laman hetkel voodis (kusjuures patja mul enam ei ole, see sai suht tõsiselt kannatada sõjas), kuulan seda laulu ja ei ole võimeline mitte midagi muud tegema, sest nii palav on.
ja mõtlen selle peale, et homme lähen barcasse, paari nädala pärast marokosse, ja siis andaluusiasse. raha ei ole üldse, aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. homeless is the key word here.
ja mõtlen, et barcelonas olen ma vähem kui neli päeva, aga ikka on raske siit ära minna (olgu barcelona nii imeline kui tahes), sest siin on kõik mu inimesed. ja kuidas ma siit päriselt ära lähen? õnneks on selleks ajaks, kui mina lahkun, enamik inimesi juba ära läinud, nii et äkki siis ei ole nii raske. nii loll jutt tegelt.
mul on ju umbes kuu aega veel jäänud. mõne inimesega kahjuks vähem. aga ma näen neid ju veel. ma lähen ju neile külla ja nemad tulevad mulle külla. või kuidas? ma tean, enamiku inimestega siit ma ilmselt pärast seda enam ei suhtle. kunagi. aga samas on mõned, kes on mulle nii südamesse pugenud, et ma ei kujuta ette, kuidas ma elan üle nädalagi ilma neid nägemata, vähe siis veel sellest, kuidas ma oleksin ilma nendega rääkimata. see on see, et ükski neist inimestest ei olnud mulle alguses eriti lähedane and i'm now kicking myself for that, et ma ei vaevunud nendega kohe alguses tuttavaks saama. when i first met you i had now idea how important you would end up being to me.
aga samas mõtlen ka eesti suve peale, ja see kõlab ka ahvatlevalt. aga eesti suvesid tuleb veel palju, hispaania suvesid ilmselt mitte. või..?
ma saan homme leiba süüa. kui kati seda ära ei ole söönud juba.
Eile oli meil erasmuslaste padjasõda, mis oli nii vahva. Plaza Mayori päeva kõige põnevam sündmus kohe kindlasti, turistid tegid meist pilte ja nii edasi. Väga äge.
kas ainult mina fännan mauro outfiti valikut? gotta love the pajamas :D
y ahora todos juntos contra giovanni!!!
a las nuevas chicas.
Ja siis läksime piknikule, kus oli jube vahva. Nii mõnus on vahelduseks kõigi nende inimestega ka päeval aega veeta. Mängisime ka mängu, mis tavaliselt on joomismäng, aga kuna meil juua ei olnud, siis selle asemel, et juua, pidime me midagi väga põnevat tegema. Näiteks pidi Ola minema ühe lapsega naise juurde ja ütlema, tere ma olen poolast, how do you make babies? Ja Mariale pandi umbes kümme kella käte peale ja ta pidi ühelt onult kella küsima ja Vicky pidi täiesti randomilt ühe onu juurde minema ja teda kallistama ja mina pidin ühe putka juurde minema ja ukse peale taguma ja karjuma: por que me has dejado??? (why did you leave me) ja Dominika pidi ühe puu juurde minema ja seal nutma, et no tengo amigos, Buket pidi tantsima (sensually please) ja kui mina läksin vahepeal vetsu, siis tulin tagasi ja nägin, et oi, Giovanni teeb striptiisi ja ta oli nagu, et Karoli, kus sa olid, sinu kord oli. Aga et he took the bullet for me. Aww, gracias mi italiano.
nii suure seltskonnaga on alati ülifun mercadonas käia:P hea 45 minutit läks seal, ma arvan.
giovanni avastus: it's bigger than my head!
mingi hetk tuli giovannil, kes on ciudad reali erasmuse vaimne isa, kes korraldab kõiki meie pidusid, kaasa arvatud meie neljapäevaseid compaysid etc, mõtles, et võiks talente demonstreerida. tema arvas, et see on tema talent. just see siin.
ja victor, kes just hommikul oli käinud kiirabis, sest tal tuli jube astmahoog peale tulnud (kõigil on siin allergia kevade ja õietolmu pärast, elu sees pole ma sellist epideemiat kevadel näinud, siin KÕIK aevastavad ja on tõbised ), arvas, et jube tark on midagi sellist teha.
jube lõbus. see frisbee oli laste põhiline mänguasi :)
ja teeme kõigest-kõigist pilte.
teate küll seda mängu ju, we will rock you rütmis ja siis igal ühel on mingi oma liigutus. Mina isiklikult mängisin seda mängu viimati nashville'is oma wicked bananadega ja siis oli see tõsine drinking game :D
Buketi sensual dance. (Buket on üks pool minu türgist)
well hello there.
teine pool minu türgist. natukene bad-assim teine.
üks pool minu tšehhist. barboooora.
let's leave our sunglasses on to hide our ugly mugs.
minu elu on need inimesed siin.
Siis väike puhkus paar tundi ja siis pidime õue minema jälle, aga muidugi meid segas eurovisioon. Kõik me siin olime nii, et mis iganes, me ei vaata seda, aga kui oli aeg minema hakata, oli skaibis põhiline teema, et ma ei saa minna veel, ma vaatan eurovisiooni :P okei, eurovisioon läbi ja ometigi võitis hea laul (okei, tegelt mulle meeldis alexander rybak ka eelmine aasta, fain:P) ja läksime Ievaga Petra, Barabara ja Violeta korterisse ja siis saime kokku Luisiga ja siiiiis, INEM, once again. Meil oli jube naljakas seal ja mingi hetk Luis hakkas midagi seletama, et kas me märkasime, et mingi riigi punktide ette lugeja oli mingi eriti imelik, laulis punkte ette. Mul oli nii, et jaaaa, ROLF!!! :D Hahahaha, Rolf on nii nunnu ikka, onju. Siis sai muidugi vincenti üle naerdud, kes mingi hetk oma pearäti (jaa ta kannab sellist asja :P) maha asfaldi peale pani ja siis me vaatasime, et kas ta istub selle peale, aga siis ta hakkas seda voltima ja siis ta pani selle endale silmade ette ja me arvasime, et okei, mingi huvitav mäng hakkab, aga ei, ta lihtsalt pani selle ilusti pähe tagasi. Aga meil oli jube naljakas nagu ikka.
Nalja sai palju, aga draamat oli ka. Ma olen siin nii ära harjunud, et keegi ei tülitse, kõik saavad hästi läbi (päriselt ka on nii, niiiiii harva näen siin, et keegi ütleb midagi halvasti kellelegi või, et üle üldse vaieldaks. Ma ei teagi, kas see on hea või halb, imelik lihtsalt, sest vaidlemine on ainult normaalne ju), et eile õhtul, kui läks natuke rohkem ütlemiseks, ehmatasin ma ära ja minu loomulik instinkt oli muidugi, et i have to make this right, pean nad ära lepitama, aga tegelikult nüüd kui ma mõtlen, siis. Pole minu asi, las inimesed vaidlevad ja ütlevad, mis meelel. Ja ma kuulsin ka igast asju, mis minu silmi natukene avasid, aga samas ma ei tea, kas need jutud avasid mu silmi või sundisid mind kedagi hindama selle järgi, mida teised mulle räägivad, selle asemel, et ise hinnang anda. Lollike.
Aga muidu tiksusime pärast seitset hommikul koju ja nagu ikka, oli chocolateria onu juba õues laudu paika panemas :)
get up and dance, you are eastern european!!!
ekin suutis minust kohutava pildid teha, aga ma lihtsalt pidin selle siia panema, sest siin on ciudad reali baltikum!!!!! leedu leedu eesti leedu leedu :) represent!!
see laul on hetkel minu lemmiklaul, see on pidevalt ripiidi peal mul. see laul on lihtsalt nii minu hispaania.
meie elu siin on nii sürriks muutunud viimasel ajal, et see on kohe naljakas.
näide eilsest õhtust:
läksime INEMisse botellonile (olin endale hommikul poest don simoni õhtuks ostnud ja selle külmkappi pannud, aga kui hakkasin välja minema ja tahtsin selle külmkapist kaasa võtta, siis mida ei olnud, oli minu don simon. Nagu mitte midagi ei saa enam külmkappi jätta. Nagunii võttis selle Danijel, kes isegi ei joo sangriat, mis iganes, botellonil jõin ma nagunii pool sellest pudelist ise ära:D), Binel oli sünnipäev, enne käisime roosipõõsast Ievaga talle roose näppamas ja Ieva kaunistas ta toa ära, et kui ta hommikul koju jõuab, saab ta vahva üllatuse :)
Aga botellon oli ka omaette huvitav, nimelt läks üks mustlaste kamp hispaanlastega ülbama ja siis läks mitu korda kakluseks ja mingi hetk nägin läbi õhu lendamas klaaspudelit ja see maandus ühe tüübi peas ja siis käis politsei ja....esimene kord kusjuures, kui ma hispaanias kaklust nägin. Eestist mäletan, et ikka suht tihti tuli pidudel kaklusi ette...aga siin pidudel never ever. Samas elan ma vist kogu Hispaania kõige rahulikumas piirkonnas. Ja siis Barbaraga üritasime enda kõrval chillivate tüüpide vanust ära arvata. Mina olin kindel, et nad olid 16, mitte rohkem. Barbara arvas, et 18 ja tal oli õigus. Ja mina pidin selle peale Don Simoni jooma. Don't really mind. Ja need 18-aastased lapsed chillisidki terve õhtu meie kõrval seal ja neil oli jube põnev inglise keelt harjutada. Meenub ka laupäeva õhtuselt botellonilt hetk, kui üks meetrine laps petra seelikut kergitas ja ise jube õnnelik oli ja siis ta tuli tagasi petrale ka rummi pakkuma ja minu küsimusele "quantos anos tienes?" tuli vastus "trece!" ja väga uhke nägu. :D
Mingi hetk liikusime Compaysse nagu ikka ja selline viimaste hetkede püüdmise tunne oli. Sest järgmisel neljapäeval on meie viimane erasmuse botellon koos kõigiga ja siis ongi basically over, sest nii paljud lähevad ära. Ja mind ei ole järgmisel neljapäeval siin. Nii et. Viimased ülimalt "ilusad" pildid. Ja eriti vahva on muidugi võõraste hispaanlastega või võõrastest hispaanlastest pilti teha.
can i kiss you?
mingi hetk (liiga vara) pandi tuled põlema ja tuligi õue minna. Petra oli soetanud endale mingid peiksid, kes tahtsid, et me läheks nendega kaasa nende korterisse. Meie neljakesi: mina, Ieva, Petra ja Violeta (petra korterikaaslane, leedu neiu) läksimegi siis nendega kaasa. Ma tean, elu sees ei läheks mingite võõraste tüüpidega kaasa eestis onju. Aga siin on selline võitmatu tunne, et mitte midagi halba ei saa juhtuda. Läksime siis sinna korterisse, mis oli jube ilus. Tuli välja, et kutid olid ujujad, aga üks nendest läks päris hulluks kätte ära, võttis särgi ja püksid ära ja hakkas petrat kuskile poole tirima ja siis mingi hetk pandi tuled kinni ja meil oli kõgil nii, et tegelt ka?:P mina kusjuures hetkeks täiega kartsin ka, aga oh well, hoidsin kõvasti petra käest kinni ja siis üritasime pimedas otsida välisust (õnneks keegi meid kinni ei hoidnud), leidsime selle, aga siis kui jõudsime koridori trepi peale, saime aru, et nii mina kui Ieva olime oma jakid maha jätnud. Just great eks. Okei, läksime siis tagasi, kutid tulid ukse peale, trügisime korterisse sisse ja otsisime oma asju. Ieva leidis enda omad üles, aga mida polnud oli minu jakk :D Hakkasin mõtlema, et äkki jätsin selle Compaysse vms, aaaanyway, kutid üritasid jällegi meid veenda, et me peaks ikkagi sinna jääma, et ainult üks neist on selline imelik ja ieva ja violeta arutasid leedu keeles ja ülim huumor oli, et üks kutt küsis, et see ei ole ju inglise keel, aga mina olin nii, et muidugi on, ja siis see kutt seletas teisele, et see on inglise keel, aga ta ei saa aru, nad räägivad nii kiiresti :D Aga siis mingi hetk tal läks ka peas tuluke põlema ja ta sai aru, et äkki ikka ei ole inglise keel :D ja siis mingi hetk sain aru, et sellel kutil oli minu jakk seljas :D nii palju silmad seletasidki seal. Siis suutis Violeta kutid välja vihastada öeldes, et need kutid ei ole piisavalt hea välimusega. Selle jutu peale löödi meie järel uks kinni :D No niiii huumor.
Liikusime edasi, pidime kokku saama Ieva eluarmastusega, kes on hetkel Erasmusel Itaalias, aga ta on CR-ist pärit ja nad kohtusid semana santa ajal ja ta on nüüd nv-l siin. Igatahes, ootasime teda siis meie põhilises kohtumispaigas, mille nimi on Mapfre ja vahepeal jõudsin juttu ajada ühtede kolumbia ja guatemala kuttidega, kes kiitsid mind selle eest, et ma viitsin nendega alati suhelda. You're a kind person. Alati meeldiv kuulda. Eriti pärast viit hommikul, kui ma tegelikult eriti adekvaatne ega sõbralik olla ei saanud :D
Siis tulid Ieva peiks ja tema sõber, D-tu'st läbi ja mingi hetk leidsime ennast ieva peiksi autost tagaistmelt neljakesi, petra minu süles ja tuunikala bocadillo tema käes. Järgmisena olime ieva peiksi sõprade korteris, mängisime drinking game'i, violeta õppis jointi keerama ja nagu tegelt ka....siis viisid ieva peiksi sõbrad meid koju, jätsin Petra ja Violetaga nende maja ees hüvasti kella poole kaheksa ajal hommikul sõnadega : see you in the morning :)
is it a gun? is it a knife? is it a wallet? this is your life.
you can get killed just for living in your american skin...
tegelesin hetk tagasi just hommikuseks eksamiks õppimisega ja aine on see mu lemmikaine usa kultuur ja ajalugu eks. ja just lugesin oma note'e sellisel teemal nagu Amadou Diallo tulistamine. Teate Amadou Diallot? Nimelt, see mustanahaline noormees peatati NYC-s kinni ja kui ta hakkas oma rahakotti taskust otsima, et dokumenti näidata, arvasid politseinikud, et ta otsib püstolit ja tulistasid teda. Politseinike oli kaheksa. Nad tulistasid teda 41 korda. Ja kohtus mõisteti politseinikud õigeks. Vot sellises maailmas elamegi. Ja see oli 1997-ndal aastal, mitte 67ndal.
kas teil on ka eksamiks kordamisel nii huvitav, et tuleb juutuubi ring ära teha. nimelt ernesto mainis loengus seda laulu. ja paneb mõtlema.
don't say goodbye to me, describe the sky to me...
seriously, don't you dare say goodbye, it's hasta luego.
vabandust, et asjalikku juttu (haahaa, mina v?) ei aja. ei tule lihtsalt seest seda.
eile tulin kolme ajal koju mõnusalt pargitsillilt oma lemmikutega (kus politsei meid kogu aeg jälitas, nad lihtsalt tiirutasid ümber meie, aga ei öelnud midagi a'la, et minge ära vms. ja siis ma pakkusin, et meie oleme ilmselt kõige huvitavam sündmus cr-is hetkel. sest tõesti on põnev ju piiluda, kuidas mingid suvalised tsikid sangriapudelit peidavad) ja avastasin selle laulu kellegi kaudu ja kuulasin seda poole viieni. ja muidugi mängisin samal ajal petraga scrabble'it. kas selliseid öid kodus ka tuleb?
ei tohi mõeldagi selle peale, see teeb südame raskeks.
praegu lähen jälle parki, inglise tüdrukud korraldavad goodbye picnicu, kuigi ma ilmselt ikka näen neid veel. ma ei tea....ei ole goodbye.
Tuesday, May 25, 2010
como esa vela que se prende y me rescata de la oscuridad
kõige popim laul pidudel hetkel!!! ja me kõik hõiskame seda kogu aeg ja ümiseme seda laulu!! :) Praegu ka kuulasin viis korda järjest seda :P
see nädal on ülifun olnud. teisipäeval kui koju jõudsin, tiksusingi siin, sest olin nii väsinud, nii et läksin kell 11 juba magama ja magasingi mõnusalt 12 tundi. Mmmmmm :)
Kolmapäeva õhtul sain Ieva, Petra ja Olaga kokku ja läksime parki botelloni pidama. Minu lemmikud tüdrukud!!! Kõige chillim chill on nendega õhtu otsa arutada ja sangriat nautida ja siis 12 ajal läksime ka laocoontesse, oma päevaste riiete ja plätudega, kus ei olnud eriti kedagi, aga meil oli ikka lõbus. Siis mingi hetk läksime Petra poole, võtsime kaasa ka Patrycjad, tulid ära ka rummikoksid, mängisime unot ja kui rumm otsa sai, käisin meie kodus meie alksivarusid ründamas (selles mõttes on hea enda juures alati botelloni pidada, sest midagi jääb alati inimestest maha), leidsin kaks poolikut pudelit viskit ja siis lahendasime seda ja Petra tegi meile imehead pastat ja hommikul pärast viit vajusin magama. No nii vahvad on need õhtud siin.
Neljapäeva õhtul läksime Ievaga kahekesi botellonile. Teised olid enamik läinud ühe itaalia tüdruku sünnipäevale, aga kuna meie teda eriti ei tunne, siis me ei läinud. Igatahes, siin on selline spets välibotelloni koht, mille nimi on INEM ja siis olime seal alaealiste hispaanlastega, jõime oma vaese tudengi sangriat, sest don simoni chinodes ei olnud, nii et tegime punasest veinist ja fantast sangriat endale, ja see oli väga hea. Lucille küll pärast nägi meid seda joomas ja tema arvates ei olnud see värv just eriti appetizing, nii et ta keeldus seda proovimast, kuigi me talle kinnitasime, et see on jube hea. Ja siis jalutasime Compaysse, kus saime ka kõigi teistega kokku ja fun fun fun poole viieni (compay pannakse neljapäeviti juba pool viis kinni) ja siis koju ära, koos väga borrachode Antonio ja Luisiga.
hello chubby cheeks.
Eile päeval vedasime Petra ja Ievaga ennast oma koobastest välja plaaniga minna parki päikest võtma. Jah, see õnnestus küll väga. NOT. Kümme minutit olime päikese käes, siis hakkas ikka jube palav, nii et peitsime ennast varju ära. Aga siiski siiski. Mõnus suvi.
läksime ievaga eile mercadona ringile ja sealt üle tee on avatud uus chinos ja siis nohikud nagu me oleme, avastasime ka kirjavea.
ja selle pildi näppasin vickylt, tema ja ekin on mulle nii armsateks saanud, minu kreeka ja minu türgi.
Heiheiheihei. Õudne pingutus on see kirjutama hakkamine. Laiskuse uss on sees. Praegu ka
käisin selle asemel, et kirjutada, Petrita ja Ievaga pargis päikest nautimas. Ja see ei ole ju patt. Patt on hoopis sellise ilmaga toas passida. Ja tavaliselt ma magangi päeva maha ju lihtsalt. Aga täna võtsime ennast kokku ja läksime õue. Aga sellest kõigest kirjutan pärast oma imeliste Lissaboni seikluste kirjapanekut.
Lissabon. Esiteks, ilmselt enamik teist ei tea, aga Lissabon on pikka aega olnud üks neist kohtadest, kus ma olen tahtnud ära käia, minu nö favourite place on earth without having ever been there. Selle põhjuseks oli ilmselt muidugi see, et mul on seal ju ka sõber. David nimelt. Ja David abiellus Olesjaga ja nüüd nad elavad nunnult mõlemad Lissabonis. Või noh sealt üle jõe. Ja siis aprillis hakkasin uurima vaikselt, maad kuulama, kasnad oleksid nõus mind hõustima. Sest alati oleme rääkinud, et nii äge oleks, kui saaks külas käia Davidil, aga kunagi pole actually selleni jõudnud ja nüüd kui ma siin nii lähedal olen, oleks ikka väga kuritegu olnud mitte neid külastada. Igatahes, David ja Olesja olid nõus hõustima ja Kate, minu inglise sõbrants, tuli kambajõmmiks kaasa.
Laupäeva hommikul kell 11 startisime siit Ciudad Realist bussiga Madridi poole. Mina olin hommikul kella neljani kuskil Lucia Morale (the crazy clapping lady as she is known among all the erasmus people here, even those who have never had a class with her) esseed võlunud, sest tähtaeg oli see kolmapäev ja ma ei tahtnud riskida sellega, et ma äkki tuhapilve pärast Lissaboni vangi jään ja ei saagi esseed esitada. Niisiis, und ei kogunenud palju, sest pidin kell 9 juba ärkama, et pakkida, sest selleni ei olnud ma ka enne jõudnud. Eeeeniveis, basicsid kohvrisse ja bussi peale. Buss loksus la mancha külade vahel jälle ja umbes kolm tundi hiljem olime Madridis, kus seiklesime metrooga lennujaama (tegelt mitte nii väga, sest Kate on madridi metroo spets) ja jõudsimegi umbes täpselt boardingu ajaks sinna. Ja vending machine sõi seal Kate'i raha ära ja ei andnudki talle kokat. Mis iganes. Lend oli väga uneventful ja mõnusalt lühike, alla tunni või nii.
Kui jõudsime Lissaboni, ootasid meid väravas Olesja ja Reet. Jaaa, Reet oli ka Davidil ja Olesjal külas ja nii vahva oli neid näha. Ja David tiirutas samal ajal lennujaama ees autoga, sest peatuda seal ei lubatud. No niiiii äge, peale ma ei tea peaaegu nelja aastat oli üliäge näha neid.
Nad viisid meid kohe läbi linna ekskursioonile ja otse saiakesi sööma. PASTEIS!!! No ma ütlen, te ei kujuta ette, kui head need olid. Heaven in your mouth, kui klišeena see ka ei kõla. Aga tegelt ka. Siis jalutasime Tajo jõe ääres, seal oli nii ilus, sealt oli Jeeeeesust näha ja puha. Ja millegi pärast läks mingi hetk jutt sellele, kuidas Portugalis süüakse väga palju tigusid. Ja David tõi jutuks sellise asja nagu teovõileib, mis meie meelest oli jube naljakas. Ja muudkui jalutasime ja jutustasime ja siis läksime sööma, toit oli imeline, seltskond veel parem ja niimoodi see õhtu tiksus. Läksime lõpuks ka Davidi ja Olesja korterisse, mis asub lissabonist endast üle jõe. Samal jõe poolel, kus Jeeeeesus. Hahahaha, ma ei tea, see jeesuse nali on meil siin kogu aeg. Kui keegi aevastab, siis Hispaanias öeldakse selle peale Jesus! ja meie hääldame seda inglisekeelselt ja lihtsalt kõva häälega JESUS!!! ja nüüd lissabonis vaatas igalt poolt see JESUS otsa ja Kate'iga võidu hõiskasime kogu aeg, JESUS JESUS. Jaa, väga spirituaalsed oleme.
Olesja ja David elavad üliarmsas korteris samas naabruskonnas, kus Davidi vanemad, Davidi vend oma naisega ja Davidi vanaema. Neil on kolmetoaline korter, meie Kate'iga magasime elutoas madratsitel, Reet oli hõivanud kontori ja nii edasi. Tollel samal õhtul läksime veel Olesjaga linna peale jalutama ja tõesti, nii kihvt on Lissabon. Jalutasime seal, Hard Rock Cafe's tegime peatuse, siis läksime üles mäe otsa, selle piirkonna nimi on Barrio Alto ja see oli nii kihvt, laupäeva õhtu-öö, selline kiire aeg, palju rahvast seal kitsastel tänavatel. Igatahes, juba tolle esimese õhtuga sain aru, et mulle meeldib see linn. Kohe väga. Selline mõnusalt chill. Ja muidugi eriti chill oli seal olla Olesjaga, kes on ju kõige nunnum ja vahvam ja lõbusam inimene ever. Ja läbi öise tuledes Lissaboni on nii mõnus sõita. Pluss neil mängis auto plaadimängijas kogu aeg Nabil, kes on inimene, keda me tunneme, kes on nii andekas, kelle hääl on lihtsalt nii eriline. Niiii chill.
neid saiakesi oli seal niiiii palju. ja see koht oli ka niii suur, ja nii rahvast täis.
taevas minu suus. ja ainult 90 senti tükk.
david tegi tsikkidest pilti.
katedraal, kuhu kaks suurt maadeavastajat on maetud. david oli väga sillas portugallaste maadeavastustest ja vallutustest ja mingi hetk väitis, et eestigi vaevu pääses nende eest:P they ruled the world. ja siis tuli jutuks väikese riigi sündroom, mille peale david solvus :P
mida ilu.
JESUS ja üks jube pikk sild, mille peal sõidavad autod, aga all on eraldi paltvorm, kus rongid sõidavad.
JESUS!! jube tilluke oli ta.
hard rock cafe lisboa. nii vahva koht, eriti meeldis mulle auto, mis neil laes rippus.
no kas rongijaam saaks enam ilusam olla. kujutage ette, kui meile tartusse vaksali tänavasse midagi sellist kerkiks :P ei läheks vist päris atmosfääriga kokku.
nii nunnud väikesed trammid.
barrio alto väga väga crowded tänavad.
Pühapäeva hommikul oli Olesja nii, et ta tahab meile hommikusööki pakkuda. Ja selline nii kodune oli see hommikusöök, sest tõesti, siin ei teki mul kunagi kodutunnet ja osa sellest süüst lasub just toidul, ma ei vaevu kunagi sööma hommikul. Aga Olesja kattis laua igast tomatite, kurgi, paprika, singi, juustu, rediste!!! ja leivaga!!! See oli küll leedu leib, mis oli saksamaal tehtud ja Lissaboni vene poest ostetud, aga röstitult maitses täitsa hea. Täitsa nagu kodu. See oli lihtsalt niiiiiii mõnus. Istusime seal päikesepaistelises köögis, jutustasime ja nautisime. Niiiii vahva. Ja Kate'ile ka täiega leib meeldis!! Siis hõiskasime rannailma üle ja Olesja sõidutas tüdrukud randa. David oli hommikul vara kuskile Lõuna-Portugali mingit maratoni jooksma läinud. Gaaash, see piirkond, kus rand on (nende kodust umbes kümne minuti autosõidu kaugusel), meenutas mulle nii väga Panama Cityt. ÄGE!!! Ja siis astusime autost välja ja seal oligi ookean!!! Ja sumpasime läbi sooja liiva siis ja leidsime kohe kuhu pikali visata ja niiiiiii mõnus oli seal lihtsalt lamada.
Kella üheks olime kutsutud Davidi vanemate juurde lõunasöögile. Another thing, Portugalis süüakse normaalsetel aegadel. Niimoodi inimese moodi. Et hommikul süüakse, erinevalt hispaaniast. Lõuna on ühe-kahe ajal ja õhtusöök kõige hiljem kell 8 (mis on küll ka hilja, aga not too bad). Läksime siis pickisime Davidi kodust up ja läksimegi Davidi vanemate koju, kus olid Davidi isa, ema, vend, venna naine (kes viie nädala pärast sünnitama hakkab) ja vanaema.
Davidi isa on sellise mehe nagu Nelson Evora treener. Nelson Evora on portugali kolmikhüppaja (on vist, või oli lihtsalt kaugushüppaja), kes tõi Portugalile Pekingist ka kulla koju. Ja lisaks sellele, nagu välja tuleb, hääletati ta eelmisel aastal Portugali kõige seksikamaks meheks. Ja pakkuge, kes tuli pärast teda. Just just, Christiano Ronaldo. Ja David ja Nelson kasvasid üles koos ja mõnda aega, kui David sama alaga tegeles, nad treenisid ka koos. Ja David tegi meile üleval korrusel isa trofeede toas ka tuuri ja seal olid nii nunnud pildid Davidist ja Nelsonist kui nad olid nii umbes kümneaastased. Ja nüüd sellel pühapäeval ehk siis ülehomme lähevad nad terve perega Portugali aastaauhindade jagamisele, kus jagatakse samal tseremoonial nii muusika, filmi, kui ka spordi auhindu. Ja Nelson kandideerib parima sportlase kategoorias ja Davidi isa parima treeneri kategoorias. Ja Davidi vanaema pidi Nelsoni deit olema :P
nelson ja davidi isa. niisama guugeldasin ja leidsin selle pildi.
Igatahes, lõuna oli ideaalne. Kodune toit, Davidi vanemaid oli nii vahva näha üle nii mitme aasta, endiselt sama soojad ja toredad inimesed, nagu ma neid mäletasin. Kate oli pidevalt nii shokeeritud, et kui soojad ja head ühed inimesed olla saavad. David tegi meile üle maja ekskursiooni, käisime ka tema vanas toas, kus oli seina peal suur pilt DDT-st. Kes teab, mis on DDT, see teab, kes ei tea, see ei tea. No nii vahva.
Pärast läksime randa jälle, kus esialgu oli küll mõnus, aga pärast kiskus jõle tuuliseks ära. Aga siis võtsin ennast ikka kokku ja käisin ka ookeanis ujumas ära. Niiiii mõnusad lained. Vesi oli küll külm, aga mitte külmem kui eesti varasuvine merevesi. Aga jaaa, tuul möllas täiega, liiv hiilis ikka igale poole, küll kõrva, küll silma, küll varba vahele.
Õhtul tulid Davidi vanemad külla, sõime superhead grillkana riisiga ja hapukoore tomati ja kurgi salatiga ja kõrvale näksisime chorizot ja juustu, mis me hispaaniast kaasa olime toonud ja saia (portugali sai, mmmmm) hispaania pasteediga. Ja pärast veel kamba peale üks suur milka shokolaad pähklitega, tee, puuviljad ja niimoodi me seal istusime tundide kaupa, Davidi isa rääkis meile portugali keeles anekdoote, David tõlkis meile, mina ja Kate olime pidevalt juhtmed sõlmes, sest ei saanud naljadele pihta ja neil oli jube naljakas :P ja nad rääkisid meile oma seiklustest ja jällegi, kas elu saab paremaks minna. Mõnus seltskond, hea toit ja hea tuju :) Ma ütlen, hea toit teeb inimesed rõõmsamaks.
Pühapäeva õhtul me vaatasime ka American idolit (nad näitavad portugalis praegu seda hooaega, mis usas nüüd lõppema hakkab, aga alles auditioneid, mida ma mäletan, ma kunagi juba vaatasin) ja silma jäi meile selline kutt nagu Cornelius Edwards :P
Ja veel Portugali So You Think You Can Dance aka Achas que Sabes Dancar , tantsu junkied nagu David ja Olesja on, siis nad teadsid ka sealt saatest mõnda inimest, olid neid kuskil klubis battle'itel näinud. Ja Olesja ise ka tantsib ühes hip-hopi rühmas ja nii äge, et ta ikka veel tantsib. Igatahes mõnuuuus õhtu. Pühapäeva õhtul ütlesime ka Reedale aidaa, sest ta läks Leetu tagasi.
Hakkasin siis magama minema oma madratsi peale ja enne olime ka näinud, et kass (nende hull kass Musja) oli minu madratsi ja minu asjade sees püherdanud jube aktiivselt. Aga hakkan siis pikali heitma, ja tunnen, et kuidagi märg on. Mõtlen hetke ja siis jõudis kohale, iuuuuuuuuuuuu. Ja Kate'i arvates reageerisin ma jube rahulikult ja sellepärast ta mõnitas mind ja naeris mu üle terve ülejäänud aja, sest ma ütlesin jube rahulikult: I think the cat pee'd in my bed. Ja siis panin tule ka põlema ja kontrollisime damage'i üle. Oi oi. Kohe palju oli seda :D Siis kaebasime Olesjale, mis juhtus, Olesja, haldjast ristiema nagu ta on, võlus mulle välja uue voodipesu ja maandusin siis diivani peal, kus oli ka väga hea. Aga jaa, Musja, paha kass.
meie tuba aka davidi ja olesja elutuba.
the happy couple. neil oli nii palju pulmapilte jne seinte peal, nii vahva.
kõik on jõle excited randa mineku üle. aga rohkem ikka toidu pärast.
kas enam ideaalsemaks saab hommikusöök minna? + kibuvitsa tee :)
oo ookean!!!
Vasakult Olesja, Davidi onu, Reet, David, Davidi ema, Kate, Davidi vennanaine, mina, Davidi vend ja Davidi vanaema on julmalt pildilt ära lõigatud. Davidi isa tegi pilti.
friigilt suured sidrunid, mida ma õhtul oma tee sees nautisin.
oi tuuline ookean.
Esmaspäeva hommikul läksid nii David kui Olesja tööle (Olesja on õpetaja ja David tegeleb ehitusjärelvalvega vms ) ja mina ja Kate suundusime Sintrasse. Enne Lissaboni minekut pidasin nõu teistega, kes olid seal käinud ja nii Ieva kui Ekin, kes mõlemad hiljuti seal käisid, ütlesid, et you HAVE TO go to Sintra!!! Võtsime siis suuna rongijaama, kus tahtsime rongi oodates õues maas päikese käes istuda, aga kust meid kohe ära aeti ja tuli välja, et me olime täitsa valel pool. Läksime siis teisele poole ja ootasime seal pingi peal varjus oma rongi. Ja siis pidime linnas vahetama ka rongi. Ja seal ühed ameerika tüdrukud, kes olid piletijärjekorras meie taga, kommenteerisid suht kõva häälega Kate'i kingi. Nad ei öelnud midagi halba, arutasid, et täitsa kenad kingad on, aga see on lihtsalt nii naljakas. Ma olen nii harjunud, et Ciudad Realis on inglise keel a secret language, aga linnas nagu Lissabon ei saa seda küll loota. Või äkki nad ei lootnudki. Ah ma ka ei tea. Läksime siis Sintra rongi peale, kust me pidime ka veel ühe korra maha minema, et teise rongi peale minna, kui jõudsimegi Sintrasse!! Ja tõepoolest, see linn on nagu paradiis. Need KÕRGED puud, väikesed nunnud majad, kitsad tänavad, hea toit, head saiakesed, mõnus ilm. Jalutasime niisama, siis sõime lõunat, siis chillisime päikese käes ja niimoodi kulgesimegi.
Umbes pärast viit läksime Lissaboni tagasi, kus pidime välja mõtlema plaani, kuidas sealt rongijaamast, kuhuni meil pilet oli ostetud, kesklinna saada. Mis seal ikka, tallatakso ei vea kunagi alt. Võtsimegi ette selle umbes pooleteise tunnise jalutuskäigu kesklinna, mis oli seda igati väärt. Nägime linna ka valgel ajal, ja no ikka nii ilus linn on. Siis sõitsime metrooga oma rongijaama tagasi, kust sõitsime koju. Kodus ootasid meid armsad David ja Olesja, kellega me veel mitu tundi niisama juttu ajasime. Good times. David tegi ettepaneku, et me võiks hommikul koos hommikust süüa enne, kui ta tööle läheb.
Õhtul meil veel und ei tulnud, Kate naeris endiselt eelmise õhtu kassiõnnetuse üle ja ma ei mäleta, igasuguseid nalju sai seal. Slumber party missugune.
kate piilub ilmselt meie lemmik prostituuti. nimelt meie juures chillis pidevalt üks korralikult riides ja ilusa soenguga umbes 17-aastane kutt, kes Kate'i arvates pidi kindlasti prostituut olema. Kate ja tema vandenõu teooriad. Hiljem oli rongi peal ka üks vanem mees who apparently looked like he wanted to murder us. Oi nalja.
kui lähete Sintrasse, otsige see koht üles ja sööge kõhud saiakesi täis.
Hommikul oli meil kell 8 hommikusöök. Olesja otsis külmkapist välja SPROTID!!! :D Jaa, kodus ma ka eriti ei vaimustu neist, aga kui oled ikka kodust nii kaugel ja tuuakse kätte midagi sellist, siis tuleb võimalus ära kasutada. Meie Olesjaga nautisime oma sprotisaiu ja Kate põrnitses meid imelikult ("they still have their tails on") ja nii edasi. Siis oligi aeg Davidiga hüvasti jätta. Kurb, aga nüüd ma tean, et tegelikult võin ma neile iga kell külla minna, sest nad on lihtsalt nii külalislahked ja vahvad. Ma mäletan, kunagi aastaid tagasi, kuidas me temast lahkudes nutsime ja mitu päeva tühjust tundsime. Aga nüüd...kohe tunnen, kui palju ma kasvanud olen nendest aegadest peale. Ma tean, et me ei ole üldse kaugel üksteisest. :)
Olesja, armsus, viis meid veel paariks tunniks randa, kus tervitasime päikest ja lihtsalt nii hea oli ookeani silmitseda ja mõelda, et elu on ikka nii ilus ja elamist väärt. Sellised hetked tuletavad meelde, kui vedanud mul on ja kui ilus maailm ikka on.
MUSJA!!!
Siis kiirelt dushi alla ja lennujaama. Olesja, kui hea saab üks inimene olla. Temas on lihtsalt nii palju headust ja hellust, et....Davidil on temaga nii vedanud.
Lennujaamas tegid turvakontrolli kutid pommide üle nalja, värava juures oli pingi all kahtlane kilekott, mille üle me nalja tegime, minu selja taga arutasid ühed austraalia tüdrukud ameerika vanapaariga oma reisi euroopas ja kuidas nad ka eestis käisid ja pisut veel ootamist ja siis lendasimegi kodu poole, Hispaaniasse.
Kokkuvõtted. Kas enam paremaks ja chillimaks saaks minna üks reis. Esiteks seltskond. Ma olen nii õnnelik, et ma just Kate'iga sinna läksin. Teist nii head ja toredat tüdrukut annab otsida ja ma tean, et tema appreciate'is Davidi ja Olesja ja nende pere külalislahkust rohkem, kui paljud teised inimesed tema asemel oleks seda teinud. Ja lihtsalt, Kate'iga saab alati nalja. Sain pidevalt inglise keele koha peal targemaks :P
Ma sain eesti keelt rääkida!!!! Pidevalt kui Olesja või Reedaga rääkisin, kuulsin ise neid sõnu, mis mu suust tulid ja see ei olnud üldse loomulik, nii imelik. Ja ma rääkisin Kate'ile, et nii imelik on, kui ma olen kaua aega sellest keelekeskkonnast eemal olnud ja enam ei oota, et minuga räägitaks eesti keeles, siis ma ei tunne enam eesti keelt kohe ära. Mu aju ootab, et ta kuuleb inglise keelt, nii et eesti keel tundub sama võõras kui iga teine võõrkeel. Aga siis programmeerin ennast mõne sekundiga ümber ja saan ikka aru. Aga võtab kauem, kui peaks.
See on nii vahva, kui kokku see pere hoiab. Nad söövad igal pühapäeval koos, nad elavad nii lähestikku, ma nägin, kui lähedane Davidi fantastiline ema on oma minijatega. Nad on ikka nii vahvad. Davidi vanaema käib nende juures nende riideid triikimas ja esmaspäeva hommikul ta oli seal, kui meie ärkasime, ja kuigi mina ei saa temast aru ja tema ei saa minust aru, oli ta ikkagi nii armas, naeratas ja tundus lihtsalt selline soe ja tore.
Portugali keel on nii erinev hispaania keelest. No niii teistmoodi. On palju sõnu, mis on samad või sarnased, aga kui ikka kuulata portugali keelt, siis saab aru, et need keeled on nii erinevad. Davidi ema rääkis, et enamik portugallasi saab hispaania keelest ideaalselt aru, aga vastupidi, not so much. Ja inglise keele tase on portugalis ikka hoopis kõrgem. Seda kindlasti ka selle pärast, et ei kinos ega telekas ei loeta mitte millelegi portugali keeles peale. Erinevalt teate küll mis riigist. No samas ju tegelikult Saksamaal loetakse ka peale kõigele, aga sakslastele tuleb inglise keel suht loomulikult. Samas inglise keel ja saksa keel on ikka suht sarnased, if you think about it.
ja põhiliselt oli meil ju toidureis. nii palju head toitu. ma sõin portugalis kolme päevaga rohkem head (suurepärast) toitu, kui hispaanias viimase nelja kuu jooksul kokku. oh well, eks see on mu enda süü ka, et ma hispaania kööki ei ole vaevunud rohkem tundma õppida. aga tõesti, kõik see toit seal oli nii hea. davidi ja olesja juurde tasub juba kas või sellepärast minna, et nad teid davidi vanemate juure sööma viiks. no niiii hea!!!
Mul on nüüd veel üks lemmikkoht maailmas koos minu lemmikute inimestega, kus ma tean, et mind alati lahkelt oodatakse. Musid ja armastus nende pihta.
(Vabandan, kui see postitus väga cheesylt ülipositiivne tuli ja kui liiga palju ülivõrdeid kasutasin. Ma ei oska teistmoodi oma vaimustust jne väljendada lihtsalt. ja jällegi, enamik on teist ilmselt neid pilte fb-s juba näinud ;))
