laman hetkel voodis (kusjuures patja mul enam ei ole, see sai suht tõsiselt kannatada sõjas), kuulan seda laulu ja ei ole võimeline mitte midagi muud tegema, sest nii palav on.

ja mõtlen selle peale, et homme lähen barcasse, paari nädala pärast marokosse, ja siis andaluusiasse. raha ei ole üldse, aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. homeless is the key word here.

ja mõtlen, et barcelonas olen ma vähem kui neli päeva, aga ikka on raske siit ära minna (olgu barcelona nii imeline kui tahes), sest siin on kõik mu inimesed. ja kuidas ma siit päriselt ära lähen? õnneks on selleks ajaks, kui mina lahkun, enamik inimesi juba ära läinud, nii et äkki siis ei ole nii raske. nii loll jutt tegelt.

mul on ju umbes kuu aega veel jäänud. mõne inimesega kahjuks vähem. aga ma näen neid ju veel. ma lähen ju neile külla ja nemad tulevad mulle külla. või kuidas? ma tean, enamiku inimestega siit ma ilmselt pärast seda enam ei suhtle. kunagi. aga samas on mõned, kes on mulle nii südamesse pugenud, et ma ei kujuta ette, kuidas ma elan üle nädalagi ilma neid nägemata, vähe siis veel sellest, kuidas ma oleksin ilma nendega rääkimata. see on see, et ükski neist inimestest ei olnud mulle alguses eriti lähedane and i'm now kicking myself for that, et ma ei vaevunud nendega kohe alguses tuttavaks saama. when i first met you i had now idea how important you would end up being to me.

aga samas mõtlen ka eesti suve peale, ja see kõlab ka ahvatlevalt. aga eesti suvesid tuleb veel palju, hispaania suvesid ilmselt mitte. või..?

ma saan homme leiba süüa. kui kati seda ära ei ole söönud juba.