selle asemel. Aga ega nad ei jätnud jonni vaid tulid paari minuti pärast tagasi. Me olime nagu, et okei, FAIN!!! Vedasin siis ennast pidžaamas ja unise peaga düüni peale imet ootama. No seda ei saa kirjeldada muidugi. See oli midagi erilist, is all i can say. Siiiiiis läksime tagasi magama, kuni kolm tundi hiljem taas tuli Safouane ja hõiskas, et it's time for breakfast!!!!! Üks asi, mis me seal reisil avastasime, oli, et kui pikk on päev, kui seda alustada normaalsel ajal, mitte pärast kella kolme päeval nagu meil hispaanias kombeks on saanud. Sõime siis hommikust, siis läksime chillisime natukene veel comme ca ja teistega (lahe oli tegelt see, et me olime ainsad turistid seal laagris tollel ööl), kutid tegid muusikat ja meie lihtsalt ei suutnud naeratusi oma nägudelt ära pühkida. No tõsiselt...nii vinge oli see!!!
oma armsatega. safouane on paremal ja shishiii vasakul.
selle asja sidumises oleme küll meistrid vist nüüd.
comme ca comme caaaaa. sweetie.
minu nunnu vaesekene oli niii väsinud.
mina olin siin.
ärge pange mu nägu tähele, toit oli väga hea.
NINJAS!!!!
tagasiteel viidi meid ühte keraamikatehasesse, kus oli ka ülinunnu pood, kust me kõike osta tahtsime.
Ja nii kurb oli sealt lahkuda, comme ca'le aidaa öelda. Aga fain pakkisime ennast sinna väikesesse autosse jälle ja suundusime tagasi Zagorasse. Seal käisime söömas, ja oligi aeg minna koju ja asjad ära pakkida, et hakata varsti tagasi Marrakechi poole tagasi sõitma. Poisid saatsid meid ilusti bussi peale, sõna otseses mõttes, tulid bussi sisse ja kontrollisid, kus me istume, vaatasid üle selle rahva, kes seal bussi peal oli, et kas kõik on okei ikka ja no nii kahju oli neist lahkuda, meie päikesed. Meie Safouane ja Shishiiiii, tõsiselt, kui satute kunagi sinna kanti, siis nende kummagi couchil surfamine on kohustuslik!!! Nad chillisid kogu aeg meiega koos ja olid lihtsalt niii abivalmid ja nii toredad, et me kiindusime neisse täitsa ära. Inshalah, et me veel näeksime.
viimased rahad.
Bussis tiksusime 7 tundi, aga mitte täiesti vahejuhtumiteta, nimelt samal ajal kui Ieva ja Petra magasid, sõbrunesin mina ühe kutiga marokost ja ühe tüdrukuga pakistanist ja ajasin nendega juttu, kuni üks hetk tuli peatus ja petra ärkas ka üles. See Maroko kutt läks korraks välja, aga kui ta tagasi tuli, peatus ta Petra juures, vaatas ta kõhtu ja küsis: Are you pregnant?? Te oleks pidanud nägema Petrita nägu :D hetk vaikust ja selline naer meie kõigi kolme poolt, et see oli lihtsalt naljakas :D See Pakistani tüdruk, kes oli sellel Maroko kutil külas, soovitas Petral kutile lihtsalt virutada. Igatahes, kutt ei arvanud üldse, et selles midagi imelikku oleks, et ta niimoodi küsis ja oli jube lolli näoga, et ega Petra ometi ei solvunud. Ega ta ei solvunudki, aga see oli lihtsalt nii random :D
kui me peatusime ühes külas, siis ühel pool teed käis usin jalgpalli vaatamine ja teisel pool õhtne palvus.
Kohale jõudsime öösel kella kolme aeg ja keerasime sinnasamasse bussijaama pinkide peale magama, kus me enne Zagorasse minekutki maganud olime. Minu hommik algas sellega, et bussijaama rahva lõbustuseks suutsin pingi pealt maha kukkuda, mis oli lihtsalt ülim huumor. Igatahes, kasisime siis ennast nii palju kui võimalik ja suundusime linna peale chillima.
Meie eesmärgiks oli leida suveniire või midagigi taolist, pluss tahtsime üles leida ometigi selle piirkonna, kus turistid käivad :D Kuigi me eksisime korduvalt ära, kuigi meilt küsiti: do you want berber sex?, kuigi igal pool haises eriti rõvedalt, kuigi turul said kõik onud meie peale jube vihaseks, sest meil ei olnud raha, et neilt midagi nende pakutud hindade eest osta, kuigi minu henna tuli eriti veider, olime me ikkagi õnnelikud. No kuidas sa saad mitte olla? Kui sa vaatad, millist elu inimesed seal elavad, ja kui neil ei ole erilist võimalustki kuskile mujale minna, sest viisat neile eriti kergesti ei anta, kui meie teadsime, et when push comes to shove, on meil alati soe voodi kuskil ootamas. Ja need inimesed seal, kes meid ümbritsesid, olid kõik nii õnnelikud ise ka, nii rõõmsad, they never really stopped smiling, to be honest.
Igatahes, chillisime päev otsa linna peal, kauplesime. Taaskord humoorikas vahejuhtum, olime turul ja niisama passisime, ootasime, et mingi tsurka tooks mingi asja meile, mis ta lubas ja meie juures chillis üks tüüp, kes küsis petralt, kas ta on abielus, kuna tal oli sõrmus seal sõrmes ja petra oli nii, et jaaaa. Ja tüübi järgmine küsimus oli: oh and you are expecting a baby too, right? Geniaalsus!!! Igatahes, ja siis varsti oligi aeg kokku saada kutiga, kes originaalis pidi meid Marrakechis hostima, aga kuna me hostimist just eriti ei vajanud, otsustasime temaga niisama chillida. Tema nimi oli Anis ja ta oli ka niiiiii lahe!!! Ma ei tea, kas on üldse mitte lahedaid couch surfijaid. Ei usu eriti. Läksime Marrakchi suurima väljaku juurde ühte kohvikusse, istusime terrassil ja nautisime vaadet. No nii vinge. Ja jutustasime temaga, nii äge on, kui on millest rääkida ka inimestega, keda sa üldse ei tunne. Siis jalutasime natukene ja läksime sööma ja istusime-chillisime niisama. Ja siiiiiiiis pani armas Anis meid ilusti takso peale, rääkis meie eest taksojuhiga läbi, et ta meile külma ei teeks ja suundusimegi lennujaama, et öö seal veeta. Taksojuht muidugi ei suutnud kiusatusele vastu panna ja üritas meid ikkagi petta, aga ega meil ei oleks nagunii talle rohkem raha anda olnud, nii et andsime selle, mis Anis talle lubas ja põgenesime!!!
anis't ootamas.
karoli, ieva, sweet anis ja petrita.
ma lihtsalt täiega fännan seda, kuidas mu nina ära põles.
Kui me saabusime Marrakechi, jäi meil silm peale check-inide läheduses asuvatele diivanitele ja nii lootsime, et saame nüüd seal peal maanduda, kui seal magama peame. Aga otseloomulikult olid need kohad occupied. Niisiis käisime seal edasi-tagasi ja otsisime kohta, kus laager püsti panna, aga õnne ei olnud eriti, kuni Petra avastas täiesti geniaalse koha, mis oli osa lennujaama konstruktsioonist vist, aga lihtsalt nii hea koht magamiseks. Panime siis oma asjad paika juba ja Petra oli juba enam-vähem unes, kui tuli turvamees meid torkima ja midagi seletama, et me lõhume selle konstruktsiooni ära ja et me peame sealt maha tulema. okei, kodutud lapsed nagu me olime, jalutasime siis ühest kohast teise seal lennujaamas, kuni maandusime põrandal, kus minul tuli küll terve reisi kodututest unedest kõige parem uni üldse. KUNI. kuni kaks tundi hiljem tuli jälle üks turvamees ja seletas, et me peame nüüd õue minema, et nad nüüd panevad lennujaama kinni. I mean WTF???? Ma saan aru, et väikesed lennujaamad pannakse ööseks kinni vahetevahel, aga point oli selles, et see pandi kinni kell 3 öösel ja avati jälle kell viis hommikul. nagu seriously?? what is the point?? i mean jeeesus. külmetasime siis seal külma kivi peal maas õues ja teised tüdrukud suutsid isegi natukene magada, kuni oli juba peaaegu hommik ja meid tagasi sisse lubati. siis otsustasime, et fuck this ja läksime läbi turvakontrolli oma lendu ootama. lend oli uneventful, ma magasin enamuse sellest, aga niisugust annet ma endas ei avastanud, nagu petra, et ma lausa maandumise maha oleks maganud :D oh my sweet petrita.
madridis ehk siis tsivilisatsioonis suundusime mina ja petra bussijaama ja ieva rongijaama kuna tal oli kiire koju jõumisega, järgmisel päeval eksam vms. Meie pidime kaks tundi bussijaamas ootama, aga selle asemel ootasime Burger kingis, kus kõik maitses nagu taevas. mmmm.
Ja saigi meie seiklus läbi. No kas reis saab enam ägedamaks minna. Muidugi minu kirjeldused ja need pildid ei tule üldse selle lähedalegi, kui vinge see kõik oli. Seda peab tundma, nägema, kuulma, haistma. Kuigi me tundsime end seal väga ebamugavalt, suutsid need kutid, kellega seal olime, meid palju paremini tundma panna ja in the end on inimesed igal pool samad. Love you, my berbers.
(mõtlesin, et teen asja huvitavamaks, nii et panin natukene rohkem teiste pilte, mida te veel facebookis näinud ei ole. loodan, et teid nüüd nii suure hunniku piltidega ära ei väsitanud:P)
