Ärkasin juba hommikul 10 ajal, uni läks millegipärast ise ära. passisin siis tühja vaatamata sellele, et tegelikult oleksin pidanud pakkima, aga mis iganes, küll jõuab, oli mu mõte. ieva oli öö küla peal veetnud, nii et olin omaette. kell 12 pidin saama kokku petritaga, et minna ori-sse ja oma paberid välja võtta. seal pidime muidugi väga tüütult järjekorras ootama ja chillima, aga lõpuks, kui olime umbes pool tundi oodanud, saime ka imma jutule ja ta andis lahkelt kõik paberid, mis meil vaja oli ja saime kumbki ka 4,5 ainepunkti rohkem, kui pidime. ehk siis lucia mora oli andnud meile 4,5 ainepunkti asemel 9. jodeeeer, niimoodi käibki hispaanias paberimajandus :D reklaamin teile soojalt uclm-i ülikooli.
siis kohtusime ka ievaga ja suundusime oma lemmikusse ülikooli kohvikusse, kus sõime oma viimased imehead bocadillod koos värske apelsinimahlaga hommikusöögiks ja siis läksime dominika majja basseini äärde chillima. dominika oli seal koos angelo ja giovanniga ja chillisime siis nendega seal. dominika tegi meile basseinis kino, kuni tuli äike ja paduvihm ja passisime niisama katuse all ja ootasime, et vihm üle läheks.
siis läksime ievaga kahekesi viimasele mercadona ringile ja hankisime materjale õhtuks, et veel üks korralik küpsisetort valmistada. läksime siis koju ja tegimegi ühe korraliku tordi ja panime ta külmkappi ära.
siis saime petritaga kokku, et teha veel viimane chinode ring, et osta võimalikult palju võimalikult ebavajalikke asju ja siis veel bershka ja h&m, sest 1. juulil hakkasid ju allahindlused, nii et odavat kaupa oli palju. aga siis hakkas minul juba väike paanika, et nii vähe on aega, aga ma ei olnud veel pakkinud ega koristanud ega midagi. aga eniveis, läksime siis kiirelt ievaga koju, käisime kumbki duži all ja oligi aeg minna luisi ja petra poole meie kahe despedida ehk hüvastijätupeole, kuhu ma armsasti ise hiljaks jäin, nii et laura ja sara olid näiteks kohal juba. luis tegi meile tortilla de patatast, mis oli kusjuures väga hea ja siis sõime veel niisama võikusid ja viimane don simon ja palju shandyt, aga ikkkkkkagi ei tulnud peotuju. jätsin laura ja saraga pisarates hüvasti, ja lubasin, et tulen nende pärast ciudad reali tagasi. :(
taevalik tortilla de patatas ja armas luis.
mingi hetk liikusime trastesse, kuhu olin lubanud minna, et migueli näha, kes seal töötab, nii et ta ei saanud mu despedidale tulla. kuna kõht oli shandyst ja sangriast veel punnis, lükkasin ka tema pakutud shoti ja sangria tagasi. mängisime petra, luisi ja danijeliga fusballi ja ieva joodik nagu ta on, jõi üksi. tema pidi ka ju kuidagi kurbust uputama. mina ei lasknud endale kurbust lihtsalt ligi. ei tohtinud, muidu oleks olnud võimatu ju üldse rääkidagi inimestega. ja petra, kes oli natukene tõbine, oli üleüldse kehvas tujus ja kuna ainult minu pärast me olimegi trastes, siis ta tahtis lõpuks ikkagi sealt edasi liikuda ja just siis kui olin migueliga kokku leppinud, et pärast, kui ta töölt vabaks saab, näeme veel ja talt musi saanud, siis pani ta käima bob marley 3 little birdsi, mida ta ka esmaspäeva õhtul minu lohutuseks mulle lasi. traste on hevibaar. ja just kui õue olime astumas, kuulen seda meloodiat ja....no see tähendas nii palju. nautisin seda rohkem, kui sõnad saavad väljendada ja need sõnad läksid nagu rusikas silmaauku. miguelito teenis selle eest umbes kümme musi ja kaheksa kallistust, aga siis sain aru, et teised tahtsid lahkuda, nii et võtsime suuna compayle.
te ei kujuta ette, kui veider oli viimast korda selles suunas kõndida. kui sinna ette jõudsime, saime aru, et kuidagi imelik on, sest giovanni, kes tavaliselt seal muusikat mängib, chillis hoopis õues ja tegi suitsu ja meie küsimuse peale, et kas sees rahvast ka on, tuli üks väga pikk nägu. läksime siis sisse, kus nägime umbes 5-t erasmuslast ja muusika oli täiesti ladinamuusika, nii et jube nõme oli seal niisama passida. dominga rääkis, et kuna erasmuslasi ei olnud piisavalt palju, pidi mängima selline muusika, mis meeldib hispaanlastele, sest muidu läheks kõik hispaanlased sealt ära. nii kurb. ja kui giovanni oma läpaka viimast korda kotti ära pani, saime aru, et ongi fin. ja siis jätsin hüvasti ühega oma lemmiktobudest, ehk siis victoriga. vot see oli raske. ei taha mõelda sellele, kui palju neid sinna maha jäi. aga erasmuslased ei anna niisama lihtsalt alla, nii et läksime hoopis momausse edasi, kus oli täitsa meie muusika, ja tantsisime, keeldusime muremõtteid ligi laskmast. aga siis me enam erti ei viitsinud ka rokkida, petra ja luis suundusid koju ja mina jätsin hüvasti dominga (kes mulle musi andes mu näole väga hoogsalt lähenedes mulle põsele väikese sinika tekitas), lisa, maria ja giovanniga. need kallistused ja musid. os quiero. y os echo de menos!!
giovanni ja compay. fin.
juli ja vincent, meie päikesekiir.
dominga!!!!!
lootsime ievaga maanduda oma lemmikbaaris alive'is, aga see oli suhteliselt kinni juba, nii et pärast tasuta karamelliviina shotte saatis baarmen, kes ei olnud ükski meie tavalistest väga väga sõbralikest baarmenidest, meid kuu peale.
aga siis mõtlesime, et ehk on meie teine lemmik baar koos minu lemmik baarmeniga veel lahti, nii et läksimegi trastesse ja seal oli pidu veel täies hoos. istusime siis baarileti äärde, nautisime muusikat ja miguel tegi mulle maailma kõige parema calimocho ja ajasime ievaga juttu ja miguel liitus meiega iga natukese aja tagant. paremat lõppu ma oma erasmusele soovida ei saanud, kui välja arvata see, et mingitele suvakatele manchegodele pidin ikka ennast õigustama, et miks ma räägin inglise keeles, mitte nende keeles. õnneks olid olemas inimesed, kes minu kaitseks välja astusid ja esimest korda suutsin end ka natukene ise kaitsta, nii et kõik oli okei. chillisime ja sõna otseses mõttes tõesti nautisime kuni lõpuni välja. sest selline chill ongi erasmus. eriti erasmus cr-is. miguel ja teine baarmen peksid ülejäänud rahva välja, miguel valmistas mulle viimase on the house despedida calimocho ja läksime tema ja ievaga õue moonbathe'ima. kui ideaalne oli see. istusime pingi peal ja lihtsalt rääkisime umbes tunnikese. siis aga oli kell juba seitsme ligi ja mind piinas mõte, et ma pean pakkima hakkama varsti, sest kell 11 läks minul ja petrital juba buss. niisiis, miguelitole aidaa pakaa lubadusega, et tulen neid vaatama ja suundusime chocolateriasse, kus põrkasime kokku juli ja christina ja mingite argentina vendadega, et süüa viimased churrod con chocolate. maitses endiselt sama rõvedalt nagu mäletasin :D
ideaalne despedida. mi amor.
ma mäletan, kuidas üks minu esimesi õhtuid cr-is möödus osaliselt trastes, kuhu laura, maria ja sara meid viisid ja too õhtu oli migueli esimene õhtu tööl. we have come a long way. ja mina olen enda peale nii pahane, et ma temaga rohkem aega koos ei veetnud. tahan veel. selline armsus poeb südamesse lihtsalt. leidsin inimese, kellega vastastikku saab ikka täiega mõnitada teineteist. super!!! näiteks on tal trastes töötades jalas norrast ostetud talvesaapad, mis minult lihtsalt suure naeru kaasa tõi :D appi, kuidas ma teda igatsen!!!
aga siis koju, ieva diivani peale magama ja mina pakkimist edasi lükkama. aga FAIN, hakkasin siis pihta ja jõudsingi umbes täpselt kella kümneks valmis, kui pidimegi lahkuma. olin juliga juba hüvasti jätnud, aga danijel oli mulle kirja jätnud, et ärataksin ta, enne kui ära lähen. väga awww tema kohta, ütleks ma. isegi kahju oli sealt korterist ära tulla. sest nagu ma viimased nädalad kordasin, as much as i hated it, i loved it double as much.
ievaga jalutasime täielikus vaikuses bussijaama, sest ma tean, et kui me oleks sõnagi öelnud, ei oleks pisaratel lõppu olnud. jodeeeeeeeeeer.
jõudsime siis bussijaama, kus petra ja luis juba ootasid. ostsime piletid, naersime natukene selle üle, kui suur oli petra pagas ja kui väike minu oma ja siis juba hakkaski bussijuht närvitsema, et me juba bussi peale läheks. jodeeeer. kuna mina olin vist endiselt pisut tipsy ja üleväsinud, olin ma natukene liiga lõbusas tujus ja ei mõistnud, et ma lähengi ära. teised kolm nutsid võidu, aga minul lihtsalt ei tulnud mitte midagi välja. kui jõudsime bussi, siis pidime veel 10 minutit nende kurbasid nägusid vaatama, aga mina ei saanud ikka aru, et ma lähengi nende juurest nüüd ära. et ma ei näe neid samal õhtul, või homme või ülehomme. ausõna ei olnud üldse sellist tunnetki. aga kui nägin, millises seisus oli mu armas petrita mu kõrval, mõjus see ka mulle, nii et pillisime seal bussis siis kahekesi korralikult. väga hea oli, et me seal koos olime, ma ei tea, mis ma ilma temata oleks teinud. õnneks olime mõlemad vähemalt 24 tundi magamata olnud, nii et vajusime üsna varsti magama juba.
idioot, miks sa ei nuta?
kullast kallimad.
aga hasta luego mi casa.
mis corazons.
besos. who am i supposed to give all these besos to now, they have to come out somehow!!!
venga, hasta proxima vez!!!
ja siiis....
