despedida.

kirjutan teile nüüd oma viimasest 24-st tunnist linnas, mis alguses ei tundunud mitte midagi erilist, aga millest selle 5+ kuuga sai mu kodu.

Ärkasin juba hommikul 10 ajal, uni läks millegipärast ise ära. passisin siis tühja vaatamata sellele, et tegelikult oleksin pidanud pakkima, aga mis iganes, küll jõuab, oli mu mõte. ieva oli öö küla peal veetnud, nii et olin omaette. kell 12 pidin saama kokku petritaga, et minna ori-sse ja oma paberid välja võtta. seal pidime muidugi väga tüütult järjekorras ootama ja chillima, aga lõpuks, kui olime umbes pool tundi oodanud, saime ka imma jutule ja ta andis lahkelt kõik paberid, mis meil vaja oli ja saime kumbki ka 4,5 ainepunkti rohkem, kui pidime. ehk siis lucia mora oli andnud meile 4,5 ainepunkti asemel 9. jodeeeer, niimoodi käibki hispaanias paberimajandus :D reklaamin teile soojalt uclm-i ülikooli.

siis kohtusime ka ievaga ja suundusime oma lemmikusse ülikooli kohvikusse, kus sõime oma viimased imehead bocadillod koos värske apelsinimahlaga hommikusöögiks ja siis läksime dominika majja basseini äärde chillima. dominika oli seal koos angelo ja giovanniga ja chillisime siis nendega seal. dominika tegi meile basseinis kino, kuni tuli äike ja paduvihm ja passisime niisama katuse all ja ootasime, et vihm üle läheks.

siis läksime ievaga kahekesi viimasele mercadona ringile ja hankisime materjale õhtuks, et veel üks korralik küpsisetort valmistada. läksime siis koju ja tegimegi ühe korraliku tordi ja panime ta külmkappi ära.

siis saime petritaga kokku, et teha veel viimane chinode ring, et osta võimalikult palju võimalikult ebavajalikke asju ja siis veel bershka ja h&m, sest 1. juulil hakkasid ju allahindlused, nii et odavat kaupa oli palju. aga siis hakkas minul juba väike paanika, et nii vähe on aega, aga ma ei olnud veel pakkinud ega koristanud ega midagi. aga eniveis, läksime siis kiirelt ievaga koju, käisime kumbki duži all ja oligi aeg minna luisi ja petra poole meie kahe despedida ehk hüvastijätupeole, kuhu ma armsasti ise hiljaks jäin, nii et laura ja sara olid näiteks kohal juba. luis tegi meile tortilla de patatast, mis oli kusjuures väga hea ja siis sõime veel niisama võikusid ja viimane don simon ja palju shandyt, aga ikkkkkkagi ei tulnud peotuju. jätsin laura ja saraga pisarates hüvasti, ja lubasin, et tulen nende pärast ciudad reali tagasi. :(

taevalik tortilla de patatas ja armas luis.

mingi hetk liikusime trastesse, kuhu olin lubanud minna, et migueli näha, kes seal töötab, nii et ta ei saanud mu despedidale tulla. kuna kõht oli shandyst ja sangriast veel punnis, lükkasin ka tema pakutud shoti ja sangria tagasi. mängisime petra, luisi ja danijeliga fusballi ja ieva joodik nagu ta on, jõi üksi. tema pidi ka ju kuidagi kurbust uputama. mina ei lasknud endale kurbust lihtsalt ligi. ei tohtinud, muidu oleks olnud võimatu ju üldse rääkidagi inimestega. ja petra, kes oli natukene tõbine, oli üleüldse kehvas tujus ja kuna ainult minu pärast me olimegi trastes, siis ta tahtis lõpuks ikkagi sealt edasi liikuda ja just siis kui olin migueliga kokku leppinud, et pärast, kui ta töölt vabaks saab, näeme veel ja talt musi saanud, siis pani ta käima bob marley 3 little birdsi, mida ta ka esmaspäeva õhtul minu lohutuseks mulle lasi. traste on hevibaar. ja just kui õue olime astumas, kuulen seda meloodiat ja....no see tähendas nii palju. nautisin seda rohkem, kui sõnad saavad väljendada ja need sõnad läksid nagu rusikas silmaauku. miguelito teenis selle eest umbes kümme musi ja kaheksa kallistust, aga siis sain aru, et teised tahtsid lahkuda, nii et võtsime suuna compayle.

te ei kujuta ette, kui veider oli viimast korda selles suunas kõndida. kui sinna ette jõudsime, saime aru, et kuidagi imelik on, sest giovanni, kes tavaliselt seal muusikat mängib, chillis hoopis õues ja tegi suitsu ja meie küsimuse peale, et kas sees rahvast ka on, tuli üks väga pikk nägu. läksime siis sisse, kus nägime umbes 5-t erasmuslast ja muusika oli täiesti ladinamuusika, nii et jube nõme oli seal niisama passida. dominga rääkis, et kuna erasmuslasi ei olnud piisavalt palju, pidi mängima selline muusika, mis meeldib hispaanlastele, sest muidu läheks kõik hispaanlased sealt ära. nii kurb. ja kui giovanni oma läpaka viimast korda kotti ära pani, saime aru, et ongi fin. ja siis jätsin hüvasti ühega oma lemmiktobudest, ehk siis victoriga. vot see oli raske. ei taha mõelda sellele, kui palju neid sinna maha jäi. aga erasmuslased ei anna niisama lihtsalt alla, nii et läksime hoopis momausse edasi, kus oli täitsa meie muusika, ja tantsisime, keeldusime muremõtteid ligi laskmast. aga siis me enam erti ei viitsinud ka rokkida, petra ja luis suundusid koju ja mina jätsin hüvasti dominga (kes mulle musi andes mu näole väga hoogsalt lähenedes mulle põsele väikese sinika tekitas), lisa, maria ja giovanniga. need kallistused ja musid. os quiero. y os echo de menos!!

giovanni ja compay. fin.

juli ja vincent, meie päikesekiir.

dominga!!!!!

lootsime ievaga maanduda oma lemmikbaaris alive'is, aga see oli suhteliselt kinni juba, nii et pärast tasuta karamelliviina shotte saatis baarmen, kes ei olnud ükski meie tavalistest väga väga sõbralikest baarmenidest, meid kuu peale.

aga siis mõtlesime, et ehk on meie teine lemmik baar koos minu lemmik baarmeniga veel lahti, nii et läksimegi trastesse ja seal oli pidu veel täies hoos. istusime siis baarileti äärde, nautisime muusikat ja miguel tegi mulle maailma kõige parema calimocho ja ajasime ievaga juttu ja miguel liitus meiega iga natukese aja tagant. paremat lõppu ma oma erasmusele soovida ei saanud, kui välja arvata see, et mingitele suvakatele manchegodele pidin ikka ennast õigustama, et miks ma räägin inglise keeles, mitte nende keeles. õnneks olid olemas inimesed, kes minu kaitseks välja astusid ja esimest korda suutsin end ka natukene ise kaitsta, nii et kõik oli okei. chillisime ja sõna otseses mõttes tõesti nautisime kuni lõpuni välja. sest selline chill ongi erasmus. eriti erasmus cr-is. miguel ja teine baarmen peksid ülejäänud rahva välja, miguel valmistas mulle viimase on the house despedida calimocho ja läksime tema ja ievaga õue moonbathe'ima. kui ideaalne oli see. istusime pingi peal ja lihtsalt rääkisime umbes tunnikese. siis aga oli kell juba seitsme ligi ja mind piinas mõte, et ma pean pakkima hakkama varsti, sest kell 11 läks minul ja petrital juba buss. niisiis, miguelitole aidaa pakaa lubadusega, et tulen neid vaatama ja suundusime chocolateriasse, kus põrkasime kokku juli ja christina ja mingite argentina vendadega, et süüa viimased churrod con chocolate. maitses endiselt sama rõvedalt nagu mäletasin :D

ideaalne despedida. mi amor.

ma mäletan, kuidas üks minu esimesi õhtuid cr-is möödus osaliselt trastes, kuhu laura, maria ja sara meid viisid ja too õhtu oli migueli esimene õhtu tööl. we have come a long way. ja mina olen enda peale nii pahane, et ma temaga rohkem aega koos ei veetnud. tahan veel. selline armsus poeb südamesse lihtsalt. leidsin inimese, kellega vastastikku saab ikka täiega mõnitada teineteist. super!!! näiteks on tal trastes töötades jalas norrast ostetud talvesaapad, mis minult lihtsalt suure naeru kaasa tõi :D appi, kuidas ma teda igatsen!!!

aga siis koju, ieva diivani peale magama ja mina pakkimist edasi lükkama. aga FAIN, hakkasin siis pihta ja jõudsingi umbes täpselt kella kümneks valmis, kui pidimegi lahkuma. olin juliga juba hüvasti jätnud, aga danijel oli mulle kirja jätnud, et ärataksin ta, enne kui ära lähen. väga awww tema kohta, ütleks ma. isegi kahju oli sealt korterist ära tulla. sest nagu ma viimased nädalad kordasin, as much as i hated it, i loved it double as much.

ievaga jalutasime täielikus vaikuses bussijaama, sest ma tean, et kui me oleks sõnagi öelnud, ei oleks pisaratel lõppu olnud. jodeeeeeeeeeer.

jõudsime siis bussijaama, kus petra ja luis juba ootasid. ostsime piletid, naersime natukene selle üle, kui suur oli petra pagas ja kui väike minu oma ja siis juba hakkaski bussijuht närvitsema, et me juba bussi peale läheks. jodeeeer. kuna mina olin vist endiselt pisut tipsy ja üleväsinud, olin ma natukene liiga lõbusas tujus ja ei mõistnud, et ma lähengi ära. teised kolm nutsid võidu, aga minul lihtsalt ei tulnud mitte midagi välja. kui jõudsime bussi, siis pidime veel 10 minutit nende kurbasid nägusid vaatama, aga mina ei saanud ikka aru, et ma lähengi nende juurest nüüd ära. et ma ei näe neid samal õhtul, või homme või ülehomme. ausõna ei olnud üldse sellist tunnetki. aga kui nägin, millises seisus oli mu armas petrita mu kõrval, mõjus see ka mulle, nii et pillisime seal bussis siis kahekesi korralikult. väga hea oli, et me seal koos olime, ma ei tea, mis ma ilma temata oleks teinud. õnneks olime mõlemad vähemalt 24 tundi magamata olnud, nii et vajusime üsna varsti magama juba.

idioot, miks sa ei nuta?

kullast kallimad.

aga hasta luego mi casa.

mis corazons.

besos. who am i supposed to give all these besos to now, they have to come out somehow!!!

venga, hasta proxima vez!!!

ja siiis....

sürr teisipäev.

teisipäeva päeval ei teinud me ilmselt jällegi mitte midagi asjalikku, nagu nüüd kujunes, kuna kuumus ei lase lihtsalt teha midagi.

aga ÕHTUL!!! õhtul läksime Ievaga esimest korda teistega koos jalgplli vaatama. laocoontes toimus vaatamine ja muidugi oli baar täis puna-kollaseid inimesi, kes oli väga erutunud, sest mängisid ju espana y portugal. esiteks me kahekesi muidugi hilinesime, aga meie nunnud olid meile õnneks kohti hoidnud!! eriti naljakas oli muidugi see, kuidas hispaanlased christiano ronaldot mõnitasid (no oli ka põhjust) ja see, kuidas meie ievaga otsisime nunnut hispaanlast hispaania koondisest, kellele pöialt hoida. no ei olnud eriti säravat kedagi seal. kui siis torres või villa muidugi, kes on lihtsalt äge. ja ootasime ootasime, teised ohkisid ja hõiskasid iga hetk, meie chillisime niisama, kuni lõpuks tuli ka värav, mille peale kõik üksteist lihtsalt kallistasid ja nutsid. kui äge!!!!

mäng läbi ja kuna oli bine viimane õhtu, siis minu jutt kojuminekust laideti kohe maha ja suundusime plaza mayorile tapadesse ja siis suundusid ka kõik teised cr-i inimesed sinna samasse ja hakkas suur rõõmupidu. mõnus.

aga mingi hetk läksime meie isla de cubasse, kus sõime patatas bravasid ja mõtlesime, et mis nüüd edasi saab. tegelikult ootasime ka antoniot, kes oli lubanud meiega mingi hetk liituda, aga kuna ta oli hommikul kell 11 jooma hakanud ja kuna me teame antoniot, siis me ka teame, et ta kaldub pahatihti kursilt kõrvale, nii et ootasime teda nii umbes tunni. lõpuks ta jõudis ka meie sekka ja hakkas midagi udutama, et kui me olime teda eelneval nädalal näinud, olime me lubanud talle, et pidutseme temaga teisipäeval täiega. samas oli tema lubanud, et alates teisipäevast on tema vaba meiega ükskõik kuna aega veetma. aga nüüd ta hakkas seletama, et ta peab kolmapäeval ära koju albacetesse minema ja et tal on ainult see üks õhtu. jodeeeeeeeer.

läksime istusime natukene mänguväljakul, kui antonio tuli jutuga, et lähme criptasse!!!! meie olime nii, et fuck you, päris tulemegi sinuga sinna. aga läks küsis binelt, kes oli kohe nõus, vamos a cripta!!!!!!!!! luis vahepeal kogu aeg rääkis, et ta peab ikka koju õppima minema ja et ta ikka ei tea....ja meie ülejäänud olime sama jutuga, aga kuidas sa ütled binele, et me nüüd sinu viimasel õhtul lähme koju ära. et siis pikema jututa olimegi teel criptasse, kus lisaks antonio kümnele sõbrale olid ka sara, pussy, miguel ja üks nende sõbranna. parkisime siis pigem oma sõprade lauda ja tellisime endale kaks pudelit calimochot. ja minu kuldsed sõnad olid, et mängime, aga ainult kaks pudelit, mitte rohkem!!!! ja nii ta siis läks...tuli natukene rohkem.. migueli ja saraga kolmekesi piinasime üksteist. st nemad piinasid mind ja mina neid. no mina üksi ju ei jõua kõiki, nii et lõpuks olin mina kõige rohkem piinatud :D aga õnneks väga käest ära ei läinud. antonio pendeldas oma sõprade ja meie laudade vahel ja temal läks küll käest ära. selle mehe alkoholi taluvus on lihtsalt midagi omaette maailmast, ma pole midagi sellist kunagi varem näinud. igatahes, ülifun ja ma olen nii õnnelik, et veel viimast korda sinna jõudsin ja just selle seltskonnaga, os quiero. kuidagi kahtlaselt kõlab, et ma olen õnnelik, et ma sinna veel sain minna :P sest see koht on ju jube. aga sellega seostuvad nii paljud mälestused, mis on hindamatud.

igatahes, seal olime sulgemiseni. ja siis suundusime travelingi, kus chillisime ka kaua, meil oli nii fun. minu lemmikhetk oli kui nunnud luis ja bine üritasid OK Go videosid järele teha, kujutage ette ekraanil on Here it Goes Again ja nemad seda imiteerimas, see oli lihtsalt midagi nii preciousit, et nooo awwwwwww :D

mingi hetk võtsime suuna antonio korterisse, kust avastasime maailma kõige ideaalsema terrassi, kus kuud võtta (moonbathing, our most favourite pass-time), nii et võtsime endale padjad pea alla ja lihtsalt passisime taevast. nii chill. ja just nendega: antonio, bine, ieva ja luis. kui mõnus. mingi hetk vajusid antonio ja ieva sinna samasse terrassile magama, mina bine ja luis vajusime antonio voodisse, mida maast lahutasid ainult õllepurgid (jaaa, voodijalgade asemel olid tal õllepurgid:D) ja uni tuli hea. KUNI kuskil kella üheksa ajal hommikul helises Bine telefon, talle helistasid ta isa ja vend, kes olid talle hispaaniasse autoga järele tulnud, et temaga koos natukene reisida ja nad olid teda parajasti tema korteri juures ootamas:D ja siis hakkas binel paanika, ta tuiskas niimoodi korterist välja, et ei jätnud meiega hüvastigi. mina ja luis ärkasime ka selle peale ja ajasime ieva ka üles, ning läksime ka koju ära. üritasime antoniot ka torkida, aga too ainult naeratas selle peale :D

eniveis, läksime koju korraks ievaga, aga mul oli vaja pangakonto kinni panna jne, nii et võtsin ieva uuesti kaasa varsti ja läksime uuesti õue. danijel oli vahepeal ärganud ja uut päeva alustanud, aga minul veel eelmine päev kestis :D käisime siis pangas ära ja siis läksime ostsime mercadonast hunniku tomateid ja pitsa ja läksime tagasi antonio juurde, et temaga korralikult hommikust süüa ja hüvasti jätta. antonio oli umbes tund pärast meie lahkumist terrassil suure päikesekuumuse peale üles ärganud ja väga segaduses olnud ja mõtles, et: there WERE other people here with me weren't there? :D armas antonio!!! ja siis ta avastas, et wtf, hispaania võitis eile v? hahahaha, see oli ka suures peomeeleolus ununenud :D

sõime siis tema ideaalsel terrassil hommikust, aga siis oli meil aeg koju ära minna ja antoniole nägemist öelda. igatsen sind juba praegu!!!

minu ja luisi legendaarsete piltide seeria. kui ägedad oleme me. kõigepealt kurb.

siis üritas luis mul silma välja torgata selle eest, et me ära pidin minema.

ja mina: mine ole seal oma lipu sees omaette.

minu miguelito, kes haaahaaa pidi jooma palju calimochot.

ja oleme taas nukrad.

miguel: drink drink drink!!!

chicas: scooooore!!!

purjus sõbrannat peab ikka vahepeal tassima.

here it goes again!!!

tekiiiiila. ja pärast meie kõige lemmikum karamelli viin.

nunnud.

parimad.

moooonbathing. antonio juba tudub.

eino tõesti, milleks padi, antonio. you imbecil.

see pilt on täpselt selline, et ieva oleks nagu: jodeeeeeeer, what have I done? :D

desayunar!!!

kõige chillim chill.

mina küsiks, et mida teevad siin luis ja bine. aga kõik on nii chillilt omas mullis. viimane cripta. ja idee poolest me mängisime ka samal ajal :D

tollel päeval kolis ieva meie korterisse, kuna tal sai enda korteri leping läbi, nii et ta oli natukene kodutu. tegime siis diili, et ta kolib meie juurde ja kui mina ära lähen, võtab ta minu toa, sest ta jäi umbes nädala võrra kauemaks, kui mina. niisiis pool päeva üritasin alustada pakkimist ja koristamist, aga kohe üldse ei viitsinud.

mingi hetk läksime ievaga teteriasse veel viimast korda ja siis laocoontesse erasmuse despedida peole, kus meid oli niiiiiiiiiiiii vähe, aga kus sai tasuta õlut iga kord, kui mängis euroopa hümn, mida mängiti täitsa palju. aga peotuju ei olnud ehk siis tiksusime suhteliselt varakult aka kella kahe ajal koju ära.

minu tšehhhhh!!

minu leedulanna!! :)

bits and pieces.

minu dime dime, mis on mind terve selle nädala kummitanud. ai kuidas ma hakkan igatsema seda, et mind igal pool selline muusika ümbritseb.

päeval kella kahe ajal bulgaaria chupito hinge alla ja viimane nädal võis alata!!

nimelt eile unelesin veel voodis pidžaamas, kui Juli tuli minu tuppa juttu ajama ja just parajasti, kui tema minu toast lahkus, astusid välisuksest sisse Danijel ja Tijo, kes samal õhtul meie juures oma sünnipäevasid koos pidama pidid. Tijol oli eile sünnipäev, nii et ta oli jube rõõmsas tujus. Niisiis ta arvas, et jube fun on minu tuppa lihtsalt sisse sadada ja minust pilte laksima hakata. Okei, suure sõimu saatel kadus ta mu toast, aga varsti kuulsin ma: Karoliiiiiiiiii, come to the livingroom!!! Läksin, olin natukene sõbralikum ja esinduslikuma välimusega ja soovisin talle ikkagi õnne ja tuligi bulgaaria chupito ära. Juhuuuuuu!! :D

Niimoodi nad siin tiksusid päev otsa ja jõid ja nii väga kui ma seda ei salli, kuidas ta kogu aeg laulab, hakkan ma seda igatsema, et ma enam täiesti lampi seda ei kuule teisest toast. Igatahes, siis käidi pinda, et ma nendega koos õlut jooksin, fain, võtsin oma shandy ja chillisime elutoas, aga ma eriti ei viitsinud sotsialiseeruda.

Õhtul tulid kõik külla, see oli nii vahva, sest külas olid põhiliselt hispaanlased ehk siis kõik minu Laura, Maria, Sara ja Miguel olid kohal. No nunnud. Ülichill oli!!! Lipud läksid küll ka loosi, aga noh...teist moodi ei saa..ma üritan lasta inimestel enne neljapäeva kõik ära kirjutada, et oma lahkumispeol ei peaks sellise jamaga tegelema. Miguel rääkis oma erasmusest Norras ja no see poiss on ihtsalt nii nunnu. Selline sõna otseses mõttes nunnu. Et kui oleks sõnaraamatus pilt selle sõna kõrval, siis oleks pilt temast. Tiksusime niimoodi hommikul kella neljani rahvaga lihtsalt meie juures.

miguelito minu lipule midagi nunnut kirjutamas.

sara, mu armsus, kes on minuga võimeline inglise keeles ainult siis rääkima, kui ta on purjus. aga ta on nii vahva!! te quiero mi amor!!

oi tijo tijo tijo. vähemalt show'd sai eile õhtul täiega.

Muidu...millega olen ma tegelenud sellest ajast, kui ma AAFRIKAst tagasi tulin? Ma ei taha tegelikult mõeldagi sellele. Aga annan ülevaate ikkagi, sest pilte on ka vaja jagada teiega.

Esmaspäeval, kui koju jõudsin, olin niisama kodus ikka vist ja vara vara sai magama mindud vist.

14 tundi hiljem ärkasin ja mis ma tegin? Ei usu et ma midagi väga kasulikku tegin. Õhtul käisid Petrita ja Bine külas ja vaatasime "Shutter Islandit", vot see oli veider film. Tekib tunne, et no keda ma peaksin nüüd uskuma.

Kolmapäeval chillisin ORIs, mõtlesin, et pean oma paberimajandusega tegelema hakkama, aga ei lastud, pean sellel nädalal sinna minema veel. Käisin vist poes ka, aga suuremaks shopinguks raha ei olnud. Õhtul olime kokku leppinud Barbooraga, et teeme pikniku oma Parque de Gassetis. Chillisime siis esialgu niisama kolmekesi mina tema ja petra, aga siis varsti joinisid teised ka, nii et meil oli tore. Mingi hetk tiksusime ühe itaallase poole, kelle juurest meid kedagi peale Ola ei olnud kutsutud, aga just siis, kui sinna kohale jõudsime, oli sinna politsei kutsutud, nii et kõik tulid õue juba. Sat on cars (hopefully for the last time). Niimoodi kutsume me seda, kui me üritame otsustada, mida edasi teha ja siis vajub pidu laiali tavaliselt. Mina ja Petra ja Barboora läksime compaysse, kus olid purjus Maria ja Sara ja me istusime niisama, meie viimane õhtu koos Barbooraga. Ma peaksin lõpetama tema nime niimoodi kirjutamise, aga oh well. Aga suuremat möllu ei tulnud, nii et suht varakult, niimoodi kella nelja ajal, koju ära.

Neljapäeval enamiku päevast ma tiksusin niisama....või noh mingi hetk vist käisin Ievaga lõunal, kus kohtasime ka Antoniot, kes on väga MIA olnud, aga lubas meiega nüüd sellest nädalast liituda, kui tal eksamid läbi saavad. Õhtul läksin Petra ja Barbaraga tapasid sööma, Luis, Danijel, Juli ja Bine joinisid ka...käisime istusime natukene pargis ja siis jätsingi Barbaraga hüvasti. No kuidas??? Mis mõttes??? mhhhhhhh. Te quiero mi amor.

Õhtul vaatasime Petra, Bine ja Vickyga minu juures Vicky Cristina Barcelonat (te oleks pidanud kuulma, kuidas mina ja Petra iga kord lihtsalt ohkasime ja aww ütlesime, kui Javier Bardem ekraanile ilmus), millele järgnes botelloni algus meie juures ja botellon INEMis, juhuuuuuuu!!! Istusime siis seal maas ja chillisime niisama. Mina ja Petra ei ole ennast tagasi jõudmisest peale eriti hästi tundnud, nii et selline suhteliselt blaaaaaaah oli olla. Meie ümber kogunesid enamik erasmuslasi, kes veel alles olid, aga minul oli juba tunne, et ongi läbi. Ja seal hakkasidki minu tolle õhtu waterworksid.....jalutasime Ievaga mingil põhjusel kahekesi Compay poole, kui midagi ma hakkasin seletama, kui loll ma olen, et inimestele ühe korraga ei suuda headaega öelda, nagu ekinile ja buketile ja barbarale ja siis hakkas tulema jälle. Jube vahva on olla Compays niimoodi, et pisarad lihtsalt voolavad ja voolavad. Teised olid minuga terve õhtu hädas, sest lihtsalt ei tahtnud ära lõppeda. Iga kord, kui ma oma kehva enesetunde tõttu maha istusin, hakkasin uuesti nutma ja noh....siis ajasin Ieva ja Petra ka nutma ja no ei olnud just kõige meeldivam Compay that's for sure. You just can't let those thoughts in, that's the trick. Olime lõpuni, ehk siis kella kuueni, aga üldse ei olnud peotunnet. Teised käisid veel hommikul churrosid söömas vist, aga ei....äkki sellel neljapäeval...? peab veel ühed churrod sööma enne minekut.

con patrycja pipka y petrita.

ei nägu üldse ei peta minu tolleõhtust seisu.

mauroooooo, sweetie!! our very own ace ventura.

Reedel ei teinud päeval ilmselt jälle midagi kasulikku. Ma räägin teile, õues on no niiiiiii palav, et õues ei saa olla päeval. Õhtul tiksusin õue, et Ievaga kokku saada ja Luisi ja Petra (nad panid nüüd leivad ühte kappi:P hahahaha, mitte päris selles mõttes, aga Petra elab nüüd lõpuni Luisi juures) juurde minna, aga nägin siinsamas Plaza Espanal pingi peal istumas Angelot, kellega ajasin natukene juttu, kui nägin kaugusest saabumas Olat, Agat ja Patrycjaid, kes, nagu välja tuli, suundusid minu juurde, et minuga hüvasti jätta. Ah vaikige, ma ei taha enam hüvasti jätta. Selle asemel võtsin need tsikid Luisi ja Petra juurde kaasa, aga ega seal ka lõbusam ei olnud, lihtsalt halbb oli olla. Mitte ainult enesetunne nagu tervise mõttes vaid ka see, et selline tunne oli, et nüüd ei saagi enam nautida, sest kogu aeg peab mõtlema selle peale, et õhtu lõpus ütlen sulle ja sulle aidaa. Igatahes, tüdrukud pidid järgmisel hommikul vara lahkuma, nii et lahkusid meist suhteliselt varakult. No minu Patrycjad!!!! Kui nunnud on nad!! Aga nad on poolakad, mis ei ole ju kunagi kaugel!! Ola ja Agaga veel hüvasti ei jätnud. ei ei ei.

no öelge, mis ma teen ilma selle tobuta?

Laupäev...vastupidiselt Luisi uskumusele oli Petra võimeline kargu alla ajama kella 11 ajal ja me läksime kolmekesi koos Ievaga ja temaga poodidesse. Jube lõbus. Browse'isime chinodes ka, aga ei avastanud sealt midagi kasulikku. Õhtul läksin Luisi ja Petra poole, et Luisilt tema semestri jooksul tehtud pilte näpata. Siis liitusid meiega ka Danijel ja Bine ja läksime Frani poole. Francisco on Angelo vend ja nad on mõlemad nii vahvad poisid. Igatahes, Fran korraldas enda pool ühe itaalia tüdruku sünnipäeva, keda meie keegi eriti ei tunne, aga nagu alati Erasmusel, on kõik kutsutud. Ja kuna me teadsime, et kõik on seal tollel õhtul, siis suundusime ise ka sinna. Naljakas on aga see, et see asub kesklinnast, kus meie kõik elame, nii kaugel, et sinna pidi lausa taksoga sõitma. Tõsiselt?? Selline asi on siin linnas võimalik?? Igatahes, kui kohale jõudsime, tutvustasin ennast sünnipäeva tüdruk Yasminile ja imestasime koos, kuidas me varem kohtunud ei olnud. Õhtu oli vahva, kohtusin veel nt ühe Brasiilia kuti Arthuriga ja enamiku õhtust veetsime Fredi (cr-i ühe ainsa ameeriklase) üle naerdes ja lihtsalt temaga chillides. Kuna me oleme kõik siin nii ameeriklastest ära võõrutatud, siis tema texase aktsendi kuulmine toob alati lihtsalt naeratuse suule. Awww, Fred....:) Aaa, ja Fred rääkis meile ühe nalja ka itaallaste kohta which Mauro did not appreciate. Nimelt, how do you shut up an Italian? You tie their hands together! Tradaaaaaaa!! See on nii tõsi. Appi, kuidas ma neid itaallasi igatsema hakkan tegelikult. Ma ei olnud enamikuga neist küll eriti lähedane ning neid oli siin kindlasti liiiiga palju, aga nad on lihtsalt nii rõõmsad inimesed ja sõbralikud ka that's for sure, ja see, kuidas nad kätega vehivad, kui nad räägivad. Going to miss it. Frani korter iseenesest on niiiiii kihvt. Korter ise on üliväike, aga terrass on ideaalne!!! No nii suur!!! Olime seal kuskil kella 4ni ja siis tiksusin mina koju, sest nagu ma Diegole ja Maria Lekkale seda põhjendasin: no tengo ganas. Järgmisel päeval kuulsin, et ka teiste õhtu oli pärast sitting on carsi suhteliselt kiirelt lõppenud.

Pühapäeva õhtul sain Ievutaga kokku ja läksime parki oma vaese tudengi sangriat lahendama ja meil oli jube mõnus, mingi hetk tiksusime D-tu'sse ja siis pargipingi peale ära, kus meist möödus Mauro, kes on viimasel ajal inimeseks tagasi muutunud ja jätsin temaga hüvasti, millest oli üllataval kombel isegi kahju. Mauro ju. Alguses, nagu äkki mäletate, saime me väga hästi läbi. Aga mingi hetk kadus ta radarilt. Nalja tahate kuulda? Eelmisel nädalal sain ma teada, et Ola ja Mauro on koos. Nagu koos koos. Ja juba tükk tükk aega. Me olime seda ammu juba kahtlustanud, aga ei teadnud päriselt. Aga Ola nüüd eelmisel nädalal rääkis meile. Ja nüüd viimasel nädalal nad ei peitnud ka seda enam. Igatahes, aidaa mi italiano favorito. mi italiano diferente. See ya in Milan. Or Estonia? Maybe!?

Siis läksime minu arvates CRi kõige ilusamasse kohta, ehk siis ühe ilusa kiriku ette roosiaeda, kus ootasime Olat, et temaga natukene chillida ja siis ilmus ka Vicky, nii et suundusime tema juurde, kus kohtusime Olaga ja sõime imehead jäätist ja no nii tore oli. Imelik on, et sa tead, et need on su viimased hetked nende inimestega, aga ega millestki sügavamõttelisemast me ei rääkinud, ainult koolist ja pidudest jne. Ja siis jätsin hüvasti Vickyga. Tõsiselt ka. Kuidas? Ma ei tea. Ma ei tea, mida nendele inimestele öelda ka. Just hasta pronto, I guess.

ieva otsustas cr-i bench and breakfasti ka ära proovida.

Eile siis kui Tijo oli mu täitsa ära shokeerinud siin, läksin Playa Mayorile (jaaa, playa), kus istusime viimast korda meie neli. Petra, Ieva, Ola ja mina. Tõesti. Ja kuidas sa ütled Olale headaega? Nägemist. I love that girl. Aaa, midagi naljakat ka tegelikult. Petra oli nimelt jalutanud meiega kokku saama ja siis möödus ühes perekonnast ja üks väike tüdruk oli oma emale öelnud: vaata, see tädi ootab last!! True story!! Nali on muidugi ka selles, et iga kord, kui talle seda öeldud on, on ta kandnud sama kleiti :D

ola imestab ise ka selle üle, mis ta neljapäeval mulle compays kirjutanud oli.

Tiksusime siis kolmekesi siesta kuumuses ühte poodi, mis oli lahti, sisse, imetlesime ehteid ja koju ära.

See on nii imelik. Need inimesed on olnud pmst mu maailm viimased 5 kuud, kuna ma olen kodustega tõesti minimaalselt suhelnud, ja kujutage ette, et sellest maailmast muudkui kukub kilde ära. 1 ja 2 ja 3 ja 4 ja nii edasi. Tõesti. Ja niimoodi sellel hetkel, kui ma ära pean minema, ei olegi mul äkki nii raske, sest kõik teised on juba lahkunud nagunii. Onju nii? Tegelikult ei usu ma ise ka seda. Aga äkki õnnestub?

Ja tegelikult ma TAHAN koju tulla.