Ideaalne Lissabon.

Heiheiheihei. Õudne pingutus on see kirjutama hakkamine. Laiskuse uss on sees. Praegu ka

käisin selle asemel, et kirjutada, Petrita ja Ievaga pargis päikest nautimas. Ja see ei ole ju patt. Patt on hoopis sellise ilmaga toas passida. Ja tavaliselt ma magangi päeva maha ju lihtsalt. Aga täna võtsime ennast kokku ja läksime õue. Aga sellest kõigest kirjutan pärast oma imeliste Lissaboni seikluste kirjapanekut.

Lissabon. Esiteks, ilmselt enamik teist ei tea, aga Lissabon on pikka aega olnud üks neist kohtadest, kus ma olen tahtnud ära käia, minu nö favourite place on earth without having ever been there. Selle põhjuseks oli ilmselt muidugi see, et mul on seal ju ka sõber. David nimelt. Ja David abiellus Olesjaga ja nüüd nad elavad nunnult mõlemad Lissabonis. Või noh sealt üle jõe. Ja siis aprillis hakkasin uurima vaikselt, maad kuulama, kasnad oleksid nõus mind hõustima. Sest alati oleme rääkinud, et nii äge oleks, kui saaks külas käia Davidil, aga kunagi pole actually selleni jõudnud ja nüüd kui ma siin nii lähedal olen, oleks ikka väga kuritegu olnud mitte neid külastada. Igatahes, David ja Olesja olid nõus hõustima ja Kate, minu inglise sõbrants, tuli kambajõmmiks kaasa.

Laupäeva hommikul kell 11 startisime siit Ciudad Realist bussiga Madridi poole. Mina olin hommikul kella neljani kuskil Lucia Morale (the crazy clapping lady as she is known among all the erasmus people here, even those who have never had a class with her) esseed võlunud, sest tähtaeg oli see kolmapäev ja ma ei tahtnud riskida sellega, et ma äkki tuhapilve pärast Lissaboni vangi jään ja ei saagi esseed esitada. Niisiis, und ei kogunenud palju, sest pidin kell 9 juba ärkama, et pakkida, sest selleni ei olnud ma ka enne jõudnud. Eeeeniveis, basicsid kohvrisse ja bussi peale. Buss loksus la mancha külade vahel jälle ja umbes kolm tundi hiljem olime Madridis, kus seiklesime metrooga lennujaama (tegelt mitte nii väga, sest Kate on madridi metroo spets) ja jõudsimegi umbes täpselt boardingu ajaks sinna. Ja vending machine sõi seal Kate'i raha ära ja ei andnudki talle kokat. Mis iganes. Lend oli väga uneventful ja mõnusalt lühike, alla tunni või nii.

Kui jõudsime Lissaboni, ootasid meid väravas Olesja ja Reet. Jaaa, Reet oli ka Davidil ja Olesjal külas ja nii vahva oli neid näha. Ja David tiirutas samal ajal lennujaama ees autoga, sest peatuda seal ei lubatud. No niiiii äge, peale ma ei tea peaaegu nelja aastat oli üliäge näha neid.

Nad viisid meid kohe läbi linna ekskursioonile ja otse saiakesi sööma. PASTEIS!!! No ma ütlen, te ei kujuta ette, kui head need olid. Heaven in your mouth, kui klišeena see ka ei kõla. Aga tegelt ka. Siis jalutasime Tajo jõe ääres, seal oli nii ilus, sealt oli Jeeeeesust näha ja puha. Ja millegi pärast läks mingi hetk jutt sellele, kuidas Portugalis süüakse väga palju tigusid. Ja David tõi jutuks sellise asja nagu teovõileib, mis meie meelest oli jube naljakas. Ja muudkui jalutasime ja jutustasime ja siis läksime sööma, toit oli imeline, seltskond veel parem ja niimoodi see õhtu tiksus. Läksime lõpuks ka Davidi ja Olesja korterisse, mis asub lissabonist endast üle jõe. Samal jõe poolel, kus Jeeeeesus. Hahahaha, ma ei tea, see jeesuse nali on meil siin kogu aeg. Kui keegi aevastab, siis Hispaanias öeldakse selle peale Jesus! ja meie hääldame seda inglisekeelselt ja lihtsalt kõva häälega JESUS!!! ja nüüd lissabonis vaatas igalt poolt see JESUS otsa ja Kate'iga võidu hõiskasime kogu aeg, JESUS JESUS. Jaa, väga spirituaalsed oleme.

Olesja ja David elavad üliarmsas korteris samas naabruskonnas, kus Davidi vanemad, Davidi vend oma naisega ja Davidi vanaema. Neil on kolmetoaline korter, meie Kate'iga magasime elutoas madratsitel, Reet oli hõivanud kontori ja nii edasi. Tollel samal õhtul läksime veel Olesjaga linna peale jalutama ja tõesti, nii kihvt on Lissabon. Jalutasime seal, Hard Rock Cafe's tegime peatuse, siis läksime üles mäe otsa, selle piirkonna nimi on Barrio Alto ja see oli nii kihvt, laupäeva õhtu-öö, selline kiire aeg, palju rahvast seal kitsastel tänavatel. Igatahes, juba tolle esimese õhtuga sain aru, et mulle meeldib see linn. Kohe väga. Selline mõnusalt chill. Ja muidugi eriti chill oli seal olla Olesjaga, kes on ju kõige nunnum ja vahvam ja lõbusam inimene ever. Ja läbi öise tuledes Lissaboni on nii mõnus sõita. Pluss neil mängis auto plaadimängijas kogu aeg Nabil, kes on inimene, keda me tunneme, kes on nii andekas, kelle hääl on lihtsalt nii eriline. Niiii chill.

neid saiakesi oli seal niiiii palju. ja see koht oli ka niii suur, ja nii rahvast täis.

taevas minu suus. ja ainult 90 senti tükk.

david tegi tsikkidest pilti.

katedraal, kuhu kaks suurt maadeavastajat on maetud. david oli väga sillas portugallaste maadeavastustest ja vallutustest ja mingi hetk väitis, et eestigi vaevu pääses nende eest:P they ruled the world. ja siis tuli jutuks väikese riigi sündroom, mille peale david solvus :P

mida ilu.

JESUS ja üks jube pikk sild, mille peal sõidavad autod, aga all on eraldi paltvorm, kus rongid sõidavad.

JESUS!! jube tilluke oli ta.

hard rock cafe lisboa. nii vahva koht, eriti meeldis mulle auto, mis neil laes rippus.

no kas rongijaam saaks enam ilusam olla. kujutage ette, kui meile tartusse vaksali tänavasse midagi sellist kerkiks :P ei läheks vist päris atmosfääriga kokku.

nii nunnud väikesed trammid.

barrio alto väga väga crowded tänavad.

Pühapäeva hommikul oli Olesja nii, et ta tahab meile hommikusööki pakkuda. Ja selline nii kodune oli see hommikusöök, sest tõesti, siin ei teki mul kunagi kodutunnet ja osa sellest süüst lasub just toidul, ma ei vaevu kunagi sööma hommikul. Aga Olesja kattis laua igast tomatite, kurgi, paprika, singi, juustu, rediste!!! ja leivaga!!! See oli küll leedu leib, mis oli saksamaal tehtud ja Lissaboni vene poest ostetud, aga röstitult maitses täitsa hea. Täitsa nagu kodu. See oli lihtsalt niiiiiii mõnus. Istusime seal päikesepaistelises köögis, jutustasime ja nautisime. Niiiii vahva. Ja Kate'ile ka täiega leib meeldis!! Siis hõiskasime rannailma üle ja Olesja sõidutas tüdrukud randa. David oli hommikul vara kuskile Lõuna-Portugali mingit maratoni jooksma läinud. Gaaash, see piirkond, kus rand on (nende kodust umbes kümne minuti autosõidu kaugusel), meenutas mulle nii väga Panama Cityt. ÄGE!!! Ja siis astusime autost välja ja seal oligi ookean!!! Ja sumpasime läbi sooja liiva siis ja leidsime kohe kuhu pikali visata ja niiiiiii mõnus oli seal lihtsalt lamada.

Kella üheks olime kutsutud Davidi vanemate juurde lõunasöögile. Another thing, Portugalis süüakse normaalsetel aegadel. Niimoodi inimese moodi. Et hommikul süüakse, erinevalt hispaaniast. Lõuna on ühe-kahe ajal ja õhtusöök kõige hiljem kell 8 (mis on küll ka hilja, aga not too bad). Läksime siis pickisime Davidi kodust up ja läksimegi Davidi vanemate koju, kus olid Davidi isa, ema, vend, venna naine (kes viie nädala pärast sünnitama hakkab) ja vanaema.

Davidi isa on sellise mehe nagu Nelson Evora treener. Nelson Evora on portugali kolmikhüppaja (on vist, või oli lihtsalt kaugushüppaja), kes tõi Portugalile Pekingist ka kulla koju. Ja lisaks sellele, nagu välja tuleb, hääletati ta eelmisel aastal Portugali kõige seksikamaks meheks. Ja pakkuge, kes tuli pärast teda. Just just, Christiano Ronaldo. Ja David ja Nelson kasvasid üles koos ja mõnda aega, kui David sama alaga tegeles, nad treenisid ka koos. Ja David tegi meile üleval korrusel isa trofeede toas ka tuuri ja seal olid nii nunnud pildid Davidist ja Nelsonist kui nad olid nii umbes kümneaastased. Ja nüüd sellel pühapäeval ehk siis ülehomme lähevad nad terve perega Portugali aastaauhindade jagamisele, kus jagatakse samal tseremoonial nii muusika, filmi, kui ka spordi auhindu. Ja Nelson kandideerib parima sportlase kategoorias ja Davidi isa parima treeneri kategoorias. Ja Davidi vanaema pidi Nelsoni deit olema :P

nelson ja davidi isa. niisama guugeldasin ja leidsin selle pildi.

Igatahes, lõuna oli ideaalne. Kodune toit, Davidi vanemaid oli nii vahva näha üle nii mitme aasta, endiselt sama soojad ja toredad inimesed, nagu ma neid mäletasin. Kate oli pidevalt nii shokeeritud, et kui soojad ja head ühed inimesed olla saavad. David tegi meile üle maja ekskursiooni, käisime ka tema vanas toas, kus oli seina peal suur pilt DDT-st. Kes teab, mis on DDT, see teab, kes ei tea, see ei tea. No nii vahva.

Pärast läksime randa jälle, kus esialgu oli küll mõnus, aga pärast kiskus jõle tuuliseks ära. Aga siis võtsin ennast ikka kokku ja käisin ka ookeanis ujumas ära. Niiiii mõnusad lained. Vesi oli küll külm, aga mitte külmem kui eesti varasuvine merevesi. Aga jaaa, tuul möllas täiega, liiv hiilis ikka igale poole, küll kõrva, küll silma, küll varba vahele.

Õhtul tulid Davidi vanemad külla, sõime superhead grillkana riisiga ja hapukoore tomati ja kurgi salatiga ja kõrvale näksisime chorizot ja juustu, mis me hispaaniast kaasa olime toonud ja saia (portugali sai, mmmmm) hispaania pasteediga. Ja pärast veel kamba peale üks suur milka shokolaad pähklitega, tee, puuviljad ja niimoodi me seal istusime tundide kaupa, Davidi isa rääkis meile portugali keeles anekdoote, David tõlkis meile, mina ja Kate olime pidevalt juhtmed sõlmes, sest ei saanud naljadele pihta ja neil oli jube naljakas :P ja nad rääkisid meile oma seiklustest ja jällegi, kas elu saab paremaks minna. Mõnus seltskond, hea toit ja hea tuju :) Ma ütlen, hea toit teeb inimesed rõõmsamaks.

Pühapäeva õhtul me vaatasime ka American idolit (nad näitavad portugalis praegu seda hooaega, mis usas nüüd lõppema hakkab, aga alles auditioneid, mida ma mäletan, ma kunagi juba vaatasin) ja silma jäi meile selline kutt nagu Cornelius Edwards :P

Ja veel Portugali So You Think You Can Dance aka Achas que Sabes Dancar , tantsu junkied nagu David ja Olesja on, siis nad teadsid ka sealt saatest mõnda inimest, olid neid kuskil klubis battle'itel näinud. Ja Olesja ise ka tantsib ühes hip-hopi rühmas ja nii äge, et ta ikka veel tantsib. Igatahes mõnuuuus õhtu. Pühapäeva õhtul ütlesime ka Reedale aidaa, sest ta läks Leetu tagasi.

Hakkasin siis magama minema oma madratsi peale ja enne olime ka näinud, et kass (nende hull kass Musja) oli minu madratsi ja minu asjade sees püherdanud jube aktiivselt. Aga hakkan siis pikali heitma, ja tunnen, et kuidagi märg on. Mõtlen hetke ja siis jõudis kohale, iuuuuuuuuuuuu. Ja Kate'i arvates reageerisin ma jube rahulikult ja sellepärast ta mõnitas mind ja naeris mu üle terve ülejäänud aja, sest ma ütlesin jube rahulikult: I think the cat pee'd in my bed. Ja siis panin tule ka põlema ja kontrollisime damage'i üle. Oi oi. Kohe palju oli seda :D Siis kaebasime Olesjale, mis juhtus, Olesja, haldjast ristiema nagu ta on, võlus mulle välja uue voodipesu ja maandusin siis diivani peal, kus oli ka väga hea. Aga jaa, Musja, paha kass.

meie tuba aka davidi ja olesja elutuba.

the happy couple. neil oli nii palju pulmapilte jne seinte peal, nii vahva.

kõik on jõle excited randa mineku üle. aga rohkem ikka toidu pärast.

kas enam ideaalsemaks saab hommikusöök minna? + kibuvitsa tee :)

oo ookean!!!

Vasakult Olesja, Davidi onu, Reet, David, Davidi ema, Kate, Davidi vennanaine, mina, Davidi vend ja Davidi vanaema on julmalt pildilt ära lõigatud. Davidi isa tegi pilti.

friigilt suured sidrunid, mida ma õhtul oma tee sees nautisin.

oi tuuline ookean.

Esmaspäeva hommikul läksid nii David kui Olesja tööle (Olesja on õpetaja ja David tegeleb ehitusjärelvalvega vms ) ja mina ja Kate suundusime Sintrasse. Enne Lissaboni minekut pidasin nõu teistega, kes olid seal käinud ja nii Ieva kui Ekin, kes mõlemad hiljuti seal käisid, ütlesid, et you HAVE TO go to Sintra!!! Võtsime siis suuna rongijaama, kus tahtsime rongi oodates õues maas päikese käes istuda, aga kust meid kohe ära aeti ja tuli välja, et me olime täitsa valel pool. Läksime siis teisele poole ja ootasime seal pingi peal varjus oma rongi. Ja siis pidime linnas vahetama ka rongi. Ja seal ühed ameerika tüdrukud, kes olid piletijärjekorras meie taga, kommenteerisid suht kõva häälega Kate'i kingi. Nad ei öelnud midagi halba, arutasid, et täitsa kenad kingad on, aga see on lihtsalt nii naljakas. Ma olen nii harjunud, et Ciudad Realis on inglise keel a secret language, aga linnas nagu Lissabon ei saa seda küll loota. Või äkki nad ei lootnudki. Ah ma ka ei tea. Läksime siis Sintra rongi peale, kust me pidime ka veel ühe korra maha minema, et teise rongi peale minna, kui jõudsimegi Sintrasse!! Ja tõepoolest, see linn on nagu paradiis. Need KÕRGED puud, väikesed nunnud majad, kitsad tänavad, hea toit, head saiakesed, mõnus ilm. Jalutasime niisama, siis sõime lõunat, siis chillisime päikese käes ja niimoodi kulgesimegi.

Umbes pärast viit läksime Lissaboni tagasi, kus pidime välja mõtlema plaani, kuidas sealt rongijaamast, kuhuni meil pilet oli ostetud, kesklinna saada. Mis seal ikka, tallatakso ei vea kunagi alt. Võtsimegi ette selle umbes pooleteise tunnise jalutuskäigu kesklinna, mis oli seda igati väärt. Nägime linna ka valgel ajal, ja no ikka nii ilus linn on. Siis sõitsime metrooga oma rongijaama tagasi, kust sõitsime koju. Kodus ootasid meid armsad David ja Olesja, kellega me veel mitu tundi niisama juttu ajasime. Good times. David tegi ettepaneku, et me võiks hommikul koos hommikust süüa enne, kui ta tööle läheb.

Õhtul meil veel und ei tulnud, Kate naeris endiselt eelmise õhtu kassiõnnetuse üle ja ma ei mäleta, igasuguseid nalju sai seal. Slumber party missugune.

kate piilub ilmselt meie lemmik prostituuti. nimelt meie juures chillis pidevalt üks korralikult riides ja ilusa soenguga umbes 17-aastane kutt, kes Kate'i arvates pidi kindlasti prostituut olema. Kate ja tema vandenõu teooriad. Hiljem oli rongi peal ka üks vanem mees who apparently looked like he wanted to murder us. Oi nalja.

kui lähete Sintrasse, otsige see koht üles ja sööge kõhud saiakesi täis.

Hommikul oli meil kell 8 hommikusöök. Olesja otsis külmkapist välja SPROTID!!! :D Jaa, kodus ma ka eriti ei vaimustu neist, aga kui oled ikka kodust nii kaugel ja tuuakse kätte midagi sellist, siis tuleb võimalus ära kasutada. Meie Olesjaga nautisime oma sprotisaiu ja Kate põrnitses meid imelikult ("they still have their tails on") ja nii edasi. Siis oligi aeg Davidiga hüvasti jätta. Kurb, aga nüüd ma tean, et tegelikult võin ma neile iga kell külla minna, sest nad on lihtsalt nii külalislahked ja vahvad. Ma mäletan, kunagi aastaid tagasi, kuidas me temast lahkudes nutsime ja mitu päeva tühjust tundsime. Aga nüüd...kohe tunnen, kui palju ma kasvanud olen nendest aegadest peale. Ma tean, et me ei ole üldse kaugel üksteisest. :)

Olesja, armsus, viis meid veel paariks tunniks randa, kus tervitasime päikest ja lihtsalt nii hea oli ookeani silmitseda ja mõelda, et elu on ikka nii ilus ja elamist väärt. Sellised hetked tuletavad meelde, kui vedanud mul on ja kui ilus maailm ikka on.

MUSJA!!!

Siis kiirelt dushi alla ja lennujaama. Olesja, kui hea saab üks inimene olla. Temas on lihtsalt nii palju headust ja hellust, et....Davidil on temaga nii vedanud.

Lennujaamas tegid turvakontrolli kutid pommide üle nalja, värava juures oli pingi all kahtlane kilekott, mille üle me nalja tegime, minu selja taga arutasid ühed austraalia tüdrukud ameerika vanapaariga oma reisi euroopas ja kuidas nad ka eestis käisid ja pisut veel ootamist ja siis lendasimegi kodu poole, Hispaaniasse.

Kokkuvõtted. Kas enam paremaks ja chillimaks saaks minna üks reis. Esiteks seltskond. Ma olen nii õnnelik, et ma just Kate'iga sinna läksin. Teist nii head ja toredat tüdrukut annab otsida ja ma tean, et tema appreciate'is Davidi ja Olesja ja nende pere külalislahkust rohkem, kui paljud teised inimesed tema asemel oleks seda teinud. Ja lihtsalt, Kate'iga saab alati nalja. Sain pidevalt inglise keele koha peal targemaks :P

Ma sain eesti keelt rääkida!!!! Pidevalt kui Olesja või Reedaga rääkisin, kuulsin ise neid sõnu, mis mu suust tulid ja see ei olnud üldse loomulik, nii imelik. Ja ma rääkisin Kate'ile, et nii imelik on, kui ma olen kaua aega sellest keelekeskkonnast eemal olnud ja enam ei oota, et minuga räägitaks eesti keeles, siis ma ei tunne enam eesti keelt kohe ära. Mu aju ootab, et ta kuuleb inglise keelt, nii et eesti keel tundub sama võõras kui iga teine võõrkeel. Aga siis programmeerin ennast mõne sekundiga ümber ja saan ikka aru. Aga võtab kauem, kui peaks.

See on nii vahva, kui kokku see pere hoiab. Nad söövad igal pühapäeval koos, nad elavad nii lähestikku, ma nägin, kui lähedane Davidi fantastiline ema on oma minijatega. Nad on ikka nii vahvad. Davidi vanaema käib nende juures nende riideid triikimas ja esmaspäeva hommikul ta oli seal, kui meie ärkasime, ja kuigi mina ei saa temast aru ja tema ei saa minust aru, oli ta ikkagi nii armas, naeratas ja tundus lihtsalt selline soe ja tore.

Portugali keel on nii erinev hispaania keelest. No niii teistmoodi. On palju sõnu, mis on samad või sarnased, aga kui ikka kuulata portugali keelt, siis saab aru, et need keeled on nii erinevad. Davidi ema rääkis, et enamik portugallasi saab hispaania keelest ideaalselt aru, aga vastupidi, not so much. Ja inglise keele tase on portugalis ikka hoopis kõrgem. Seda kindlasti ka selle pärast, et ei kinos ega telekas ei loeta mitte millelegi portugali keeles peale. Erinevalt teate küll mis riigist. No samas ju tegelikult Saksamaal loetakse ka peale kõigele, aga sakslastele tuleb inglise keel suht loomulikult. Samas inglise keel ja saksa keel on ikka suht sarnased, if you think about it.

ja põhiliselt oli meil ju toidureis. nii palju head toitu. ma sõin portugalis kolme päevaga rohkem head (suurepärast) toitu, kui hispaanias viimase nelja kuu jooksul kokku. oh well, eks see on mu enda süü ka, et ma hispaania kööki ei ole vaevunud rohkem tundma õppida. aga tõesti, kõik see toit seal oli nii hea. davidi ja olesja juurde tasub juba kas või sellepärast minna, et nad teid davidi vanemate juure sööma viiks. no niiii hea!!!

Mul on nüüd veel üks lemmikkoht maailmas koos minu lemmikute inimestega, kus ma tean, et mind alati lahkelt oodatakse. Musid ja armastus nende pihta.

(Vabandan, kui see postitus väga cheesylt ülipositiivne tuli ja kui liiga palju ülivõrdeid kasutasin. Ma ei oska teistmoodi oma vaimustust jne väljendada lihtsalt. ja jällegi, enamik on teist ilmselt neid pilte fb-s juba näinud ;))